Vaike Uibopuu: koorijuhi töö on ohverdus ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Eesti üldlaulupidude esimene naisjuht jagas saates "Delta" oma mõtteid koorimuusikast, koorijuhtide järelkasvust ja laulupidude tulevikuväljavaatest ja tõdes, et koorijuhi töö ei olegi igaühele jõukohane.

Vaike Uibopuu nimel on Eesti koorimuusikas täiesti omaette peatükk. Asjata ei ole teda nimetatud Lõuna-Eesti koorimuusika tugisambaks ega koorimuusikakultuuri aastakümnetepikkuseks arendajaks. Eesti naislaulu seltsi algataja, seltsi juhatuse liige ja muusikajuht (1994–2000), mitme koor looja Vaike Uibopuu dirigeeris üle 40 aasta Tartu ülikooli akadeemilist naiskoori, viies selle kollektiivi Eesti naiskooride tippu. Samal ajal oli ta seotud mitme teise kollektiiviga, tema viimati ellu kutsutu on kammernaiskoor Liivitar, mis sündis Eesti vabariigi 100. aastapäeva puhul 2017. aastal.

Uibopuu õpetajad on olnud Laine Karindi, Jaan Koha, Roland Laasmäe, Ester Mägi, Heino Kaljuste, Villem Kapp ja Arvo Rattassepp – kõik legendaarsed muusikategelased. Just viimatimainitul on Uibopuu sõnul väga oluline roll mitte ainult kogu koorimuusika arenguloos ja kujundamises, vaid ka koorijuhtide õppesüsteemi sisseviimisel konservatooriumis. Uuendusmeelne Ratassepp tutvustas kirglikult oma noortele tudengitele kaasaegset muusikat.

"Kogu uudislooming, mis tol ajal ilmus, oli tema teene, sest ta tellis heliloojatelt muusikat oma loodud kooridele – teaduste akadeemia mees- ja naiskoorile," rääkis Uibopuu. "Kõik tema õpilased sai töötada teaduste akadeemia kooridega ja see oli meile silmi avardav ja muljet avaldav võimalus".

Üks tollaseid noori heliloojaid oli Veljo Tormis, kes usaldas oma teoste esiettekannete suuresti just Ratassepa kooridele, kuid Uibopuu juhatatud Tartu ülikooli akadeemiline naiskoor sai sama suure ja olulise ülesande täitja. Uibopuu sõnul oli loominguline koostöö Veljo Tormisega väga köitev.

"Ta usaldas mind," märkis Uibopuu. "Kuna ma käisin ka ise rahvaviise kogumas, siis oli meie mõistmispind rahvalaulu osas väga sarnane. Tormis pidas väga oluliseks teksti. Aga ka tema üldised tõekspidamised olid väga julged ja oma ajast ees."

Tormist peab Uibopuu kaugelt enamaks kui lihtsalt rahvaviisi kasutajaks ning Tormise-taolist heliloojat Uibopuu sõnul ei tule kunagi. "Ta on nii unikaalne," sõnas Uibopuu. "Jah, on ju mitmeid heliloojad püüdnud oma loomingus kasutada rahvalaulu, aga nii nagu Tormis seda teinud on – nii ei suuda keegi."

Uibopuu usub, et Tormise mäletamise aeg alles tuleb. "Ma väga soovin, et meie koorid esitaks Veljo Tormise muusikat palju rohkem kui praegu."

Tallinnas toimuv laulupidu sündis Tartus 1869. aastal, samal ajal saab koorimuusika valdkonnas nimetada Tartu ja Tallinna kooride elu peaaegu et kaheks erinevaks koolkonnaks. Uibopuu sõnul on see igivana teema ja Tartus toimuv peaks olema rohkem nähtav, kuid pealinna kõrval on ülikoolilinnal keeruline ajakirjanduse ja üldsuse huvi äratada.

"Me peame leppima sellega, mis toimub," tõdes Uibopuu. "See on omamoodi poliitika. Aga see on ruineeriv, võtab tegutsemistahte ära." Üks Uibopuu tarkuseteri on mitmesaja aasta eest välja öeldud mõte: tülid tulevad sellest, kui on tahtmine olla teisest targem. Inimestevaheline suhtlemine on tema sõnul väga peen kunst.

Uibopuu tegi saates juttu ka tööst koorilauljatega. "Lauljad armastavad ka proovis saada muusikast elamusi. Kui proovides on lummuslikud hetked, siis võib seda tööd teha."

Tark koorijuht arendab oma lauljaid ja püüab suunata nende muusikalisi püüdlusi. Inimeste mõtlemist saab läbi muusika juhtida, õpitav repertuaar on seejuures väga oluline, tõi ta välja. Uibopuu kinnitusel saab ülikoolikoori lauljatega võtta keerulisemat repertuaari, sest tavaliselt on seal koos helgema pea ja sageli ka parema muusikalise kirjaoskuse või varasema laulmiskogemusega innukad lauljad.

"Ülikooli tulevad Eestimaa parimad tütred ja pojad, nende tunnetus muusika osas on hoopis laiem. Andekad inimesed," sõnas ta. "Mitte ainult entusiasm ei vii koorimuusikat edasi. See on ikka armastus muusika vastu, pühendumus ja palju tööd."

Uibopuu on olnud seitsmel laulupeol üldjuht, just tema käe all lauldi laulupeolegendiks Peep Sarapiku Juhan Liivi tekstile kirjutatud teos "Ta lendab mesipuu poole". Ta märkis, et ei usu, et üldlaulupidude kontekstis oleks Eestis nii palju andekaid inimesi kui eestlased on endale ette kujutanud.

"Mõnel inimesel ei ole dirigendile vajalikke omadusi ja see on täiesti kurioosne." Uibopuu sõnul peaks olema laulupeo pulti saamine seotud sellega, mida koorijuht on oma valdkonnas suutnud korda saata.

"See, et laulupeokoori juhatab inimene, kellel endal üldse koori ei olegi, on mulle täiesti mõistetamatu," tõdes ta. Uibopuu ei pea ka õigeks, et populaarne tegutsemisvorm – projektkoor – on laialdaselt maad võtmas.

"Need on kooreriisujad, nad lihtsalt tõmbavad teise kooride lauljad üle," leiab ta. Projektkoorid saavad tema sõnul küll suurt tähelepanu, esitavad taotlusi ja leiavad piisava rahastuse, kuid kunstiline sooritus jääb ühekordseks ja sisukat jälge muusikamaastikule nende tegevus tavaliselt ei jäta.

Uibopuu, kes töötas aastatel 1963–2010 Heino Elleri nimelises Tartu muusikakoolis, valutab südant koorijuhtimise eriala vähese järelkasvu pärast.

"Arvutieluga seoses on inimestevahelised suhted ja energia ära kadumas," leiab ta. "Ei ole kuldne see koorijuhtide jätkusuutlikkuse valdkond praegu. Kui keegi arvab, et ma olen liiga pessimistlik, siis ma kardan, et see arvaja on lihtsalt mõtlemisvaene. Reaalsus on see, et ei tulda enam seda eriala õppima. Palgaprobleem on väga valus teema," ütles Uibopuu. "Praegu paljud dirigendid maksavad ise oma tööle peale. See ei saa nii enam kesta."

Saates oli juttu ka Uibopuu lapsepõlvest – Urvaste kooliõpetaja perre sündinud Vaike oli maast madalast ümbritsetud muusikaga. Elati koolimajas, kus oli klaver, millel isa õpetas esimesed noodid. Ema oli lõpetanud kodumajanduskooli, rääkis prantsuse keelt ja oli väga hea lauluhäälega. Kooliõpetajast isa, kes oli õppinud Tartu õpetajate seminaris koos Tuudur Vettiku ja Alfred Karindiga, tegi laulukoori ja puhkpilliorkestrit, mille proovides osalemine oli pere viiele lapsele igapäevane elu.

Kogu elu keerles tol ajal kooli ja kiriku ümber ning Uhtjärve ääres peeti ümbruskonna kooridega pisilaulupidusid. Just sellisel laulupeol pani Vaike Uibopuu isa 14-aastase tütre esimest korda laulupeokoori ette aimamata, et tegemist on tulevase esimese naissoost eesti laulupidude üldjuhiga ühendkooride ees (1984).

Saate oli kõne all ka koorimuusikarepertuaar ja uue muusika tellimine, räägiti harrastuskooride ja ülikoolikooride erinevusest, hääleseadest ja koori vokaalsest arendamisest, digikoorist, kogukonna jaoks töötamisest, usaldusest koorijuhi ja lauljate vahel, muusika tekkimise imest ning tunnetest, kui koorist lahkub laulja või klassist andekas õpilane. Saates rääkis Uibopuu ka oma tunnetusest laulupidude tuleviku suhtes.

Uibopuu rohkete tunnustuste seas on Tartu Ülikooli suur medal (2005), Tartu linna aukodaniku tiitel (2008), maailma kultuurinõukogu diplom (2011) ja Valgetähe III klassi teenetemärk (2001).

Maikuus 80. sünnipäeva tähistanud Vaike Uibopuu puhuks toimus Tartu Ülikooli aulas 31. oktoobril 2020 ka pidulik kontsert, mida saab kuulata järele Klassikaraadio kodulehelt.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: