Kristjan, muusikute jaoks on 2020. aasta olnud äärmiselt keeruline. Sina oled öelnud, et see aasta on andnud ka väga palju võimalusi. Kas sa lubad, et me alustame intervjuud väikese meenutusega? Ma uurisin veidi sinu tausta ja avastasin, et kui 2016. aastal käis ERSO esmakordselt Hiina turneel ja andis seal sinu juhtimisel viis kontserdi, siis kus oli teie neljas kontsert? Kas sa mäletad?

Wuhanis! (naerdes)

Kas see Wuhani linn, kust koroona aasta aega tagasi ka alguse sai, on sulle kuidagi meelde jäänud?

See on üks kummaline koht, aga mitte halvas mõttes. Mina ja Hanna-Liis (elukaaslane Hanna-Liis Nahkuri, toim.) kohtusime seal linnas esmakordselt.

Kui me Pekingis kontserdi ära mängisime, siis oli selline sudu, mis ei lasknud meil Wuhanisse lennata, seetõttu pidime hoopis rongidega sõitma. Teed pandi ka kinni ja veoautod, kus olid kohvrid meie instrumentide ja nootidega, ei suutnud sinna õigeks ajaks jõuda, seega me pidime laenutama instrumendid, printima uued noodid ja ostma ka uued riided.

Seal oli täielik kaos, aga see oli üks paremaid kontserte sellel ringreisil ja võib-olla üldse ERSO ajaloos. See tekitas olukorra, kus me pidime kõik kokku tulema, käest kinni võtma ja koos ühe fantastilise asja läbi viima.

Ma saan võrrelda seda ka koroonaga, sest see näitab inimkonnale laiemalt, et inimesed tulevad kokku. Sa leiad nendest inimestest, kelle kohta sa arvasid, et nad töötavad sinu vastu, et te olete hoopis kõige paremad sõbrad. See näitab inimeste kõige parimaid külgi.

Kuidas nahkhiiresupp maitses?

Nahkhiiresupp maitses väga hästi. (naerdes)

Sa oled Hanna-Liisi juba juttu sisse toonud, ta on sinu kallis kaasa ja teil on ka väike tütar Elsa. Kas see, et sa oled tegelikult Eestis tagasi, on nende teene? Sa sündisid küll Eestis, aga esimese klassi poisina sinu pere emigreerus Ameerikasse, seal sa käisid oma ülikoolid ja kõik ning tulid alles mõned ajad tagasi Eestisse. On see armastus, mis sind tagasi tõi?

Kodumaa läbi armastuse! Keegi ütles mulle hiljuti, et kui sul on hinges harmoonia, siis kõik läheb hästi ning Hanna-Liis tekitas minu hinges seda harmooniat. Seetõttu ma olengi siin tagasi.

Kui ta ei oleks eestlanna olnud ja meil ei oleks seda last tulnud, kes on kõige geniaalsem asi üldse maailmas, siis ma ei oleks Eestis. Aga kuna ma olen oma kodumaal ja siin linnas, kus ma olen sündinud, siis arvan, et nii asjad peakski olema.

Elud ei ole alati väga lihtsad. Kas õnnelikku perekonnaelu ja väga edukat karjääri on võimalik ühendada?

Minu arust on, aga väga paljud inimesed ei viitsi sellega tegeleda. Mina varem ei viitsinud sellega tegeleda, mistõttu ma olen kaks korda lahku läinud.

Meie ettekujutus edust baseerub mitte oma õnnel, vaid arvame, et õnn tuleb sellest, mis teised inimesed meist mõtlevad. Kui sa oled selles rattas, et sul on jube palju kontserte, sinu hind kerkib ja sind tahetakse, siis sulle järelikult meeldib see tunne. Kõik poevad su ees, ütlevad, et sa oled fantastiline, ja sa tunned end tehtud mehena, aga tegelikult oled sa seest tühi. Ma olen kuidagimoodi jõudnud sinna kohta mitu korda.

Just koroona-aasta ajal olen tundnud, et ma olen pidanud minema oma mugavustsoonist välja, olen seetõttu olnud ka palju innovatiivsem ja loomingulisem. Olen tegelenud sellega, mida on mul raskem saavutada, aga mis mulle meeldib ja mis hoiab mind rohkem kodus oma perega.

Sa oled Eesti päritolu, aga maailmas väga hinnatud. Missugune muusika Eestist jõuab maailma? Milline pilt sealt väljast üldse paistab?

Siiamaani on Eesti muusika tunnustatud Arvo Pärdina, see on fakt. Mitte seepärast, et ta on klassikaline helilooja, vaid Jonny Greenwood Radioheadist austab teda, Björk jumaldab teda ja kõik konservatiivid armastavad teda just seetõttu, et ta ei kirjuta muusikat mingi grupi jaoks, vaid iseenda harmoonia tekitamiseks. See on see võlu, miks Veljo Tormis ja Arvo Pärt on tekitanud mingi müsteeriumi, mis koht on see Eesti.

Üks minu lemmikuid ja üle maailma ühe kuulsamaks saavaid artiste on Noep, sest tema teab täpselt, kuidas rahvusvahelist vibe'i teha väga eestilikuks.

Sa ütled, et Eestist on muusikutel võimalik minna maailma ja kõnetada inimesi?

Mitte ainult pole võimalik, vaid juba on läinud, siin on nii palju talenti.

Ma mäletan, et ükskord tulid inimesed maailmast minuga koos siia esinema ja Kadri Voorand, Elina Netšajeva ja Mick Pedaja astusid kordamööda lavale. Pärast seda inimesed ütlesid, et kuule, me tuleme New Yorgist siia esinema, ise arvame küll, et oleme jube head muusikud, aga nüüd vaatame, et eestlased, kellest me pole mitte midagi kuulnud, on meist veel paremad.

Ma tean, et sa oled juba uue aasta esimesel päeval tööl, sest suur uusaastakontsert, mis ka ETV eetrisse jõuab 1. jaanuari õhtul, toimub just sinu eestvedamisel.

See on niisugune kontsert, mis pidi algul olema minu isa dirigeeritud, kus meie perekonnaga oleksime osalenud ja aidanud teda. See oli üldiselt väga hea idee, aga see ei saa toimuda, sest ta on Ameerikas ja Paavo ei saa ka siia tulla, sest ta on Inglismaal. Leidlikud inimesed leiavad aga ikka võimaluse midagi teha.

Kristjan, mida sa soovid iseendale ja meile kõigile teistele uueks aastaks?

Õnn, helgus ja lahkus, kust see tuleb üldse? See ei tule sellest, et me mõtleme ja mingeid skeeme tekitame, vaid sellest, et me usaldame iseennast ja seda inimest, kes võib-olla petab meid. Aga las ta petab! Anna talle seda usaldust, sest kui tema elab selle petmise läbi, siis vaatab, et võib-olla ma poleks pidanud teda petma, sest ta on jube aus.