Kuupäev 20. november 2020 jääb teatriajalukku. Tallinna Linnateatri Põrgulaval toimus viimne remondieelne teatriõhtu: Elmo Nüganeni 2006. aastal sündinud lavastuse "Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4." 156-s, eriliselt elus, särav ja intensiivne etendus. Kas Tammsaare "Tõe ja õiguse" IV osal põhineva sündmuslavastuse lavaelu veelgi jätkub, on hetkel me kõigi jaoks saladus.

Aga emotsionaalne hüvastijätt praeguse Põrgulavaga oli see kindlasti – Indrek Sammuli Indrek Paas puudutas enne koju Vargamäele minekut viimast korda lavaseina, mida põhjust kutsuda "Raskolnikovi seinaks", äratades teatrimälus lavastuse "Kuritöö ja karistus".

Elmo Nüganen lausus hüvastijätukõnes Põrgulavale, et lavastusi mängiti siin kokku 29: alates Bertolt Brechti – Adolf Šapiro "Kolmekrossiooperist" (esietendus 22. novembril 1997). Kõik need mälestused alles hakkavad hinges selginema.

Linnateater kolib samm-sammult Salme kultuurikeskuse lavadele – seegi on sümboolne, sealsamas Noorsooteatrina 1965. aastal alustati, kui teatrijuht Voldemar Panso seadis eesmärgiks tuua intelligents Kalamajja. Nii olemegi sujuvalt jõudnud Pansoni, teisipäeval algab tema 100. sünniaastapäevale pühendatud sündmusteküllane, teatraalne nädal.

Aga selsamal 20.novembril anti ka esimest korda üle Eesti rahvuskultuuri fondi Ita Everi fondi stipendium. Selle pälvis Hele Kõrve Karin Vesiroos-Paasi rolli eest. Fondi asutasid 2016. aastal, Ita Everi 85. sünnipäevaks, Eesti Draamateater ja Roman Baskin. Ita Everi fondi eesmärk on toetada näitlejaid inimloomuse sügava ja ootamatu käsitlemise eest. Teisisõnu: stipendium kuulub näitlejale, kes loonud rolli (miks mitte ka mitu rolli) psühholoogilise teatri mõõtkavas, aga ka žanripiire ületava ja kokkusulatava meisterlikkusega – Ita Everi vääriliselt. Hele Kõrve Karin on just see roll, mida Ita Ever tunnustas. Ilus on teatrilooline sild, et Ever ise on Karinit mänginud: 1964. aastal lavastuses "Pankrot".

Tammsaare ja Pansoga seostub tähendusküllane sõnapaar "mälestuste mälestused". Kaduv teatrikunst püsib, elab ja hingab olevikust, mälestustest ja mälestuste mälestustest. Seda tunnetasin 20. novembri õhtul Linnateatri Põrgulavale vaadates sügava ja hella tänuga.