Teatrielu on hetkel külluslik ning nõnda võib üht-teist kahe silma vahele jääda. Tundub, et publik pole seni päris üles leidnud Kinoteatri uuslavastust "Niagara ületamine" Tallinna Kinomajas. Novembris on tulemas neli etendust!

Alonso Alegrίa näidendi süžeeks on esmapilgul 19. sajandi köielkõndija Blondini (kodanikunimega Jean-François Gravelet, eluaastad 1824–1897) hulljulge Niagara ületamine, aga see on loomulikult vaid ajend. Tekst sisaldab saladusi ja tähendusi, võimaldab äratundmisi mitmel tasandil.

Teatriloolist järjepidevust ja lugupidamist märgib tõik, et lavastaja Priit Põldma ja Caro osatäitja Teele Pärn jõudsid Alegrίa tekstini Juhan Viidingu kaudu, katkendeid "Niagara ületamisest" kõlas poeet-näitleja sünniaastapäevale pühendatud lavakavas "Igavene juuni" (Kirjanike Majas 1. juunil 2019). Juhan Viiding ja Tõnis Rätsep ületasid Niagarat oma dramatiseeringuga 1977. aastal. Priit Põldma on naasnud algteksti juurde. Näidendi on tõlkinud Margus Alver, osades Teele Pärn ja Indrek Sammul.

Olemuselt on see kahe esmapilgul diametraalselt erineva inimtüübi – praktiku ja teadlase kohtumise lugu, ent vastandus pole kaugeltki nii mustvalge, kui näib. Võib öelda, et "Niagara ületamine" on kahe üksiklase kohtumise, teineteise avastamise ja respekteerimise teekond. Märksõnad "usaldus" ja "vastutus" ei jää pelgalt sõnadeks, vaid viiakse praktikasse.

Priit Põldma lavastuses torkab silma kujundlik puhtus, misanstseenide läbimõeldus. Illimar Vihmari stsenograafia Priidu Adlase valguses on köitvalt lakooniline, Vootele Ruusmaa heli- ja häälteruum pakub üllatusi. Põnev on ka kahe näitleja lavapartnerlus, seejuures õpetaja ja õpilase esmakohtumine näitelaval.

Teele Pärna rollist paistab nooruse idealismi ja kompromissitust, millele liitub täiskasvanuks saamise aimus, julgus ja hirm. Indrek Sammuli köielkõndija rollil on hämmastav ühisosa Tšehhovi "Ivanovi" nimirolliga. Ka "Niagara ületamine" viib ligimesele abikäe ulatamise ja vastuvõtmiseni, mis võib olla suuremgi julgustükk kui harjutades lihvitud köielkõnd, sest inimsuhetes on tasakaal ja tuule suund veelgi prognoosimatumad.

Niagarat ületatakse kaks tundi ühes vaatuses, ühe hingetõmbega, mis on publiku jaoks argiõhtu väsimuses ehk veidi riskantnegi. Aga samas on see kohane keskendumisharjutus, oma hingamise korrastamine ja kujunditaju testimine. See võib olla teatris olulisem kui liigestest lahti aja sirgjooneline otsepeegeldus – küllap vajame sedagi, kuid ilma kujundiloometa on ülikeeruline hoida habrast tasakaalu.