Arvasin, et seekordne teatrikommentaar saab olema hõlbus. Praeguses esietenduste külluses nägin minagi nädalavahetusel kaht kardinaalselt erinevat teatrinähtust, uuslavastusi Tallinnas ja Tartus.

Mis siin salapäratseda, need uuslavastused on Klaus Manni romaanil põhinev Kertu Moppeli "Mefisto" Eesti Draamateatris ja Hella Woulijoe "Niskamäe naised", Tiit Palu dramatiseering ja lavastus Vanemuises. Aga välja kukkus nii, et ma ei räägi kummastki. Ah et miks ometi?

Sest esimesest ei saa või ei taha ma rääkida, kuna puudub elementaarne ühisosa, aga rajada peegeldust laus-eitusele pole nagu sügavat mõtet...? Võib muidugi väita, et see just ongi kriitika – aga olen tahtnud kaotada enda küljest silti teatrikriitik, saada ja jääda teatrivaatlejaks. Ja vaatlust eitusele ei raja.   

Niskamäest Vanemuise suure maja laval tahan küll rääkida, tahan kirjutada – nii väga, et kiirkommentaari lühiformaati seda vastukaja mahutada ei ole, õnneks, võimalik.

Mulle tuli appi näitleja Lia Laats (17. veebruar 1926 – 24. aprill 2004), kelle 95. sünniaastapäeva retrospektiivi ETV2 pühapäeval näitas.

1984. aasta "Estraaditähestiku" intervjuus sõnastab näitlejanna, miks temale meeldib huumor rohkem kui satiir. Lia Laats arutleb nii, et satiir ütleb kohe otse välja, laval on see ka ainult äraütlemine, mitte sisuline mõtestamine. Aga huumor paneb mõtlema: mida ta tahtis sellega öelda.

Neid mõisteid, satiiri ja huumorit, annab avardada. Aga mõte toob ikka tagasi kujundlikkuse juurde.

Lameplakatiga lajatamist on mul ületamatult keeruline teatrikunsti pärisosaks uskuda. Lagesatiir kurnab ja kulutab, sellise laadi sees puudub või hajub üks inimlik mõõde.

See on see mõõde, mille sõbrapäeval Tammsaare ja Vilde sõprade seltsi poolt Klassiku sõbraks valitud Urmas Vadi oma näidendis "Millest tekivad triibud?" laseb sõnastada Eduard Vildet kimbutaval ning inspireerival Juhanil: 

Südametunnistus aga sööb sind,

südametunnistus maha lööb sind.

Tumedas elad sa, kumedas kõnnid sa

südamekoormaga!

(Juhan Liiv, "Hõlpsam on mägesid tõsta", 1909)