Sattusin kuulama "Laste ööülikooli" Jaak Johansoniga, kus Jaak räägib, et ta on alati unistanud olla see, kes tohib laule luua ja laulda, minna inimeste ette, võtta neil südamest kinni ja viia nad kaasa.

Jaagus oli erakordne võime teha just täpselt seda – võtta südamest kinni ja viia endaga kaasa. Jaak oli nagu sild või kanal – ulatas kuulajale käe, aitas tal iseenda, aga ka me juurte ja pärimusega kontakti saada. Rahvalaulu arheoloog, laulu väe uurija ja elustaja. Oma lihtsuses ja sügavuses kõige siiram, helgem ja kaasakiskuvam loo-jutustaja erakordse oskusega panna hetk enda ümber peatuma ja helisema. Astudes ruumi, kus Jaak laulus ja lugusid vestis, hakkas soe – kiht kihi haaval vabastas see igapäevasest rutakast asjalikkusest ja andis võimaluse hingata.

Jaak oli meie side me pärimusega, iidsete hõimurahvaste, kommete, lugude ja lauludega. Ta õpetas, et need traditsioonid, tavad ja tunded ei kuulu muuseumi, vaid elavad edasi. Jaak tõestas, kui võimas on laulu vägi, kui võimas on laulu sees koos viibimine. Tänu Jaagule saime sammu lähemale oma iidsele kulltuurile ja olemusele, mis nagu selgus, ei olnudki kunagi kaugel, vaid alati me sees ja me seas.