Amanda Gorman. Mägi, millele me ronime ({{contentCtrl.commentsTotal}})

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Amanda Gorman Autor/allikas: ZUMA / Scanpix

Noor luuletaja Amanda Gorman esitas USA 46. presidendi Joe Bideni ametisse vannutamise tseremoonial enda kirjutatud luuletuse "Mägi, millele me ronime" ("The Hill We Climb"). Luuletuse tõlkis transkriptsiooni põhjal eesti keelde Raul Veede.

Kui saabub päev, küsime endilt,

kust leiaksime valgust selles lõputus varjus?

Me kanname endaga kaotust,

peame kahlama läbi mere

Saime hakkama elaja kõhus

Õppisime, et vaikus ei ole alati rahu

Ja normid ja arusaamad

sellest mis lihtsalt on

Ei ole alati lihtsalt õiglus

Ja ikkagi kuulus koidik meile

juba enne kui me seda teadsime

Kuidagi me seda teeme

Kuidagi oleme vastu pidanud ja näinud

rahvast, mis pole murdunud

üksnes lõpetamata

Meie, maa ja aja järglased

Kus kõhn must tüdruk

kes põlvneb orjadest ja keda kasvatas üksikema

võib unistada presidendiks saamisest

ja leida end ühe sellise ees esinemas

Ning jah me pole kaugeltki lihvitud

kaugel hiilgavast

kuid see ei tähenda, et me

püüame luua täiuslikku liitu

Me püüame luua liitu, millel on eesmärk

Luua maad, mis pühendub kõigile inimese kultuuridele, nahavärvidele, loomustele ja

loomujoontele

Ja nii tõstame oma pilgud mitte sellele, mis seisab meie vahel

vaid sellele, mis seisab meie ees

Me sulgeme lõhe, sest teame, et tulevikule pühendumiseks

peame esmalt jätma kõrvale oma erinevused

Me paneme relvad käest

et võiksime ulatada käed

üksteisele

Me ei taha kellelegi kahju, vaid kõigile üksmeelt

Tunnistagu maailm tõeks seegi, kui ei midagi muud:

Et isegi leinas me lootsime

Et isegi piinas me püüdsime

Et isegi kurnatult me kasvasime

Et me jääme alati seotuks võidukaina

Mitte sellepärast, et me enam iial lüüa ei saa

vaid sellepärast, et me enam kunagi ei lõhene

Pühakiri käsib meil kujutleda

et igaüks istub oma viina- ja viigipuude all

Ja mitte keegi ei hirmuta neid

Kui me elame oma aja vääriliselt

Siis ei peitu võit mitte relvas

Vaid meie ehitatud sildades

See on lubadus lagendikule

Mägi, millele me ronime

Kui me vaid julgeme

Sellepärast, et olla ameeriklane on enamat kui päritud uhkus,

see on minevik, millesse me astume

ja viis, kuidas me seda parandame

Oleme näinud jõudu, mis pigem purustaks me rahva

kui laseks end jagada

Hävitaks me riigi, kui see tähendaks demokraatiaga viivitamist

Ja see püüd oleks peaaegu õnnestunud

Aga kuigi demokraatiaga saab vahel viivitada

ei saa seda kunagi alatiseks lüüa

Sellesse tõesse

sellesse usku me usume

Sest kuni meie vaatame tulevikku

vaatab ajalugu meid

See on õiglase lunastuse ajastu

Me kartsime selle sünnil

Me polnud valmis saama pärijaiks

nii hirmutavale tunnile

kuid leidsime selles jõu

kirjutada uus peatükk

Pakkuda endile lootust ja naeru

Nii et kui me kord küsisime

kuidas võiksime katastroofist jagu saada?

Küsime nüüd

kuidas võiks katastroof meist jagu saada?

Me ei marsi tagasi selle juurde, mis oli

vaid liigume selle poole, mis olema saab

Maa, mis on räsitud, kuid terve,

heatahtlik, kuid julge,

raevukas ja vaba

Meid ei peleta

ega katkesta ähvardused

sest me teame, et meie enda tegevusetus ja tuimus

oleks järgmise põlvkonna pärand

Meie komistused saaksid nende koormaks

Kuid üks on kindel:

Kui me ühendame halastuse jõuga

ja jõu õiglusega,

siis saab meie pärandiks armastus

ja see muudab me laste sünniõigust

Nii et jätkem endast maha maa,

mis on parem kui see, mis jäeti meile

Iga hingetõmbega mu pronksrinnast

muudame selle haavatud maailma imeliseks

Me tõuseme lääne kullakarvalistest mägedest,

me tõuseme tuulisest kirdest

kus meie esiisad esmakordselt rajasid revolutsiooni

Me tõuseme kesklääne osariikide järvelinnadest,

me tõuseme päikses küpsenud lõunast

Me ehitame taas üles, lepitame ja taastume

ja meie riigi iga nurgake ja

iga paik, mida kutsutakse meie maaks,

meie kirev ja kaunis rahvas tõuseb,

räsitud ja kaunis

Kui saabub päev, astume varjust välja,

leekides ja kartmatud

Uus koidik lööb õitsele, kui me ta vabastame

Sest valgus on alati,

kui me vaid oleme küllalt julged, et seda näha,

kui me vaid oleme küllalt julged, et see olla

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: