"Carmenit" pidasid "Teatrivahi" saatejuhid veidi bravuurikaks, ent huvitavaks lavastuseks, kus üritati sulandada sõnateatri tarbeks tuunitud näitlejaandeid muusikaliteatri ja tsirkuseteatri eripäradega. Tulemus oli kohati ebaühtlane, mitte kõik ei suutnud korraga laulda ja näidelda ning tsirkusetegemistki pigem markeeriti, ehk isegi veidi õige pisut üleolevalt. Madis Kolk leidis, et tsirkus pole kuidagi väiksemat pingutust vääriv meedium kui sõnateater. Valle-Sten Maiste kiitis muusikalisi kohandusi ja tõdes, et lavastaja Peeter Volkonski on lahti öelnud oma Propelleri-aegsest varjamatust naisšovinismist. 

Õunpuu-Strindbergi "Tantsus" nägi Madis Kolk kiiduväärt püüdlust ümber mõtestada teatrit kui meediumit. Õunpuu julgeb küsimuse alla seada mingeid teatri mängureegleid ja see on iseenesest värskendav. Samuti leidis Kolk, et "Tantsus" puudub suhtedraamadele tavapärane selgitusliku sidususe taotlus. Ei otsita veidralt funktsioneeriva abielupaari Alice'i (Tiina Mälberg) ja Edgari (Toomas Suuman) – kellesugust võis näha ka Edward Albee näidendis "Kes kardab Virgina Woolfi?  –loost moraali, vaid lepitakse sellega, et mitte kõik suhtekäitumised ja tumedad tungid pole seletatavad.

Meelis Oidsalu arvates õilistab "Tants" hingesõõrmete avalikku koukimist ja sealt leitud tatikolle võib ju vaadata, aga ükskord tüütab ka see ära. Teda häiris see, et Õunpuu läheneb teatrile eituse kaudu. Sirbis ilmunud vestluses Peeter Raudsepa ja Veiko Õunpuu vahel heidab filmirežisöör teatrile ette, et see pole nagu kino. Isegi kui teatrile läheneda eituse kaudu (nagu seda tegid Ojasoo-Semper "Kuritöös ja karistuses", kus esimeses vaatuses ei lubatud näitlejatel rolle luua, vaid kästi neil psühholoogisteks žestideks tarduda), siis teatud mängureegleid tuleb austada, et lavastus toimiks.

Ühelt poolt hoiduti psühholoogilisest realismist, teisalt aga tehti mingeid väga ilmseid ja vaataja turvatunnet teenindavaid osutusi (pooleldi põrandasse sulanud elutoadiivan, videoprojektsioonid). Lavastus jäi oma osutuste selguse tõttu turvaliseks, et mõjuda otsingulisena. Kujundite asemel olid sümbolid laval. Aga head meelt valmistas teatrivahtidele absurditeatri võti (eriti Tarvo Sõmera roll peresõbra Kurtina), mis Strindbergi materjaliga sobis.