Mereinstituudi teadlased: loodus ja kultuur saavad ka koos eksisteerida ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kunda jõgi
Kunda jõgi Autor/allikas: ERR

Loodusväärtused ja kultuuriväärtused saavad ka koos eksisteerida, ent kompromissi saavutamiseks on vaja ka ehitiste kaitsjate ja omanike head tahet, ütlevad Tartu Ülikooli Mereinstituudi teadlased.

Muinsuskaitseameti peadirektor Siim Raie kirjutas 08. oktoobril ERR-i kultuuriportaalis, et kultuuriväärtuste hävitamine ei saa olla keskkonnakaitse eesmärk. Sellele arvamusele vastas juba 10. oktoobril Urmas Saard. Omalt poolt peame vajalikuks ka loodusteadlaste poolse vaatenurga lisamist antud diskussiooni. Eelkõige sellepärast, et selgitada ka laiemale üldsusele konteksti, miks on Põhja-Eesti jõgedel (eelkõige käesoleva diskussiooniga seotud Kunda ja Jägala jões) vajalikud need tööd, mille läbiviimine põrkub paisude ja paisutuse säilitamise pooldajate huvidega. Samuti soovime esile tuua mõningaid ebatäpsusi, mis Siim Raie arvamusloos silma jäid ning soovime välja tuua uue vaatenurga esile tõstetud probleemide käsitlemisel.

Põhja-Eesti rannikule omane pinnamood kujunes välja 23,5-2,6 miljonit aastat tagasi, mil tänapäevase Soome lahe kohal voolas Eridanose jõgi. Eridanose jõgi sai alguse Balti kilbilt, voolas läbi praegusaegse Läänemere keskosa ning suubus merre tänase Poola ja Saksamaa põhjaosa ning Põhjamere lõunaosa kohal. Selle jõe ühe harujõe Ürg-Neeva sängi jäänukid moodustavadki tänapäeval Soome lahe lõunakalda pankranniku. Meile tuttavad Põhja-Eesti jõed on kujunenud viimase 13 000 aasta jooksul, peale viimast jääaega. Ürg-Neeva sängi jäänustest tekkinud pangast alla voolavad jõed uuristasid endale omakorda väga suure languga sängid. Selliste kärestikuliste jõgede omapära Eestis on see, et nende vesi on sageli allikaline ning seetõttu ka suvel võrdlemisi jahe. Samuti seguneb vesi järskudel jõelõikudel väga intensiivselt, millest tulenevalt on sealne jahe vesi ka väga hapnikurikas. Lisaks raskendab suure langusega jõeosade kiire vool orgaaniliste setete kuhjumist, mistõttu kärestikel on tagatud kruusane ja selgeveeline keskkond. Eelnevast tulenevalt on tegemist unikaalsete elupaikadega, mis meie kliimas on sobilikud just selliseid tingimusi (hapnikurikas ja jahe vesi ning orgaanilistest setetest vaba substraat) vajavatele veeorganismidele.

Eelmainitud keskkonnatingimusi vajavad loomad on näiteks ebapärlkarp, paksukojaline jõekarp, jõesilm, lõhe, võldas jne. Tulenevalt loetletud loomade võrdlemisi spetsiifilistest elupaiganõuetest on nende elupaikade ulatus Euroopas viimastel sajanditel eelkõige inimtegevuse tagajärjel (paisude rajamine, jõgede kanaliseerimine jne) tunduvalt vähenenud. Nimetatud liigid ja nende elupaigad on Euroopa Liidu loodusdirektiiviga võetud ka üleeuroopalise kaitse alla. Lisaks on nende liikide jaoks oluliste unikaalsete elupaikade säilitamiseks ja kaitseks moodustatud üleeuroopaline Natura 2000 looduskaitsealade võrgustik. Selle pika jutu kokkuvõtteks – Kunda jõgi ja Jägala jõgi on Natura 2000 võrgustikku kantud just nimelt seetõttu, et tegu on Euroopa mõistes unikaalsete loodusväärtustega, mille tähtsus ulatub kaugemale Eestist või Baltimaadest. Seetõttu ongi äärmiselt oluline, et need jõed oleksid veeloomadele liikumiseks avatud ning rändetakistuste (Linnamäe hüdroelektrijaama ja Kunda hüdroelektrijaama paisude) mõju veeloomade rännetele oleks kõrvaldatud.

Eestis on üle 7000 vooluveekogu ja võib julgelt väita, et kõiki neid on inimtegevus rohkemal või vähemal määral mõjutanud. Üks tugevamaid vee-elustiku mõjutajaid (lisaks voolusängi süvendus- ja õgvendustöödele muidugi) on veevoolu peatamine – paisude rajamine vee kogumiseks. Paisu taga lakkab vooluveekogu sisuliselt olemast ja asendub suuresti seisva veega – paisjärvega. Selline vooluveekogu muutmine ei võimalda näiteks ülalpool mainitud liikidel selles veekogus enam looduslikult levida ning tekibki olukord, kus selle jõe keskkonnaseisund on paisutuse tagajärjel tugevasti halvenenud.

Eestis on vee-energiat kasutatud juba pikka aega. Siim Raie toob välja: "Eestis on eri hinnanguil olnud ajalooliselt 700–900 jõgedel paiknenud vesiveskit". Samas toob Urmas Saard välja, et vesiveskid pole kunagi toiminud kalade rändeteedel püsivate takistustena. "Veski töö seiskudes avati vesiväravad ja lasti kaladel jõe vabas voolus ujuda oma kudealadele ning sealt tagasi. Alles hüdroenergia tootmisega ja betooni laialdasema kasutuselevõtuga püstitati tamme, mis said ohuks jõgede tervisele ning neis asuvale elurikkusele." Seetõttu on püsivate rändetõketega vee-elustiku hävitamine Eestis siiski võrdlemisi uus nähtus – Kunda HEJ pais rajati Kunda jõele ainult 127 aastat tagasi. Loodusliku jõe seisundit mõjutanud rändetakistuste mõju kõrvaldamiseks ning jõgede hea keskkonnaseisundi taastamiseks on viimastel aastakümnetel tehtud suurt tööd, et veeloomadele hoolimata jõgedele rajatud vesiehitistest vaba liikumist tagada. Loomade vaba liikumist ning Kunda ja Jägala jõe unikaalset loodusväärtust saab kaitsta ja taastada muidugi ka neid kultuuriväärtusi säästes. Samas tuleb siiski meeles pidada, et rääkides kompromisside tegemisest muinsuskaitseobjektide kaitsel ja looduskaitsel, räägime ikkagi suhteliselt hiljuti rajatud ehitistest (ligikaudu sadakond aastat) ja ürgsetest (vähemalt 10000 aastat), unikaalsetest loodusväärtustest.

Nüüd aga täpsemalt Siim Raie arvamuses esitatud väidetest, mis paraku ei ole päris tõesed või mille üle soovime diskuteerida. Siim Raie väidab: "Kultuuripärand on aga taastumatu ressurss – seda küll luuakse iga päev, aga seda, mis kadunud või hävinud, ei ole ajalugu võltsimata võimalik taasluua." Kahjuks peame siinkohal olema eri meelt. Seda tõestab näiteks Linnamäe hüdroelektrijaama (edaspidi HEJ) lugu. See pais valmis 1924. aastal ja nagu kirjutatakse selle muinsuskaitse alla võtmise eksperthinnangus: "1941. aastal õhkisid taganevad nõukogude väed hüdroelektrijaama hoone, kannatada said turbiinikambrid. Alles jäid pais ning kalatrepp ja jõujaama veealune osa. (---) Ehitise algupärast hüdrotehnilist osa säilitati 2002. a ehitustööde käigus nii palju kui oli võimalik — kohati lammutati mõni osa ja valati uuesti, suures osas valati uus betoonikiht peale." Tegelikult näeme Linnamäe HEJ juures seega suures ulatuses taastatud, osati päris hiljuti lammutatud ja uuesti ehitatud objekti. Need tööd tehti enne objekti kultuurimälestiseks kuulutamist. Kultuurimälestisena võeti Linnamäe HEJ kaitse alla 2016. aastal, olukorras kus diskussioon loodusväärtuste säilitamise ja taastamise (Natura 2000 nõuete täitmise) ning paisutuse säilitamise osas oli täies hoos.

Siim Raie väidab: "Kunda ja Linnamäe hüdroelektrijaamade paisude kultuuriväärtuses tööstusajaloo vaatest pole võimalik kahelda." Osalt peame sellega nõustuma, tegu on märkimisväärsete ehitistega. Samas, teadlastena julgeme küsida, et miks ei saa? Tegu on kaunis hilja ehitatud paisudega, mille tähtsus seisneb, taaskord Linnamäe HEJ muinsuskaitse alla võtmise eksperthinnangule toetudes, "eelkõige selle mastaapsuses ja kõrgetasemelises insenertehnilises lahenduses". Meie arvates on võrdlemisi oluline küsida, milline on nende kahe paisu olulisus tööstusajaloo vaates üldisemalt? Milline on see kogu maailma või Euroopa tööstusajaloo kontekstis, eriti arvestades käimasoleva diskussiooni konteksti? Kunda jõe ja Jägala jõe olulisust näiteks Läänemere ruumis ja Euroopas on suhteliselt lihtne kvantifitseerida. Seda näitab ka see, et mõlemad jõed on kaasatud üleeuroopalise tähtsusega loodusväärtusi kaitsvasse Natura 2000 võrgustikku. Samuti toob Urmas Saard välja, kui suur on näiteks Jägala jõe potentsiaal lõhi kudealana. Arvutused selle kohta, kui suur võiks olla Kunda ja Jägala jõe roll Läänemere siirdekalade ja muu vee-elustiku seisundi säilitamisel, on tehtud ja kättesaadavad ning Linnamäe HEJ paisu puudutava diskussiooni käigus korduvalt välja toodud.

Siim Raie väidab: "Elupaikade taastamiseks on lahendusena pakutud paisu osalist lammutamist ja paisutuse lõpetamist, mis mõlemad on käsitletavad kultuuripärandi ja sellele sobiva keskkonna ning konteksti hävitamisena. Pais paisutab ja kaarsilla moodi pais ei ole enam pais." Kahjuks ei saa selle loogika seisukohalt öelda, et Linnamäe HEJ pais oli enne taastamist 2002. aastal pais. See valmis 1924. aastal ning paisutus puudus 1941. aastast kuni 2002. aastani. Seega on oma üheksakümne kuuest eksistentsiaastast 63,5 protsenti olnud Linnamäe pais ilma paisutuseta ehk ilma paisutuseta olek on selle paisu tavapärane seis. Kui pais ilma paisutuseta ei ole pais, siis võiks ju kvantifitseerida, mil määral paisutuse puudumine inimese loodud paisu väärtust kultuurimälestisena kahandab. Kui midagi väga põhjapanevat väidetakse, siis peab olema seda väidet võimalik põhjendada ka muudmoodi kui "see lihtsalt on nii". Me eeldame seda kõigi loodus- ja tehnikateaduste alusel tehtavate otsuste puhul. Säärased väited vajavad siiski ka tõestust. Alles siis saab kaaluda, kas paisutus on nõnda oluline asi, et igasugune kompromiss iidse loodusväärtuse säilimise/taastamise ja alla sada aastat vana, alla 20 aastat tagasi tugevalt ümber ehitatud ehitise puutumatuna hoidmise vahel on võimatu. Meie teada on välja pakutud väga häid kompromisslahendusi, mis tagaks veeloomade liikumise oma looduslikes elupaikades, ent säilitaksid hüdroelektrijaamade ajaloolised ehitised.

Eelneva lõiguga seondub suurepäraselt Siim Raie väide: "Aga kuidas sa kaalud reaalset ainelist kultuuripärandit ja hüpoteetilist loodusväärtust, mida täna ei ole?" Kaladele vaba läbipääsu rajamise mõju kultuuriväärtustele peaks olema kvantifitseeritav, igatahes ei tohiks see olla võimatu. Loodusväärtuste hindamisega on võrdlemisi palju tegeletud ja on olemas konkreetsed hinnangud, mida paisutuse eemaldamine ja vee-elustikule vaba rändetee tagamine endaga kaasa tooks.[1] Igatahes on avalik huvi just selle potentsiaali ära kasutamise suhtes tunduvalt suurem kui eksisteeriva ehitise osas. Seda näitavad kasvõi portaalis petitsioon.ee kogutud allkirjade rohkus jõe avamise pooldamiseks (siin ja siin) võrrelduna samas portaalis kogutud toetusavalduste hulgaga Linnamäe HEJ paisutuse säilimise kaitseks.

Siim Raie väidab: "Neid näiteid, kus suurinvesteering ei toimi, on paraku liiga palju nii kalapääsu saanud jõgedel kui lammutatud paisude puhul (näiteks Valgejõel)." See väide on väga tõsine süüdistus kõigile seni läbi viidud jõgede keskkonna parendamise projektidele ja selline süüdistus ei tohiks jääda ilma konkreetsete näidete ja tõestusteta. Meil puudub näiteks teave vastavate tööde kohta Valgejõel.

Siim Raie väidab: "Mõne potentsiaalse elupaiga kulukast taastamisest loobumine ei riku ega ohusta üldist pilti ja tasakaalu." Siinkohal on väide täiesti ekslik. Jägala jõgi ja Kunda jõgi ei ole "mõni potentsiaalne elupaik". Need on üleeuroopalise tähtsusega unikaalsed loodusväärtused. Veekogu head keskkonnaseisundit ei saagi saavutada, kui see on inimtekkeliste rajatistega suletud ja jõelise keskkonnaga kohastunud veeloomad ei saa elupaika kasutada. Seega mõjutab Jägala ja Kunda jõe edasine halb seisund kogu regiooni ulatuses üldist keskkonna seisundit. Kuna olemasolevate rändetõkete tõttu ei ole Kunda jõgi ja Jägala jõgi heas seisundis, siis ei saa öelda, et Soome lahe jõgede osas on hea seisund saavutatud. Nende jõgede kehv seisund tõmbab üldist keskmist tugevalt alla, ka siirdekalade osas Eesti kalastiku seisundi hindamisel.

Kuna Muinsuskaitseameti peadirektor Siim Raie toob oma artikli lõpus välja ka selle kirjutamise põhjuse — kaitsta Kunda HEJ ja Linnamäe HEJ omanike huve ("Seaduse rakendajatel ei peaks olema raske hea halduse põhimõtteid järgides ja eksisteerivaid väärtusi kaotamata, teha otsuseid, mis võtavad arvesse ennekõike tänaste pärandiomanike huve, et meil kõigil oleks jätkuvalt kohti, mida külastada ja nautida toimivat vee jõul töötavat pärandit"), toome oma jutu kirjutamise põhjenduse ära ka meie. Nagu öeldud, soovime esile tuua mõningaid ebatäpsusi, mis Siim Raie arvamuses silma jäid ning soovime välja tuua ka teise vaatenurga esile tõstetud probleemide käsitlemisel. Samuti soovime avaldada toetust kõigile, kes nii riigisektoris kui omal käel töötavad Eesti keskkonna, sealhulgas erinevate veekogude kaitse ja hea keskkonnaseisundi ning jätkusuutliku majandamise nimel.

Markus Vetemaa, PhD, Eesti Mereinstituut, Tartu Ülikool, direktor, kalanduse juhtivteadur

Lauri Saks, PhD, Eesti Mereinstituut, Tartu Ülikool, ihtüoloogia ja kalanduse vanemteadur

Imre Taal, PhD, Eesti Mereinstituut, Tartu Ülikool, ihtüoloogia ja kalanduse teadur

Martin Kesler, PhD, Eesti Mereinstituut, Tartu Ülikool, ihtüoloogia ja kalanduse teadur

Anu Albert, PhD, Eesti Mereinstituut, Tartu Ülikool, kalanduse ja ihtüoloogia teadur

Mehis Rohtla, PhD, Eesti Mereinstituut, Tartu Ülikool, ihtüoloogia ja kalanduse vanemteadur

Roland Svirgsden, MSc, Eesti Mereinstituut, Tartu Ülikool, ihtüoloogia ja kalanduse nooremteadur

Toomas Armulik, Eesti Mereinstituut, Tartu Ülikool, Kalanduse teabekeskus, juhataja

Aare Verliin, MSc, Eesti Mereinstituut, Tartu Ülikool, ihtüoloogia ja kalanduse teadur

Kristiina Hommik, Eesti Mereinstituut, Tartu Ülikool, kalanduse ja ihtüoloogia nooremteadur

Markus Vetemaa, Lauri Saks, Imre Taal, Martin Kesler, Anu Albert, Mehis Rohtla, Roland Svirgsden, Toomas Armulik, Aare Verliin, Kristiina Hommik

1 Metsur, M. 2014. Eksperthinnang Jägala jõe alamjooksu (Jägala joast kuni suudmeni) taastamise võimaluse kohta lõhejõena või keskkonnaministri 15.06.2004 määrusest nr 73 "Lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade nimistu" väljaarvamise kohta. AS Maves, Tallinn.

Toimetaja: Marju Bakhoff

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: