Aasta 1867 kolmandal advendil õnnistati Tallinna Jaani kirik sisse, tänavusel advendiajal on kirikus avatud Dolores Hoffmanni vitraaž, kus on abielurikkumiselt tabatud naine, kes on Jeesuse jalge ees.

"Mehed, kes naise kinni võtsid, küsivad Jeesuselt, kas peaks naise nüüd kividega surnuks loopima," kommenteeris Tallinna Jaani koguduse õpetaja Tammsalu. "Mille peale Jeesus ütleb, et kes teist on ilma patuta, visaku esimene kivi. Mehed lahkuvad."

Tammsalu hinnangul on see koht Piiblist praegu ääretult aktuaalne. "Soovitaks ka teistele vaatama ja mõtlema tulla. Kirikus võib saada häid mõtteid ja kivid võib jätta kiriku pingi alla, küll me need sealt pärast ära koristame. Need kivid, mida on mõeldud veel enne aasta lõppu kellegi pihta visata," rääkis Tammsalu.

Hirm, et äkki enda probleemid välja tulevad, tõi vaimulik välja esimese kiviviskamise põhjuse. "Mõeldakse, et kui mina viskan sinnapoole, siis äkki teised vaatavad ka sinnapoole. See tähendab, et mina olen parem kui tema," lausus Tammsalu. "Milleks pesta enda nägu puhtaks, kui saab teiste näo ära määrida."

Kivide viskamisest võib inimest hoida elutarkus. "Me ju näeme, mida see meiega teeb. Esimene tunne võib ju olla hea, et vaat, kuidas ma ütlesin, aga teine tunne enam mitte, ja kuidas selle kõigega elada," mõtiskles Tammsalu, kelle sõnul oleme me ka haigustele avatud, kui meil palju kive sees on.

Varem ühiskonnas ka poliitiliselt aktiivne olnud Tammsalu on sellest taandunud. "Ma tajusin, et ma tahan olla kõigi inimeste vaimulik," seletas ta. Teisest küljest on kantsel üks koht, avalik esinemine teine: "Kui mult intervjuu võetakse, ega ma algusest lõpuni Piiblit tsiteerima ei hakka. Mis ikka pakitseb, selle ütlen välja."

Kiriku roll võiks aga olla lepitav. "Kui me õpetame inimesi vaatama ka teiselt poolt, taipama seda, et number laual on ühelt poolt vaadates 6, teiselt poolt 9," ütles Jaan Tammsalu.

Kuna Johannes, kelle nime ju kannab Jaani kirik, on armastuse apostel, siis koguduse õpetaja sõnul selles kirikus teisiti ei saagi, kui armastusega. Mitte teravusega. "Tegelikult on see maailm ju hea ja imeline, ja seegi on ime, et me siin üldse oleme," õpetab Tammsalu maailma nägema parema pilguga. Ja seejuures mitte tormama.

"Mu hea sõber Anu Raud rääkis varem, et Nobeli preemia tuleks anda inimesele, kes leiutaks arengupiduri. Nüüd Hiinas leiutati," tõdes Tammsalu. "Ja siin me nüüd oleme, me ei saa enam kõike, mida me tahame. Kõik ei ole enam enesestmõistetav. Ka mina kirikuõpetajana olen hakanud ütlema, kui mult midagi küsitakse: kui Jumal lubab, siis..." Tema sõnul polegi vaja praalida, et homme teen seda ja kahe nädala pärast sõidan sinna.

Jaan Tammsalu jaoks on sõna tähtis, aga igal sõnal on oma aeg ja koht. "Sõnavabadus ei tähenda seda, et võib kõike suust välja ajada, mis mõttesse tuleb. Martin Luther on öelnud, et me ei saa keelata lindudel üle oma pea lennata," rääkis Tammsalu. "Ei saa vist. Aga me saame keelata neil oma pähe pesa teha. Inimene on ehitatud piduritega olendiks ja kui pidurid on maas, siis tuleks minna haiglasse ja paluda pidureid korrastada."

Mille osas igatseks Tammsalu uuenemist, uuestisündi, küsis saatejuht Joonas Hellerma. "Et meis oleks rohkem leidlikkust ja paindlikkust. Et meie ja ka ma ise ei oleks see rumal, kes igal hommikul vaatab, kas 453 või 568 ja kui mõnda surnut ei näe Eestis, siis äkki on Ameerikas paar tuhat. Nii sa kütad end aina üles ja tunned hirmu. Võiks mõelda hoopis sellele, et kas me suudame mõne inimese elu natukegi õnnelikumaks teha."

Inimestele tuleb öelda häid asju ja selleks tuleks ka võtta aega kirjutada südamest tulevaid jõulukaarte ning helistada inimestele.

Kultuurisoovitus: "Veel mõned päevad on Tallinna Jaani kiriku galeriis Anu Raua vaipade näitus." Jaan Tammsalu soovitas ka kolme raamatut: "Keldi palveid", Viktor E. Frankli "Ja siiski tahta elada" ja Toomas Pauli "Sinu tahtmine sündigu".