Kui teater on elukutse – ja elu kutse – , siis annab see põhjust vaagida ning parandada väidet, et teatriõhtu võtvat inimese elust paar-kolm tundi ära. Mõistan, kuidas see lause viitab vastutusele teatriaja ees, aga sisuliselt täpsem on siiski mõelda ja öelda, et teater annab näitlejatele ja publikule aega kohtuda iseendaga, tegeleda elu põhiküsimustega, mõtestada elus olemist. Eriti kohane, suisa vältimatu on mõelda niiviisi praegu, mil iga toimunud teatriõhtu on kui haruldane kingitus, sest ei tea, kas ja kus homme etendus ära jääb.

7. jaanuaril mängiti Pärnu Endla suures saalis Arthur Milleri draamat "Vaade sillalt", lavastaja Priit Pedajas, esietendus oli oktoobris 2020. Täpne, tundlik ja meisterlik lavastus ei ole seni leidnud väärilist ega tõelist vastukajamist. Hea meel on, et lavastaja Priit Pedajas ja näitleja Jaan Rekkor pälvisid Endla kolleegipreemiad.

Nägin "Vaade sillalt" esietendust. Uuesti vaadates oli ansamblimäng veelgi kontsentreeritum, vaba vähimastki soleerimisest; tegelaste siseilmad põhjatumad veel. Peaosalise, Priit Pedaja püsinäitleja Jaan Rekkori mõjusa rolli Eddie Carbone valus saatus, tema valikud panevad kaasa elama ja mõtlema, kuidas oleme omavahel seotud, millised tagajärjed on kinnismõtetel, mis juhtub, kui usalduse asemel võtab võimust umbusk, kahtlused, kättemaks. Ülimalt nüüdisaegne sõnum, seejuures ilma näpuga näitamata, ülerõhutamata.

Põnev isiksus on raamjutustaja ehk advokaat Alfieri, keda Meelis Rämmeld vahendab talle omase diskreetsusega. Advokaat, kes tunnetab oma kutsumust ja vastutust, aga ka suutmatust peatada või ennetada saatuselaviini; kes ausalt ja veendunult seisab kirjapandud seaduste eest, aga samas tajub igavikku, kelle mõttekäikudes argipäev ja ajaülene kohtuvad tõesti igal viivul. Sedalaadi mõttehaardest, mõtestamise võimest ja tahtest on praegusel ajal väga vajaka.

Ja veel – veetsin Pärnus vaimse tunni Jannseni tänaval Koidula muuseumis ning sinna on põhjust tagasi minna. Lugesin muuseumiseinalt Johann Voldemar Jannseni lauset: "Häbenegem ennast alati, kui rumalad oleme, aga ei iial selle üle, et me eestlased oleme."

Lugesin ja jäin mõtlema, millal, kuidas ja miks meiega nii on juhtunud, et ei ole enam justkui kombekski häbeneda oma rumalust? Pigem vastupidi: rumalusega uhkeldatakse, seda võimendatakse meedia kaudu ja nii edasi. Häbitunne aga surutakse ja salatakse jõuliselt maha, sest pole ju ometi võimalik, et seda sisimas ei tunta. Eks sellestsamastki kõnele Priit Pedaja lavastus "Vaade sillalt".

Mõelgem selle pealkirja tähenduslikkusele. Teater kui hingesild: paik, kus läbi katsuda oma südametunnistus.