Kinoteatri senise loomingulise teekonna taustal harjumuspäratult traditsiooniline "Niagaara ületamine" mõjus Lea Tormisele tõendina, et näitlejateater on endiselt võimalik.

Teatriteadlane kõrvutab Indrek Sammuli ja Teele Pärna partnerlust 1977. aastal esietendunud näidendi eelmises lavastuses nähtud Juhan Viidingu ja Tõnis Rätsepa omaga. Valle-Sten Maiste kiidab näitlejatöid, ent lisab, et tema jaoks on tegemist kõige ootamatuma lavastusega Kinoteatri repertuaaris.

"Kinoteater ei ole puritaanlik art-house teater kunagi olnud, aga antud juhul oli tegu lavastusega, mis oleks sobinud ka Draamateatri väikesesse saali, kust olid pärit ka mõlemad näitlejad. See pole iseenesest puudus," nentis Maiste, aga lisas, et ta ei saanud aru selle materjali vajadusest siin ja praegu. 

Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi Dostojevski-käsitluse kohta jagus Valle-Sten Maistel ainult ülistusi, tema sõnul on tegu parima Dostojevskiga üldse eesti teatri laval.

Meelis Oidsalu kirjeldas oma etenduseaegset seisundit ja tõdes, et lavastajad teadlikult üritavad end publiku emotsionaalse enesetunde kõverast irrutada ja selles taotluses on midagi lohutavat eesti teatri üldise publikukesksuse taustal.

Üksmeelselt imetleva tähelepanu osaliseks said näitlejad Priit Võigemast, vana Toompere ja Helena Lotman. Peategelane Raskolnikov (Ursel Tilk) jäi aga pigem taustategelaseks, kas see on lavastuse puudus või mitte, selle osas kokkuleppele ei jõutud saates, aga ei pea ega saagi alati. Igal juhul pidasid teatrivahid seda lavastust kohustuslikuks vaatamiseks ning rõõmustasid Ojasoo-Semperi naasmise üle.