Arvustus. Naerusuine looja, kes ei karda

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Detail Eva Elise Olli tööst "Sünnipäev". Autor/allikas: repro

Eva Elise Olli näitus "Minaruum" Fahle galeriis kuni 12. detsembrini, kuraator Daisy Inslermann

Eva-Elise Oll on noor ja andekas kunstnik, kelle näitusele vist planeeritult ning nime peale poleks osanud ennast sättida. Kuigi plakat tõmbas kohe. Lisaks tõstaksin esile ka näituseruumi – Fahle galerii üldine soe ja hubane sisekujundus sobib Olli tonaalsusega pea ideaalselt.

Esimene emotsioon, mis valdas ja veel enne, kui süveneda jõudsin, oli intensiivsus ja positivism. Tegemist on naerusuise loojaga, kes ei karda. Kuigi pildid võivad olla kirevad, mitmeplaanilised, ründavad ja kohati ka tumedates toonides, on see ekspressiivsus, mis ei laamenda ega lõhu. Ükski maal ei tekitanud kujundite, nägude ja vormide sümmeetrilisele nihestatusele vaatamata minus skisoidset destruktiivsust. Paljud tööd ärapööratusest ja kahestumisest kindlasti räägivadki, kuid Olli töödes puudub kaos selle lõplikus ja sügavamas tähenduses. Motiividest leiame Munchi "Karjet" ja Chagalli "Viiuldaja", kuid traagika on alati pisut kaheldav, küsitav ning imestav.

Kunstnik on eesmärgiteadlik, jättes samal ajal eiramata hetkelised inspiratsioonipuhangud, väitmata samas, et üks või teine teos on alustatud nii nagu sellega on ka lõpuni mindud. Kuid fookus püsib. See eristab Olli karikatuursust või koomiklikust tänavagrafitist või õnnelikust juhusest. Juhuseid ei ole.

Eriti liigutas, et erinevalt paljudest noortest loojatest ei ole Oll oma töödes lohakas. Nagu piisaks ka ainult kontseptsioonist ja pühendumine näib isegi häbiväärne, või töö võib olla vaid visand, laksust aitab ja puudused korvab ka tekst või videoprojektsioon taiese kõrval. Olli tööd on aga parimas mõttes läbi töötatud, juba see teeb neist kordumatud, kuhu on talletunud ka protsessi enda metafüüsiline energia, mis pole ühegi loomingu juures sugugi väheoluline. Kollaaži ja tehnikatega pole liialdatud, need ei mõju eputamise või otsitud kiljatustena, vaid jäävad naturaalselt terviku osaks. Erinevad tehnikad ei tekita mõttetuid küsimusi.

Olli piltidel on pea alati inimesed ja neil inimestel alati mitu nägu või silma. Või peidab ühes tegelases ennast keegi veel, võib-olla tegelik alter ego, aga ka keegi kolmas, hoopis võõras. Nii nagu inimeses ongi – kurjad või head vaimud, sisedialoog, enesekriitika ja miks mitte ka enesepõlgus. Üks silm või vaade on alati eemal, luues lisadimensiooni, küsiva sissevaate. Midagi, mis osundab veel millelegi. Iroonia on möödapääsmatu, kuid mitte odav, vaid pisut toltsilik, et saa nüüd pihta … See tekitab kohatise nõutuse. Kuid seda, et asjad on konstrueeritult ja tahtlikult keeruliseks aetud, ka ei ole.

Näituse üldine ja kokkuvõttev foon on positivism ja jaatus, kuigi konkreetne teos ise võib rääkida vastupidisest, ja see teebki Olli põnevaks. Vaade, mis oleks justkui alati aste kõrgemal, aga mitte ka päris jumalikus positsioonis, kus meile näidatakse midagi, millega me peaksime kindlasti põhjani suhestuma, sest Jumal ise näitab ju! Olli vaade on pigem elav ja tegelev. Kindlasti liikuv, võimalusterohke. Ei lase liigselt kaduda. Miski ei ole päris lõplik ja lõpuni kindel. Muutumises on alati lootust. Maalil "Armastaja geomeetria" näeme esmalt rasket võitlust seletamatu, iseenda ja oma egoga, aga portree(de) all võiks plaani mõttes vaadelda armastust ka anatoomilis-füsioloogilisena. Seega ei ole kontseptsioonist puudust, seda on piisavalt, kuid värv ja tehnika annavad tööle selle kolmanda mõõtme, mis on üle teose pealkirjast ja vahetult kujutatust. Pilti ei pea nägema kunstniku ideest lähtuvalt ega üldse kontseptuaalselt. Sama nagu mõni luuletus ei räägi sugugi sellest, mida ta ridades justkui väljendaks, ja see on alati hea kunsti ja loomingu tunnus.

Natuke kahju, et ei saa millegi kallal viriseda, küllap on siinkirjutaja kontakt antud kunsti ja kunstnikuga piisavalt orgaaniline ja kriitika oleks tõesti otsitud ja ebasiiras. Kui sa tahad endale siin segases maailmas natuke julgust hankida, siis mine näitusele või veelgi parem – osta endale koju pilt. Et alustada päeva selge pea ja rõõmsa meelega. Võib-olla iga taiest eranditult magamistuppa ei paneks, kuid teistesse ruumidesse kindlasti. Eriti lastetuppa. Tundega, et mis ka ei juhtuks, siis las juhtub, peaasi, et juhtub.

 

kuused kuused kasvage

kõrgemale latvadest

varjud varjud sirguge

üle kuu ja päikese

hundid hundid ulguge

üle suure järvevee

inimesed elage

ümber oma elutee

 

mõni kasvas mõni mitte

mõne ulg jäi lühikeseks

mõnel polnud päevi pikke

olid ometigi kõik

 

Suurem osa näitusest Fahles kolib pärast lõppu edasi Kalamaja kohvikusse TOPS.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: