Arvustus. Läbi valu tantsivad Kosmikud

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Kosmikud

Uus plaat

Kosmikud

"Morbiit" (Viska Mulda Records)

7/10

Kosmikud on ilmselt Eesti üks kõige enam kaotusi läbi elanud bände. Algsest neljaliikmelisest koosseisust on igavestele radadele läinud koguni pool – juba 2000. aastal laulja Taavi Pedriks ja tunamullu bassist Raivo "Kõmmari" Rätte. Kaotused kipuvad olema teelahe – kas lõpetada või jätkata. Nad kipuvad ka meenutama seda, mis hinnaline, uuesti keskenduma, taas suunda nägema. Pealegi, bändile, mis harjunud surma üle elutervet nalja viskama, olekski kohatu alla vanduda ja mask põõsasse heita.

Nii on sündinud Kosmikute seitsmes album, kunstnik Mati Kütile meeldejääva pealkirja võlgnev "Morbiit". Muhedad sõnamängud morbiidse biidiga ei piirdu – bänd on nimetanud ennast näiteks Eesti morbiitliteks. Depressiivroki žanris, nagu Kosmikuid on sageli määratletud, ei kõla see ka erilise suurustlemisena – bänd on mütanud järjekindlalt juba üle kahe aastakümne. Alles lõppeval sügisel näidati suurepärast lavavormi debüütalbumi "Ei roosid" 20. sünnipäeva tähistava vinüüliväljalaske esitlustel.

Õigupoolest näitas esimesi kergeid väsimuse ja suunaotsingute märke hoopis Kosmikute eelmine album, 2017. aasta ilmetuvõitu kujundusega "Sügis sanatooriumis". "Morbiit" köidab see-eest pilku elava, lausa tähistava visuaalse keelega.

Reibas on ka avalugu "Pimedad ööd". Käsitletavad teemad on muidugi tuttavad. Surmaga on Kosmikud loomingus tegelenud pea kogu oma ajaloo, mõnikord rohkem tõsiselt, mõnikord vähem. Isegi tekstid pärinevad siin meie seast lahkunud poeetidelt. Viis üheksast tuleb Jim Ollinovskilt, kelleni juhatas bändi Kõmmarit asendanud, samuti äsja uue plaadi avaldanud DND-st tuttav Rainer Rob Sirel. Kuhugi pole kadunud ka Kosmikuid salapärase vaimuna saatev Aleksander Tamberg.

Mis puudutab muusikalist poolt, on Kosmikute parimad singlid enamasti olnud märksa tugevamad kui plaadid tervikuna. Nii kõigub kaasahaaravuselt ka "Morbiit". Albumi teine pala "Ma põlen tules" kõlab tehislikult metalselt, "Mõrkmusta öösse" jääb aga lihtsalt üksluiseks.

Just siis, kui hakkab näima, et ühendist "Morbiit" jääb kasutusse valdavalt see esimene pool, tõmmatakse aga gaasipedaal korralikult põhja. Nakatavalt energiline "Tantsin kaua tantsin" võib vabalt olla bändi kõige elujaatavam lugu, tõeliselt vabastava kõlaga hümn läbi valu edasi rühkimisele: "Kõnnin kaua kõnnin, laulan kaua laulan, tantsin kaua tantsin, elan kaua elan".

Järgneb albumi teine singel, Aleksander Vana raju kitarri- ja Kristo Rajasaare veel rajuma trummipartiiga "Emad tuhad, isad söed". Instrumentaalselt on Kosmikud vägevad nagu ikka, Elmu Värgi legendaarses Linnahalli stuudios miksitud heli kõlab naturaalselt ja laseb kõigil pillidel korralikult välja kõlada.

Kosmikute muusikas on olnud alati sedavõrd mitu irooniakihti, et raske arugi saada, millest räägitakse tõsimeeli ja mille üle visatakse lihtsalt nalja. Üheltpoolt peitub ses bändi võlu ja meelelahutuslik köitvus, teisalt on seetõttu jäänud saavutamata emotsionaalsed sügavused, kuhu rihib nii mõnigi sarnaste teemadega tegelev ansambel, kasvõi siin juba mainitud DND.

Seda enam eristub avasingel "Valu" – üks lihtsamaid, siiramaid, haavatavamaid ja puudutavamaid lugusid, mis Kosmikud salvestanud. See on kui kirjeldus hetkest, mil raskus pole veel päriselt hingele vajunud, tegelikkus settinud. Katse kaotustega leppida, valuga hakkama saada. Sobivamat järelhüüet lahkunud kaaslastele on raske ette kujutada. Aga nagu demonstreerivad hetk hiljem instrumentaalne nimilugu ja lõpupala "Lõpp on siis selline", tegelikult kogu "Morbiit", siis tantsivad Kosmikud läbi valu edasi.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: