Arvustus. Kuidas mitte saada linnuvaatlejaks ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Tuttpütt
Tuttpütt Autor/allikas: Kalmer Lehepuu

Tarvo Valker

"Kuidas saada linnuvaatlejaks?"

Huvitava Bioloogia Kool 2020

Loen lindudest, aeg-ajalt ka kirjutan. Kõike lugeda ei jaksa, kuid eestikeelsete linnuraamatutega hoian end kursis, sest neid ei ilmu just liiga sageli. Eriti veel selliseid, mis on mõeldud üldsuse harimiseks. Seda suurem oli rõõm ja üllatus, kui letile jõudus Tarvo Valkeri raamat "Kuidas saada linnuvaatlejaks?", mis peaks aitama inimestel linnuilmas orienteeruda. Soetasin raamatu, avasin, lehitsesin, lugesin – peaaegu iga lehekülg pakkus üllatusi, kuid mitte selliseid, mida lootsin.

Teadus- ja populaarteaduslikul kirjandusel on mitmeid selgeid kriteeriume, millest autor lähtuma peaks. Vaatan raamatut kolme mätta otsast: keel, sisu ja vorm. Kõik need kolm komponenti peavad populaarteadusliku raamatu puhul teenima ühist eesmärki – võimaldama lugejale mõnusat ja kerget teadmiste omandamist. Kuid autor on neile eesmärkidele pealiskaudselt lähenenud ning raamatu avaldamisega kiirustanud, sest suuremaid ja väiksemaid vajakajäämisi, ka päris suuri ämbrisse astumisi, silmab nii siin kui ka seal.

Keel. Keeleküsimused ei ole minu pärusmaa, küll aga hindan ma korrektset ja ladusat eesti keelt, mida selles raamatus ei kohta (küsisin arvamust ka tuttavalt keeletoimetajalt). Jääb mulje, et autoril on väga palju mõtteid, kuid ühtseks tervikuks ei suuda ta neid vormida. Ka näib, et keeletoimetaja töö on poolik, pealiskaudne või on autor pärast keeletoimetamist teksti juurde kirjutanud. Seetõttu on tekkinud ebaühtlase stiiliga, logisevad ja sisuliste loogikaapsudega laused. Ohtrad ühe- või kahelauselised lõigud hakivad lugeja mõttelõnga ja raskendavad ning häirivad teksti mõtte jälgimist.

Näiteks on leheküljel 91 kahelauseline lõik "Lindudele on sulestik äärmiselt oluline. Sulgi on vaja näiteks lendamiseks, termoregulatsiooniks ja kaitsevärvuseks.", mis sobiks ideaalselt peatükki alustama, kuid praeguses kohas on see kui valge vares kesapõllul – ei haaku ei eelneva ega järgneva lõigu mõttelõngaga.

Lisaks süntaksile on autorile raske ka keele morfoloogia – läbisegi on käänded ja arvud, infiniitsed vormid, pöörded, tegumoed, ajad, kõneviisid ja võrdlused. Näiteks viib lauses "Linnuvaatlustega alustamine .."  ainsuse asemel mitmuse kasutamine ebaloogilisuseni, sest ühel hetkel saab ühte lindu vaadelda ühe korra ning vaatlus ei saa olla mitmuses. Mind isiklikult häirib selline hüplevus, mis võiks olla lubatud ja ehk taotluslik ilukirjanduses, kus maitse üle ei vaielda, kuid mitte populaarteaduslikus tekstis.

Näiteks eelnevale väärib märkimist lause "Mida rohkem me linde märkame ja erinevaid liike enda jaoks teadvustame, seda põnevamaks linnuvaatlus meie jaoks muutub." Andke andeks, kui see tundub liigse norimisena, kuid ühes lauses kolmekordne meietamine, on mulle liiast. Ka kolmekordset minatamist tuleb ette " ... tegin ma oma vaatluspäevikusse .." (lk 8). Üldiselt tundub, et autor on aeg-ajalt raamatu kõige tähtsam tegelane, kelle tegemisi ja kogemusi autor hea meelega kirjeldab.

Kuna raamatu keel näib toimetamata, tekivad küsitavused ka sisus. Näiteks jääb kahemõtteliseks eessõna 7. lõik "... inspireerib rohkem loodusesõpru linnuvaatlusega tegelema ...". Kas autor peab silmas, et raamat innustab suuremat hulka loodusesõpru linde vaatlema või loodusesõpru senisest sagedamini linde vaatlema? Sõnade moodustamisel on eesti keel võimaluste poolest väga mitmekesine – ei pea lähenema rohmakalt ega kantseliitlikult.

Leheküljel 8 asub järgmine lõik: "... püüdes osa saada võimalikult suurtest rändenumbritest." Aiman, et autor on silmas pidanud, et soovitakse rändeperioodil näha võimalikult palju linde, kuid "rändenumbritest osasaamine" mõjub pigem kõnekeelsena. Raamatu semantilise (siinkohal eelkõige keele ja mõtlemise omavahelise seose) nõrkuse näide on ka lause, mille mõttest ma aru ei saa: "... ja teiste leitud linnuharulduste vaatamas käimine ...". Kas autor peab silmas teiste vaatlejate avastatud linnuliikide vaatlemist või lihtsalt teisi leitud linnuharuldusi?

Kuigi autor nimetab ennast mitmete linnuraamatute autoriks, teeksin siiski märkuse lindude kulgemisviisidele: lindudel on mööda maad kombeks joosta, mitte jooksta (lk 14, "... mööda maapinda jooksta.") ning liiki täpikhuik käänatakse eesti keeles täpikhuik-täpikhuigu-täpikhuiku (lk 110).

Võimalik, et autor on kulude kokkuhoidmiseks tellinud siiski vaid keelekorrektuuri (keeletoimetamine ja korrektuur on väga erinevad tekstiga töötamise viisid ning tulemus sellise kaootilise teksti puhul on samuti väga erinev). Kuid teadlik ja nõudlik autor peaks siiski lugejat austades eelistama keeletoimetamist. Kuigi keeletoimetaja töö kipub enamasti olema nähtamatu, on ometigi paljudel headel autoritel n-ö ihukeeletoimetaja, ilma kelle panuseta tekstiloomesse autor raamatut avaldama minna ei söanda.

Vorm. Raske on leida põhjust, miks on raamat vormistatud just nii nagu on. Vormistus on oluline, sest see loob esmamulje, kuid selle raamatu puhul tekivad mitmed küsimused. Kas teksti paigutamine lehekülgedele on ikka läbi mõeldud? Jääb mulje, et tekstifail on lihtsalt trükifaili tõstetud, lisatud mõned linnufotod ja paar joonist ning trükki saadetud. Nii pole imestada, et mõni alapeatükk, näiteks lehekülgedel 17, 35, 71, 73, 93 ja 118, algab lehekülje alumisest servast, kuhu on mahtunud vaid kaks rida teksti, ja jätkub pöördel oleval leheküljel. Kas poleks saanud peatükki mahutada kogu ulatuses järgmistele lehtedele nii, et kogu peatüki tekst (või vähemalt algus) oleks kompaktselt ühes kohas koos? Miks on leheküljel 14 olevat kaks viimast lõiku n-ö rasvases kirjas? Ilmselt kogemata, sest sisulist põhjendust sellele ei oska välja mõelda.

Samuti ei suuda ma mõista, miks on kasutatud oluliste punktide topelt rõhutamist – nii jutupunktidena kui lisaks ka teksti tausta värvides. Sellisel puhul oleks ehk mõistlikum kasutada jutukaste, milles olulised punktid on juba iseseisvalt välja toodud, eristuvad muust tekstist, ei ole otseselt sellega seotud ning on mõistetavad ülejäänud teksti lugemata. Selline vormistus on laialt kasutuses nii populaar- kui ka teadusraamatutes, ilmselt põhjusega.

Kummalised on kohad, kus praktiliselt kogu lehekülje ulatuses on teksti taust värvitud. Ehk on tahetud rõhutada eristumist ülejäänud tekstist? Kuid kui kogu tekst on värvitud, kaotab rõhutamine ju mõtte ning selle asemel võiks kogu teksti esitada jutukastis (lk 95). Häiriv ja lugemist raskendav on ka jutupunktide paigutus: mitmes kohas saanuks need kõik samale leheküljele paigutada, mitte jätta ripakile eelnevale või järgnevale lehele. Kuid näiteks tabelid on kenasti vormistatud – neid on lihtne mõista vaatamata sellele, et pealkirjade puudumise tõttu tuleb süveneda teksti, et saada aimu tabelis räägitavast. Üldise vormistuse kohta kasutan väljendit, mida kasutatakse sageli ülikoolis lõputööde kaitsmisel – töö kannab kiirustamise märke. Tudengitel jääb alati nädal või kaks ajast puudu, kuid raamatu vormistamise puhul tuleb see puuduv nädal või kaks ilmtingimata leida.

Marko Mägi tutvus raamatuga "Kuidas saada linnuvaatlejaks?". Autor/allikas: erakogu

Sisu. Sisukord paraku ei anna täit aimu raamatu sisust. Millegipärast on autor piirdunud põhipeatükkide esitamisega, kuid alapeatükke sisukorras ei ole. Ma ei näe ühtegi head põhjust, miks alapeatükke ei peaks kajastama sisukorras. Põhjaliku sisukorra abil saab lugeja ülevaate, mida raamat tegelikult sisaldab ning suunab ta täpsemini teema juurde. Praegu aga tuleb hakata peatükki lappama ning otsida, kas ehk just selles peatükis on mind huvitav teema kajastatud. Hea ja täpne sisukord on kui hea reklaam – ütleb ausalt välja, mida toode sisaldab. Teadusraamatute sisukorrad on olulised otsustamaks, kas raamat soetada või mitte.

Fopaasid kohtab sisus ohtrasti, kuid piirdun valitud paladega. "Andmebaasid on loodud küll linnukaitselistel eesmärkidel ..." (lk 15). Isegi kui räägime vaid bioloogilisest andmestikust, on selline väide liialt ühekülgne. Eelkõige on andmebaasid väga erinevates valdkondades kogunevate teadmiste hoidmiseks, siinkohal kogu elurikkuse (mitte ainult lindude) andmete säilitamiseks. Linnukaitses andmete kasutamine on ainult üks näide, mil viisil (näiteks liikide leviku, käitumise, morfoloogia jne uurimisel) saab andmeid kasutada. Tartu Ülikooli mükoloogia professor Urmas Kõljalg, kelle juhtimisel linnuvaatlejatele hästi tuttavat andmehalduse infosüsteemi PlutoF arendatakse, lisab, et sel platvormil saab hallata andmebaase bakteritest imetajateni ja mistahes bioloogilisi tunnuseid; tegelikkuses on sel veelgi enam võimalusi, näiteks pakkuda andmehaldusplaane, digilaboreid, andmete masinloetavalt publitseerimist, bioproovide haldust ja paljut muud.

Kuna tegu ei ole ilukirjandusega, vaid pigem populaarteadusliku raamatuga, ei saa mööda vaadata selle ühest suurimast puudusest, mis on viidete puudumine. Kuna puudub teadus- ja populaarteaduslikule raamatule iseloomulik peatükk "Kasutatud kirjandus", tuleb eeldada, et kõik raamatus leiduv on autori enda teadmine. Arusaadav, et n-ö õpikutõed ei vaja viiteid (näiteks see, et linnud suudavad lennata), kuid mitmes kohas ilmestab autor teksti faktide või lühikeste ümberjutustustega, mis pärinevad teistelt autoritelt, teistest uudistest või uuringutest ning mille kohta on lisamata allikas. See on oluline vajak, sest ei võimalda lugejal kontrollida, kas autor on ehk kellegi teadmisi vääralt tõlgendanud.

Teadusilmas kehtib lihtne reegel – kui autor esitab teiste autorite tulemusi, järeldusi, mõtteid enda omade pähe (ehk ei viita algallikale), siis võib selles näha loomevargust. Kas ja kuivõrd on autor endale omistanud teadmisi, mis talle endale ei kuulu, jäägu juba lugeja otsustada, kuid tõsiseks teeb viitepuuduse asjaolu, et raamatuid võivad allikana kasutada paljud õpilased (ja ka tudengid) ning ekslikult viidata kõne all olevale raamatule kui teabealgallikale. Markantne on viitamise puudumine leheküljel 115, kus autor räägib 1905. aasta ja 19. sajandi lõpukümnendist pärit teadmistest – mina küll ei usu, et autor sel ajal elas ja seega ei saa see kohe kuidagi olla tema enda teadmine, vaid pärineb teis(t)elt autori(te)lt. Aga kellelt? Seda ma teada ei saa.

Näite puudulikust viitamisest toon ka lähemast minevikust. Eestis nähtud haruldased linnuliigid on fikseerinud Eesti ornitoloogiaühingu linnuharulduste komisjon, mille aruanded on kõigile kättesaadavad ajakirjas "Hirundo", kuid autor ei ole neile aruannetele viidanud (lk 11, 13, 50, 84) ei vihjamisi, eessõnas ega tekstis. Nii võib tõlgendada, et kõigi tekstis esitatud haruldaste linnuleidude taga on autor isiklikult, sest vaatluste tõelevastavust ei ole võimalik kontrollida. Mina tean, kust seda teavet otsida, kuid n-ö keskmine lugeja ei pruugi.  

Autor kasutab küll raamatusisest viitamist, kuid selle jälgimine on väga raske. Kohati võimatu on see eelkõige põhjusel, et sisukord on puudulik, mis omakorda viib selleni, et tekstis viidatud peatükini jõudmiseks (reeglina ei ole ka lehekülge täpsustatud) tuleb kogu raamat läbi lapata ja loota, et peatükk jääb silma.

Mõnel puhul aga ei ole lootustki viiteni jõua. Näiteks on leheküljel 134 viide "vt täpsemalt "Linnuvaatleja aastaring"" ning "vt täpsemalt "Linnuvaatlus ja ilmaolud"". Otsin, mis ma otsin, kuid ei suuda leida raamatust kumbagi nimetatud peatükki. Leheküljel 67 on küll peatükk "Linnuvaatlus läbi aasta" ja leheküljel 57 "Linnuvaatlus ja ilm", kuid kas ma saan kindel olla, et autor on mõelnud neid peatükke? Äkki ta eksis ning kasutas viitamisel kogemata valesid peatükkide nimetusi? Aga äkki pidas autor silmas, et peaksin neid nimetusi guugeldama? Proovin. Pärast mitu minutit otsimist saan teada, et peatükk "Linnuvaatleja aastaring" on olemas raamatus "Eesti linnuvaatleja teejuht" – kas autor mõtles tõesti seda? Kui jah, siis kas ta arvas, et selle allika tuvastamine on lihtne? Kui juba minul läks hulk vaeva peatüki teisest raamatust välja raalimiseks, siis oleks naiivne loota, et linnuvaatlejaks saada soovijat saadaks suurem edu. Google´i otsingule "linnuvaatlus ja ilmaolud" saan aga järgmise vastuse: "otsing "linnuvaatlus ja ilmaolud" ei andnud tulemusi". Olen nõutu, lausa pettunud. Korrektne, raamatu tegelikele ehk ikka autori enda kirjutatud peatükkidele vastav sisukord lahendanuks probleemi.

Kui eelnevad viitamispuuded on süütute tagajärgedega, siis lindude loendamise metoodika kirjeldamine algallikale viitamata on lausa kuritegelik. Sel võivad olla reaalsed, kogu ornitoloogia valdkonda kahjustavad tagajärjed. Kuid just sellise kirjelduse leiab leheküljelt 115, kus autor äärmiselt lakooniliselt punktloenduste metoodikat kirjeldab. Tegu on loendusega, mille käigus kogutud andmestik on oluline sisend Eesti lindude arvukuse määramiseks, eeldab väga head lindude tundmist ning ei ole seepärast kindlasti igale linnuhuvilisele jõukohane. Kuid esitatud kirjeldusest jääb mulje, et loenduse tegemine on kukepea. Kui linnuvaatlejaks saada soovija lähtub raamatus kirjeldatust, teeb selle järgi loenduse ning edastab andmed, siis … Paremal juhul saab loendaja rõõmu hästi veedetud ajast looduses, kuid tema andmed on kasutuskõlbmatud, praagitakse välja ja panus Eesti linnustiku uurimisse on ümmargune null. Halvemal juhul lisandub raamatust loetud lihtsustatud metoodikaga kogutud andmestik analüüsi ning veelgi halvemal juhul päädib andmeanalüüs kallutatud järeldustega ning meil ei puugi aimugi olla, et keegi kogus andmeid teise metoodikaga. See on teoreetiliselt võimalik, kuid loodetavasti on Eesti linnuhuviliste üldine teadmine ja ka arvutikasutamise oskus piisavalt head ning nad siiski leiavad punktloendusmetoodika algallika Eesti ornitoloogiaühingu kodulehelt üles.       

Viitamisprobleemid on minu hinnangul ka autori eelnevates raamatutes läbivad, sest neis on pea võimatu vahet teha autori enda ja teiste autorite tulemustele tuginevatel järeldustel. Sel põhjusel olen ma keelanud neid autori eelmisi raamatuid tudengitel oma töödes allikatena kasutada.

Loogika. Lehekülg 12 räägib: "Hea optikaga on lindude määramistunnused paremini näha ja seetõttu on erinevaid linnuliike ka kergem avastada ning ära tunda". Hmm, kuidas aitab lindude määramistunnuste parem nägemine parandada isendi avastamist? Loogiline oleks vastupidine, sest isendit leidmata ei ole võimalik liiki määrata. Lehekülg 14: "Linde on märgatavalt kergem avastada, kui tead, kuidas neid ära tunda. Seepärast on oluline kodus määramistunnused selgeks õppida." Ka siin tundub mõte äraspidine, sest linnu avastamisel ei saa olla olulised tema määramistunnused, vaid määramistunnuste nägemiseks tuleb lind esmalt avastada. Ilmselt on autor mõelnud, et lindude määramine on lihtsam, kui tead nende määramistunnuseid – sellele loogikale kirjutan alla.

Terminoloogia. Rahvateadus. See peatükk teeb mind nukraks, sest rahvateadus on etnoloogia ehk teadus, mis tegeleb inimkogemuse, kultuuri ja ühiskonna uurimisega. Ingliskeelne citizen science on suhteliselt uus termin ning kuigi selle emakeelestamise algusaastatel olid mõnda aega samaaegselt kasutuses rahvateadus, kodanikuteadus ja harrastusteadus, siis vähemalt viimased kolm kuni viis aastat on meie keele- ja teadusruumis juurdunud mõistena harrastusteadus. Selle termini kasutamise on heaks kiitnud ka Euroopa harrastusteaduse assotsiatsioon ning eesti keelde on tõlgitud ka kümme harrastusteaduse põhimõtet. Sisestage otsingumootorisse "rahvateadus" ja vaadake, mida teile esimeste vastetena pakutakse. Võin öelda, et mitte seda, mida autor on silmas pidanud.

Lindude topograafia (lk 89). Pildil on ainult üks lind, seega ei ole mitmuse kasutamine korrektne. Suuresti maitse asi, kuid isiklikult eelistaksin mõiste "topograafia" asemel kasutada mõistet "linnu välimus", nagu on ka alapeatüki nimi.

Pikaajalinnud (lk 115). Kuulen sellistest lindudest esimest korda. Tekstist ei selgu, mida selle terminiga tähistatakse: kas autor peab silmas pikaealisi linde, pika ajaperioodi jooksul rändavaid linnuliike, pika aja jooksul kogutud liikide rändeandmeid, sootuks midagi muud või on tegu lihtsalt trükiveaga. Igatahes vajaks uue termini kasutamine selgitust.

Raamatust leiab ka botaanilisi eksimusi. Näiteks on käbi liigitatud viljaks (lk 125) "... võiks aias leiduda teisigi vilju – näiteks käbisid, tammetõrusid ja pähkleid." Botaaniliselt ei ole käbi vili, sest ta ei teki õies olevast sigimikust. Tegemist on paljasseemnetaimede generatiivse organiga, mille seemnesoomused koos kattesoomustega kinnituvad samale teljele. 

Silmatorkavad üksikvajakud. Oma vaatlusandmete hoidmine on linnuvaatluse tegemise juures kahtlemata oluline ning on tänuväärt, et autor on selleks soovitanud Eesti oma teadlaste loodud rakendust. Kuid siiski torkab silma, et autor ise ei näi mõistvat, milline täpselt see rakendus on (kas eElurikkus või PlutoF) ja kuidas seda tekstis ikkagi kirja panna (üks paljudest näidetest on lehekülgedel 15 ja 115). Eesti keeles tähistab eesliide "e" elektroonilist (e-post, e-hääletamine, e-raamat), kuid antud juhul ei ole tegu andmebaasiga, kuhu on koondatud elektrooniline elurikkus ehk kogu elektroonikavidinatega seonduv. Nii eElurikkuse kui ka PlutoF-i puhul on kirjaviise raamatut läbivalt mitmeid, kuid eElurikkuse puhul on tegu siiski veebiväljundiga, mis kuvab elektroonilisel kujul elurikkuse teavet ja seepärast on ka selle ametlik nimetus eElurikkus. Leheküljel 15 on öeldud, et Tartu Ülikool haldab e-Elurikkuse andmebaasi, mis on samuti väär, sest Tartu Ülikool arendab andmehalduse infosüsteemi PlutoF, mille üks veebiväljund eElurikkus on.

Peatükis "Iseloomulikud liigutused" (lk 101) on kirjas "Lennus on vihitaja tiivalöögid aeglased ..". Minu arvates on tegu siiski kiirete värelevate liigutustega. Lühendite tabelis (lk 111) on läbisegi kasutusel lind, linnud ja linnuliigid, mis võib tekitada segadust. Lühend "ü" puhul on aga selgituseks "ülelennul olevad linnuliigid", mis on eksitav, sest mõeldud on pigem lindu või linde, mitte liiki. Puudulik on ka leheküljel 167 kirjeldatud geograafiline väide Lääne-Palearktise piirnemisest Uurali mäestikega. Minu teada on siiani tegu siiski ühe mäestikuga.

Uutest tehnoloogilistest vahenditest rääkides (lk 137) oleks hädasti marjaks kulunud illustreeriv materjal audiologerite ja paraboolmikrofonide kohta, sest lugejal ei pruugi olla eelteadmisi viimastest tehnoloogilistest arengutest.    

Kõike silmajäänut saanuks vältida sisutoimetaja kaasamine, kuid millegi pärast ei ole raamatu kirjastanud Huvitava Bioloogia Kool seda teinud. Toimetajad ei osale raamatute väljaandmisel niisama, neil on täita oluline roll. Seega lendavad kivid otse autori ja Huvitava Bioloogia Kooli aeda ning neid kive on terve koormatäis. Kurvastama paneb ka, et Huvitava Bioloogia Kool on kahel aastal saanud riikliku teaduse populariseerija auhinna, mis kohustab ning eeldab kõrget taset.

Kohati tekib raamatut lehitsedes tunne, et äkki on tegemist kogemata trükki sattunud kavandiga ning kaante vahele on saanud toimetamata tööversioon. Jään ootama parandatud kordustükki. Küll aga soovitan raamatut kõigile, kes tahavad täiendada riiulit küsitava väärtusega teosega. Õnneks ei lähe minu eksemplar raisku, sest saan seda kasutada õppematerjalina näitamaks tudengitele, milliseid vigu tuleb vältida.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: