Kui müügile ilmus Tarvo Valkeri raamat "Kuidas saada linnuvaatlejaks", ei tõtanud ma seda kohe ostma. Juba minu algkoolieas oli mul pidevalt lugemislaual Eerik Kumari "Kuidas vaadelda linde". Seda mitte seetõttu, et Kumari raamat olnuks kirjanduslik šedööver. See purpurkaaneline raamat oli üks mu teejuhtidest maailma, mis on olnud paljude aastate jooksul mu elu sisu. Vahel võtab lindude vaatlemine mul praegugi nii suure osa päevast, et kõigi teiste vajalike tegevuste jaoks ei kipu enam aega jaguma. Niisiis vajasin arusaadavalt nõuannet, kuidas olla veidi vähem innukas linnuvaatleja.

Kui ERR kultuuriportaal avaldas 23. oktoobril Marko Mägi arvustuse Valkeri raamatule "Kuidas mitte saada linnuvaatlejaks", tundsin, et käes on elumuutev võimalus – tundus, et lõpuks on valminud vaktsiin ühe sõltuvussuhte vähendamiseks! Nii hankisin ka mina Tarvo Valkeri raamatu. Paraku ei täitnud raamat mu lootusi. Aga lugege ise: "Šotimaal Orkney saarel leiti Ühendkuningriigi kõigi aegade kuues karvasjalg-kakk, kes oli päevaseks ajaks varjunud välikäimlasse ning istus selle prill-laual." Milliseid senikogematuid võimalusi pakub linnuvaatleja elu! Ja veel: "2002. aastal sain /…/ sõbra käest telefoni teel teada, et parasjagu ujub Haapsalu Promenaadil üks valgesilm-vart. Jätsin toonase keskkooliõpilasena viimasesse tundi minemata ja kiirustasin, koolikott seljas, sörkjooksu tehes leiukoha suunas." See tõi meelde mu oma koolipõlve popitegemised – kõik ikka selleks, et linde näha. Ja kõiges selles oli süüdi professor Eerik Kumari. Usun, et Tarvo Valkeri raamat on suuteline tekitama noortes inimestes samasuguse tuhina. Ning mina annaksin neile küll andeks, kui nad mõnikord valgesilm-vardi vaatlemise nimel koolist poppi teeksid.

Aga nüüd olemegi jõudnud selle juurde, mida Mägi raamatule ette heidab. Kõigepealt on see raamatu keel. Ei tea, kas on see nüüd valgesilm-vardi vaatlemise tõttu vahele jäetud koolitundide süü, aga tuleb tunnistada, et konarlikke lauseid ja lõike leiab raamatust tõepoolest. Küllap olnuks keeletoimetajal raamatuga tööd rohkemgi teha olnud kui ta parajagu raatsis.

Peatükist "Lindude leidmine" võime lugeda: "Pärast staiamist võiks vaatlusalalt lindude otsimiseks kasutada kompamist, et avastada ka põõsastes ja taimestikus varjuvaid linde". Tarvo Valker on lugeja märkamatult vedanud bongarite (linnuvaatlussportlaste) salakeele maailma. Bongarisläng on alles arenev ja sotsiolekt. Eesti lindurid on oma erialažargooni võtnud palju sõnu soome bongaritelt, kelle jaoks "staijata" tähendab pikalt-pikalt läbi "putke" (vaatetoru või binokli) mõne linnu nägemise lootuses merele või tühermaale jõllitamist. Kompamine (soome "kompata") tähendab linnu füüsilist otsimist sellelt tühermaalt. Bongarikeelt oleks õigupoolest võinud raamatus märksa julgemalt ja oskuslikumalt välja käia. "Laiferite" (elus esimest korda nähtud linnuliikide) ja "raride" (harulduste) otsimine lisaks algaja linnuharrastusse veelgi enam hasarti.

Olen paljude raamatute puhul mõelnud, et mina niiviisi ei väljenduks, ja ikkagi pidanud raamatut heaks. Kui tahaksime kehtestada nõude, et oskusteavet tohib edastada üksnes keeleliselt ja stilistiliselt laitmatus vormis, ei jõuaks suur osa sellest üldse nendeni, kes sellist teavet vajavad – päris paljud erialaspetsialistid ei hiilga väljendusoskusega. Kui spetsialist suhtub oma erialasse õhina ja vaimustusega, siis kandub see lugejale üle ka konarlikuma keele kaudu.  

Aga, veider küll, karm kriitik komistab oma norivas arvustuses ise korduvalt keele otsa: "Näiteks viib lauses "Linnuvaatlustega alustamine ..."  ainsuse asemel mitmuse kasutamine ebaloogilisuseni, sest ühel hetkel saab ühte lindu vaadelda ühe korra ning vaatlus ei saa olla mitmuses. Lugesin seda lauset nii päri- kui ka tagurpidi, aga ei saanud kuidagi aru, mida Mägi siin silmas pidas. Niisama arusaamatuks jääb see, et ta leiab lausest "Mina loen oma linnuhuvi alguseks 20. märtsi 1993. aastal näiteks sellepärast, et just sellel päeval tegin ma oma vaatluspäevikusse esimesed sissekanded." kolmekordset minatamist. Kui paljud teised arvustuses tehtud keelelised märkused ongi suuremal või vähemal määral õigustatud, näitavad need libastumised, et kriitik on norinud seepärast, et tal on olnud taltsutamatu soov seda teha.

Ja sellest soovist on kantud ka arvustuse ülejäänud osad. Ehkki raamatus vormistuse osas võib Mägiga isegi suures osas nõustuda, ei jaga ma kindlasti hinnangut: "Jääb mulje, et tekstifail on lihtsalt trükifaili tõstetud, lisatud mõned linnufotod ja paar joonist ning trükki saadetud." Tegelikult kannatab päris korralikult kujundatud raamat lihtsalt mõnede iluvigade all. 

Raamatu sisuni jõudes muutub Mägi eriti ründavaks. Ta peab raamatu üheks suuremaks puuduseks viidete puudumist, mis tema väitel peaksid populaarteadusliku kirjanduse puhul olema kohustuslikud. Oma väite tõestuseks pole tal paraku ühtki viidet ette näidata – mitte kusagil pole sellist kohustust sõnastatud, ehkki soovitatav see muidugi on. Raamat "Kuidas saada linnuvaatlejaks" on aga pigem käsiraamat noorele loodushuvilisele, kus saavad kokku kirjutaja isiklikud kogemused, linnuvaatlejate folkloor ja linnuteadus. "Lindude loendamise metoodika kirjeldamine algallikale viitamata on lausa kuritegelik," teatab Mägi, "Sel võivad olla reaalsed, kogu ornitoloogia valdkonda kahjustavad tagajärjed." Kuritegelikkust on raamatust paraku raske leida, Tarvo Valker viitab nii siin kui ka mujal võimalustele, millega linnuvaatleja võiks edasi tegeleda, kui ta on oma kaasahaaravas hobis edenedes algaja staatusest välja kasvanud.

Raamatu puudustest – nii tegelikest kui ka väidetavatest – on nüüd juba palju räägitud. Tarvo Valker on väga suure kogemusega väga hea linnuvaatleja, kes on täitsa nauditavalt ja ammendavalt kirja pannud raamatu, mille kasutamine aitab algaja kindlasti n-ö ree peale. Mina igatahes julgen seda raamatut kõigile huvilistele soovitada.