John le Carre jättis meile väga suure pärandi just spioonikirjanduse klassikaks saanud teoste osas, märkis Koort.

"Eks ta selles mõttes pani mööda, et tegelik elu pole kunagi nii huvitav. Raamatutest ja filmidest jäävad välja lõputud tehnilised üksikasjad, mis lugedes ja vaadates sugugi põnevad ei ole, aga mis kuuluvad päriselu juurde."

Carre puhul on paralleelid päriseluga kindlasti olemas, sest ta on ka ise luuretööd teinud, sõnas Koort.

"Üks põhjus, miks ta lahkus, oligi see, et ta avaldas esimese raamatu töötades Briti luureteenistuses, kus ta ei saanud tegelikult jätkata pärast tema pseudonüümi sidumist päris isikuga."

Koorti sõnul on Carre olnud teatud detailides väga täpne ja tegelikult ta kirjeldab päris hästi luuremaailmas kehtivat mõtteviisi, kuidas toimib üks pool ja kuidas teine pool proovib vastata. "Need kirjeldused on olnud köitvad."

Tavaliselt toimubki Koorti sõnul nendes raamatutes märksa rohkem kui keskmise operatiivtöötaja elus või tööelus üldse saab toimuda, ning selleks, et sisu oleks lugeja jaoks köitev, on tulnud tal üht-teist ka välja jätta.

"Samas ta on tunnistanud, et teatud inimesed on tal olnud selgelt elust võetud, on olemas olnud reaalsed prototüübid, reaalsed luurajad või tegelased, kes -- nagu ta on ise öelnud -- ootasid tema kirjanduslikus ootesaalis pääsu teose veergudele ja andnud enne järele, kui ta nad sinna pani."

Seega -- on olnud paralleele päriseluga, aga lõpuks on tegemist ikkagi ilukirjandusega, tõdes Koort. "Lõplikku tõde sellest, kuidas töötab Briti või Venemaa luure, sealt otsida ei maksa."