Arvustus. Tagasitulek sisekosmosse ({{contentCtrl.commentsTotal}})

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
"Hing" ("Soul") Autor/allikas: outnow.ch/The Walt Disney Company Switzerland.

Pixari uus täispikk animafilm "Hing" läheb hinge nii lastele kui ka täiskasvanutele, kirjutab Marina Richter Sirbis.

Täispikk animafilm "Hing" ("Soul", USA 2020, 100 min)
Režissöörid Pete Docter ja Kemp Powers
Stsenaristid Pete Docter, Mike Jones ja Kemp Powers
Heliloojad Trent Reznor ja Atticus Ross

Kõlab natuke irooniliselt, et "Hing" – film, mis propageerib nn päeva püüdmise ideed – ilmus aastal, kus keegi ei saanud peaaegu ühtki päeva püüda. Me istusime oma tagumiku peal kodus ja ootasime, et miski muutuks, karistuseks vältimatu pagendus kõigist avalikest asupaikadest või kultuuriüritustelt. Ja lähemal vaatlusel on märgatav, et osa "Hinge" irooniast puudutab viisi, mil moel see film välja toodi. Just nagu iga teine loominguliselt eriline intellektuaalse omandi näide aastal 2020, leidis "Hing" oma vaatajaskonna internetist – paralleelmaailmast, mis on viimasel ajal tegelikkuse üle võtnud –, meenutades viisi, mil filmi peategelase Joe Gardneri (Jamie Foxx) eksistents ja püüdlused on ümber suunatud bürokraatlikku segadust tekitavasse teispoolsusse. Võime oma praeguse reaalsuse pärast COVID-19 pandeemiat kokku võtta ühe hingest tulnud lausega Number 22 (Tina Fey) suurepärases esituses: "Ma eksisteerisin teoreetilise konstruktsioonina hüpoteetilises vahejaamas elu ja surma vahel."

Disney+ kanalil esimesel jõulupühal end ilmutanud "Hingega" seostub veel üks irooniasäde: filmi esilinastus langes kõige tähtsamale kristlikule pühale (nagu see on ka suurema osa paljulubavate kinode kassafilmide puhul), aga selles pakutakse võrdlemisi jumala­vallatut ettekujutust elust pärast elu, kus jumalad on asendatud hingede bürokraatliku ühiskonnaga. Filmi sõnum on lihtne: see, kes me oleme ja mis me oleme, on vaid osalt ette määratud, ja "jumalikkuse" kontseptsioon erineb pisut monoteistlike religioonide õpetusest. Ja kusagil lähedal on ilmselt luuramas ka sellised pärlid nagu "Jumalal on meie jaoks väga eriline plaan, isegi kui ta on nähtamatu". Üks oluline vahe "Hinges" on aga see, et süsteemi on võimalik murda ja kasutada vaba tahet mõne oma asja läbisurumiseks. Tugeva tahtejõu abil saatuse oma kätte võtmine on muutusele märguandeks.

"Hing" ("Soul") Autor/allikas: outnow.ch/The Walt Disney Company Switzerland.

"Hinges" näeme esimest korda täispika animafilmi peaosas mustanahalist tegelaskuju, aga see pole ainus, millega "Hing" uut territooriumi vallutab. Pete Docter ja tema kaaslavastaja Kemp Powers ning kolmanda kaasstsenaristina ka Mike Jones esitavad filmis universaalse küsimuse, kas elu elamine ilma eesmärgi­pärasuse surveta pole mitte parem kui kiire põlemine saavutuste nimel. Kirg üle täiuse, spontaansus üle korra. Vähemalt ideaalis, kui meid ei koormaks hall argipäev oma arvete maksmise ja ravikindlustusega. Enamik meist on sunnitud tegema kompromisse ja Joe on nii meie kunstiliste ambitsioonide kehastus kui ka kõige selle sümbol, mida me oleme harjunud pidama läbikukkumiseks. Suured unistused neelab alla vajadus ellu jääda ja elatist teenida. Sarnaselt meiega on ka Joe selles aspektis mingis määramatus hämartsoonis. Lausa sõna otseses mõttes pärast seda, kui saatus on mänginud talle vingerpussi ja talt röövitakse elu samal hetkel, kui on täitumas unistus karjäärist džässmuusikuna. Viis, kuidas Joe elu kaotab – kukkudes lahtisesse kanalisatsiooniauku –, peegeldab elu ja surma ülimat banaalsust.

Joe Gardner on New Yorgis sündinud ja kasvanud keskkooli muusikaõpetaja, kelle võrdlemisi andetutest lastest koosnev orkester avab filmi kohutava (ja vaevu äratuntava) tõlgendusega Disney tunnusmeloodiast. See pole see elu, mida Joe igatseb ja see ei vasta ta suurimale unistusele saada džässpianistiks. Kui võimalus unistuse täideminekuks end lõpuks ilmutab, muudab karma peaaegu silmapilkselt meelt ja Joe jõuab keerukasse teispoolsusesse, kus talle on antud olla sinine prillidega mullike. Ta on, nagu ka kõik muu selles metafüüsilises maailmas, maapealse reaalsuse teistsugune manifestatsioon. Siin kohtab ta tegelast nimega 22, kes keeldub täielikult füüsilisest kehast päris maailmas, kuna tema arust on see lihtsalt kohutav. Ükski talle määratud mentor pole varem suutnud ta meelt muuta, isegi mitte Carl Jung, Kopernik või Ema Teresa ("Ma ajasin ta nutma").

Pete Docter on Pixaris varemgi animatsiooni piire proovile pannud, eriti oma eelmises töös "Pahupidi",* mis ühendas noorema ja vanema publiku ühtseks vaatajaskonnaks haarava reisiga inimmõistuse sisemusse, kus 11-aastase tüdruku peas elavad viis emotsiooni – Rõõm, Kurbus, Viha, Hirm ja Vastikus – kehastavad oma animeeritud nunnunägude ja lapsesõbralike häälekestega tõelist tunnete võitlust inimmõistuses. Pole üllatav kuulda, et Docter oli abi otsinud Berkeley ülikooli psühholoogiaprofessorilt Dacher Keltnerilt, kes oli filmi konsultant. Nii "Pahupidi" kui ka "Hing" seavad välmes silmapaistvale kohale teadusliku vaatenurga ja filosoofia, mistõttu segunevad neis filmides meelelahutus ja mänguline inspiratsioon.

"Hing" ("Soul") Autor/allikas: outnow.ch/The Walt Disney Company Switzerland.

"Hinges" kasutatakse muusikat instrumendina jutustamaks lugu ühe mehe kirglikust armastusest muusika vastu, aga mitte muusikali vormis, nagu teeb seda suur hulk (eriti Disney esituses) lasteanimatsioone, millega kasvas üles enamik lastest, kes on sündinud XX sajandil. Ausalt öelda on suureks kergenduseks, et ei pea hambas ristis ära kannatama neid tegelase esitatud igavaid laule. Pixar on meid ju enamasti varemgi sellest säästnud, aga võttis aega mis võttis, et ära oodata hetk, mil muusika eest hakkavad vastutama inimesed, keda poleks täispika animaseikluse heliloojatena kunagi näha lootnud. Kui keegi oleks mulle paar aastat tagasi väitnud, et peagi näen Pixari filmi Trent Reznori ja Atticus Rossi muusikaga, oleksin nad ilmselt pikalt saatnud. Nine Inch Nailsi liikmete talent on siin ühendatud džässihelilooja ja arranžeerija Jon Batiste'i omaga ja enneolematu tulemus annab filmile unustamatu kunstilise pitseri. Batiste on kindlasti üks tänapäeva meelelahutustööstuse kõige innustunumaid talente.

See justkui paralleelmaailmast pärit muusikute ühendus on tunnistuseks kartmatusest kasutada loovuse kogu arsenali, et leida täiesti ainulaadne kunstiline teerada, mida mööda peavoolupiirangutest rikkumatult ja segamatult edasi minna. See ongi ju "Hinge" keskne mõte.

Heli ja animeeritud visuaalide sünergia on eriti rabav klaverisoolostseenides, kus on põhjalikult uuritud mängustiili ja mille psühholoogiline mõju vaatajale on silmapilkne.

Üks küsimus aga jääb, mis peas vastust otsib: millisele publikule "Hing" on mõeldud? Kas see pole ehk lastele liiga läbipõimunud looga või täiskasvanutele liiga magusalt multifilmilik? Kas ma ei või täiskasvanuna emotsionaalselt reageerida filmi pisarateni nukrale loole? "Hing" on seni võrdselt võlunud nii noori kui ka keskealisi. Ehk on lastelgi kõrini sellest, et neid rumalaks peetakse, ja täiskasvanutel sellest, et neid peetakse animafilmide nautimiseks liiga täiskasvanulikuks.

Tõlkinud Tristan Priimägi

*"Inside Out", Pete Docter, Ronnie Del Carmen, 2015.

Toimetaja: Victoria Maripuu

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: