"Teatrivaht": tänavused kehvad olud mõjusid teatrikunstile hästi

Foto: Joosep Pank

Teatrivahid Meelis Oidsalu, Lea Tormis, Valle-Sten Maiste, Madis Kolk ja Hedi-Liis Toome võtsid 2020. aasta kokku ning tegid aupaisid neid rõõmustanud teatritegijatele. Paidega ei koonerdatud ja ühena paljudest pälvis pai sel aastal särama löönud Paide teater.

Teatriteadlase Lea Tormise sõnul oli 2020. aasta oli üllatavalt hea, sest et mitte ainult teatril, vaid ka elul on teinekord kombeks olla leidlikum ja asjalikum ja aktiivsem siis, kui olud on kehvad.

"Seda olen ma lapseajal sõjad ja kõik okupatsioonid üle elanuna teadnud, et keeruline elusituatsioon ise ei tarvitse olla halb kunstile, see võib olla isegi parem kui sellises meeldivas rahulolus oleleda mis kunstile kunagi hästi ei mõju." 

Tormise arvates on Eesti Draamateater uue kunstilise käe all olnud väga hea, ta on kutsunud enda kõrvale teisi lavastama, üks või teine lavastus võib küll vähem või rohkem meeldida, aga igal juhul on Draamateater praegu väga huvitav.

"Samal ajal Von Krahli teater, kes oleks nagu teises äärmuses, pakkus ka rõõmu sellega, et teater on tõusnud, et Lauri Lagle on tulnud sinna lavastama ja et ta üldse on taaselavdanud neid asju, mille üle kurtsime, et NO99 kadumisega väheseks jäi eesti teatris," sõnas Tormis.

"Kindlasti ka VAT-teater on teinud nende enda senist traditsiooni arvestades uuenduslikke asju," lisas ta. "Meie teater ei ole vaene ja see, mida alati peaks taga ajama, on liigirikkus, see ei tohiks teatris väheneda, just sellepärast on vajalik, et oleks olemas traditsiooniline teater ja need, kes ennast nimetavad avangardiks." 

Tormis tõstis esile ka teatriga seotud juubelid: Eesti teatriharidusel ja Voldemar Pansol kukkus mõlemal sada aastat. Suure juubeldamisega on seotud ka mõned raamatud, Ivika Sillari "Ma käisin teatris" ja Merle Karusoo koostatud kaheköiteline Panso-raamat.

"Tänasest teatrist kirjutajad võiks rohkem püüda jälgida teatriajalugu, sest paljudki asjad ja nähtused juurduvad hoopis kaugemal ja seda oleks hea teada," selgitas ta.

Teater. Muusika. Kino peatoimetaja Madis Kolgi jaoks oli nn koroonasuve tippsündmus Karl Saksa "Planet Alexithymia", kus sõna otseses mõttes tegeldakse sisemiste seisundite ja hoiakutega.

Kolgi hinnangul ei peaks epideemiapiirangute mõju teatrile hindama etenduste arvule või saalide täituvusele seatud piirangute järgi, vaid koroonasuve loomingulisi vilju tuleks oodata mõne aasta pärast, mil praeguse askeesi ja sisekaemuse tagajärjed teostes peegelduvad.

"Mu arust on see aeg viljastanud teatrit mitmes suunas otsima," leidis Kolk ja lisas, et praegused piirangud võimaldavad teatril lahti lasta saalide täituvuse ja omatulu numbritest kui edu kriteeriumidest ning olulisemaks saab kunstilise kaemuse kvaliteet ja siseilma tunnetus.

Teatriteadlane Hedi-Liis Toome arvates oli 2020. aasta üks märksõna kindlasti "Elektron". See Sakala 3 teatrimaja konkursi luhtumise järgselt neile antud 200 000 eurot eraldati tema meelest õige eesmärgi nimel, sest Elektron on juba muutnud eesti teatrit rahvusvahelisemaks.

"Neil on olnud ka välislavastusi, mida nad oma "Eletkroni" platvormil näidanud ja nad väga selgelt tahavad saavutada seal platvormil publiku ja etendaja kohalolu, tegelevad sellega, see ei ole lihtsalt veebikeskkond, kus etendusi üle kanda," selgitas ta.

Toome leidis, et selline teater on tulnud, et jääda, see ei võta ära n-ö päris teatrilt mitte midagi, aga see annab teatrile juurde.

Meelis Oidsalu arvates on kriisi ajal saanud taas tõestust eesti teatri ühiskondlik mõjukus. "Niipea kui saalid taas avati, läksid saalid tuubil täis ega olnud sellist kaubanduskeskustes ja toidupoes avalduvat veidrat kaasaegset tantsu lettide ja kassade juures, seda me teatrites ei kohta. Teatrikeskkond ise on kuidagi loomulikum ja lõdvestunum keset seda kriisi."

Saateosalised arutasid ka selle üle, kuidas teatrid uute oludega kunstiliselt kohanesid. Epideemia-teema väga lavale ei jõudnud ja see on pigem hea.

"Kui räägime kunstilise organisatsiooni kohandumisest uue olukorraga, siis Tallinna Linnateater oli sellega jõuliselt pildil," leidis Oidsalu, kes pidas Kristjan Suitsu otsust asetada Evelin Võigemast lavaaugus puuri õigustatuks.

"Erinevalt eesti näitlejatest, kes filmides mängivad üle, oli Evelin Võigemasti tasakaal ja seisund täpne ja sobilik uuele olukorrale ja sel lavastusel oli seetõttu ka kuidagi lohutav ja ärevust maandav mõju, sest leiti tasakaalupunkt uue olukorra tarvis, et kuidas teha tuttavlikku teatrit ilma vahetu juuresolu võimaluseta."

Aastalõpu puhul räägiti tavapärasemast pikemas saates veel Henrik Toompere jr vägitegudest Draamateatri peanäitejuhina, Jarmo Reha sama vägevast etenduskunstniku eetosest jpm, eraldi sündmusena mainiti Eero Epneri performatiivset ajakirjandust ja Levilat, mida peeti huvitavaks meediumiks, kus sulanduvad teater ja ajakirjandus.

"See meenutab New York Times'i staarreportereid 70ndatest, kus ajakirjanik sõitis hipidega kolm kuud kusagil Californias kaasa ja kirjutas selle põhjal 20 000 tähemärgi pikkusi artikleid sellest, kes need hipid on.

"Eestis oleme hakanud harjuma, et ajakirjandus on see, et siis kui mingit skandaali ei ole, pannakse suvalise bussipeatuse pilt ja kirjutatakse, et vaata pilti bussipeatusest, kus peeti kinni pedofiil või siis avaldad mingeid pressiteateid," kirjeldas Maiste.

"Eero Epner on hakanud neile delfidele näitama, misasi see ajakirjandus tegelikult on," lisas Maiste. Hedi-Liis Toome arvas, et teatraalsusega tuleks Levilal ka piiri pidada.

"Selle neljaosalise loo puhul Eesti diplomaatidest tekkis küll tunne, et tahaks rohkem brechtilikku võõritust stanislavskiliku sisseelamise asemel."

Teatrivahtide 2020. aasta aupai pälvis ka Jüri Nael, kelle juhitud kaasaegse füüsilise teatri magistriprogramm Eesti teatri- ja muusikaakadeemias on värskendanud eesti teatriharidust.

"On väga suur väärtus, et see programm on Eesti teatri- ja muusikaakadeemias, mitte mõnes teises riigis, sest Jüri Nael õpetab ka Londonis ja see programm oleks võinud ka mõnes teises koolis olla," märkis Toome ja lisas, et on veider, et Jüri Naela juhitud magistriõpe ei kuulu lavakunstikooli alla, vaid tegutseb EMTA-s lavakunstikoolist eraldi osakonnana.

Kõige põhjalikuma silituse osaliseks sai saates Von Krahli Teater ja Lauri Lagle, kelle lavastajateekonda on olnud saateosaliste sõnul erakordselt sündmuslik jälgida.

"Teatrivaht" on kaks korda kuus ERR-i kultuuriportaali ja Vikerraadio koostöös ilmuv taskuhääling.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: