Kuidas on arktilises kliimas, viiruste leviku hooajal, poliitilises neuroosis ja majandusvaevustes Eesti huumori tervis?

Eesti huumori tervis sai EKRE valitsusest lahkumisega põntsu, sest see oli ammendamatu naljateema. Nüüd on tekkinud tühimik ja ma kardan, et Keskerakonna ja Reformi valitsuse arvel ei saa nii palju nalja.

Aga koroona arvel on meil väga vähe nalja tehtud. Hendrik Normann parodeeris küll vana-aasta õhtu "Edekabelis" saadet "Maskis laulja", aga see oli suures osas visuaalne nali, mis kirjamehi eriti ei puuduta.

Ma tean küll ühte head siseringi nalja. Märtsis esimese laine ajal kirjutasin ma kirjanike liidu listi, et üks hea asi piirangutel siiski on – Kristjan Jõekalda ja Teet Margna ei pääsenud välismaale, et teha samasuguseid tobedaid saateid nagu "Kaks kanget Sovetistanis". Selle peale kirjutas üks tuntud kirjanik vastu, et pole hullu, küll nad teevad "Kaks kanget Koronastanis". See on siiamaani pea ainus nali. Meie huumoriinimesed suhtuvad kuidagi väga leigelt sellesse tänuväärsesse materjali.

Inimesed ei saa ju praegu eriti väljas käia ning üksteisega kohtuda. Kas meie naljasoon on rooste läinud?

See on tõsine asi, et inimesed ei saa enam kokku. Nali sünnib ikkagi väga sageli kollektiivselt või vähemalt kellegi arvelt. Kui sul ei ole kellegi arvelt vahetult ja impulsiivselt nalja teha, siis üksinda kodus istumine, ainult arvuti kaudu suhtlemine, teleka vaatamine ja lugemine võivad küll viia pikemas perspektiivis selleni, et inimeste naljameel hakkab känguma. Aga praegu ma siiski seda ohtu ei näe.

Tuleb meelde Mihhail Zoštšenko, kes oli terve oma elu kliinilises depressioonis ja tegi samal ajal suurepärast, hüsteerilist nalja. Kas kurva klouni müüdil on tõepõhi all?

Minu raamatul "Lingvistiline mats" on moto, mille võtsin Roman Sikora näidendist "Masohhisti pihtimus", mida mängis VAT teater ja masohhisti osas oli Raivo E. Tamm. See moto on, et "vingumine ja virisemine ei vii kusagile, ainult kannatused". Hea kloun ongi see, kes kannatab rahva ees, mitte ei vingu ega virise. Kes vingub ja viriseb, see on laadatola või populist. Klouni näol peavad olema ikka kannatused.

Eesti tegevhumoristid, näiteks Mart Juur ja Kaupo Meiel, tunduvad olevat väga toredad ja lõbusad inimesed. Neist ei paista suurt traagikat.

Ma tunnen neid kõiki, Kivirähki ka ja ma ütleksin, et nad on täiesti tavalised inimesed. Nad teevad nalja, kui on vaja nalja teha või kui hea idee pähe tuleb. Eks nad teevad seltskonnas ka nalja. Kurbadest humoristidest tuleb meelde ainult Juhan Liiv, keda küll tuntakse rohkem traagikuna, aga tegelikult on tal ka väga palju epigrammide moodi naljakaid asju.

Kas mõni nali on ka ajatu või on nali alati möödapääsmatult päevakajaline?

Ma olen lugenud ühte teooriat, ma arvan, et selle autor oli Harald Peep. Tema kirjutas, et juba 18. sajandil leiti, et nalja põhivorme on aegade algusest saadik olnud ainult 10–20 vahel. Nii et selles mõttes ei saakski justkui teha uut nalja. Aga olgugi et ülikondade või kostüümide lõige võib jääda samaks, vahelduvad värvid ja mustrid kogu aeg.

Kas Eesti huumori kuldvaramus on mõni klassikaline nali, mis tänase päevani ja ka tulevikus kehtib?

Lugesin just hiljuti üle Oskar Lutsu "Tootsi pulma" ja seal meelitavad Toots ja Lible Kiirt Ülesoo sauna, et tema üle jõhkrat nalja teha. Kuna Kiir ja Toots on vihamehed, siis Toots peab kuidagi Kiirega ära leppima, et ta sinna sauna meelitada. Tegevus toimub kõik õues ja Lible kuulab pealt ning läheb siis teiste pulmaliste juurde ja ütleb, et "küll see Toots rääkis ilusasti, isegi tuisk jäi vähemaks". Sellised ilmanaljad kehtivad ikka kogu aeg.

Oskar Lutsu teemal küsiks edasi, et kes on eesti kirjandusliku huumori suurtegijad või sinu enese kõige suurem iidol?

Vähemalt Eestis ei ole mul kindlasti ühtegi iidolit. Mind on väga palju mõjutanud Vene 30. aastate humorist Daniil Harms. Sellest kirjutab isegi mu raamatu tagakaanel Toomas Kall: "Niisugust raamatut ma ei ole veel lugenud. Aga ma olengi vähe lugenud, Daniil Harmsi natuke siiski olen. Huvitav oleks lugeda "Lingvistilist matsu/i" kunagi ka vene keeles". Siin on mul teadlikult üks tsükkel lausa Harmsi meetodi järgi kirjutatud, aga sisulisi kokkupuuteid ei ole. Pigem ikkagi see võõrandatus ja see, kuidas asjad toimuvad.

Nalja on väga raske niimoodi teha, et lihtsalt tahad hakata nalja tegema. Niimoodi ei jõua vist eriti kusagile, vähemalt mina küll pole jõudnud. Tuleb teha midagi huvitavat ja kui on huvitav, siis hakkab lõbus, ja kui on lõbus, siis tuleb juba ka nali.

Aga eesti humoristidest võin öelda ühe, kes on täiesti teenimatult ära unustatud. Ta peaks praegu elama ja minuvanune olema, tema nimi on Aivo Pihlakas. Ta on andnud välja raamatu ("I ■ You" koos Tarmo Vaksi ja Ain Parveliga (Capella, 2001)). Tema absurdihuumor ei ole üleüldse sarnane Harmsiga, vaid on midagi eestipärast. Vähesed inimesed teavad üldse sellisest inimesest midagi, aga minu jaoks on ta üks Eesti võimsamaid humoriste. Naljakas on ka see, et ta kirjutas 90ndatel, pärast seda ei tea mina temast mitte midagi.

Milline on eestipärane kirjanduslik huumor?

Kirjanduslik huumor on meil küllaltki mitmepalgeline ja heal tasemel. Nendele, kellest me juba rääkinud oleme, lisan veel Jaak Leeri, kes on ka andnud välja naljakaid raamatuid. Contra muidugi.

Kirjandusliku huumoriga on selline lugu, et labane luule jääb ikka labaseks, labased inimesed ei viitsi muud kirjutada kui lihtsalt vemmalvärsse, mida igaüks võib internetist vaadata. Meil on selliseid luulelehekülgi küll ja seal on alati ka mingi huumoritaoline peatükk. See on hea asi, et internet on tulnud. Kõik see halb huumor, mida kirjutati 90ndatel, on nüüd ainult internetis ja enam ei kulutata selle trükkimiseks paberit. Kui midagi ilmub paberkandjal, siis reeglina on ta ikkagi suhteliselt kvaliteetne ja intelligentne.

Kui suurt rolli mängis Eesti kirjandusliku huumori maastikul väljaanne Pikker ja kas sellest väljaandest on praegu puudus?

Pikker mängis väga suurt rolli ajal, kui seda toimetas Harri Lehiste ja natuke hiljem ka. See oli 1973–1984. Lehiste viis huumori kõrgele tasemele ja see kestis kuni laulva revolutsioonini ja isegi 90ndate alguseni.

Selleaegne Pikker oli ikkagi kirjandusajakiri ja mingil määral ka kunstiajakiri, sest karikatuur on ju ka kunsti osa. Siis tulid uued ajad ja Pikker ei pidanud rängas eluvõitluses vastu. Teda on üritatud kaks korda reanimeerida. 2000. aastate alguses pidas Pikker umbes kaks aastat vastu. Ma üritasin seal koostööd teha, aga üldine tase oli sel ajal juba nõrk. Ja siis 2011 loodi ajakiri Pilkaja. Olen kahte esimest numbrit näinud ja üldiselt ei olnud ta midagi väärt. Tegelikult üritati 2006–2007 välja anda ka Sirbi huumorilisa Kirp, kuhu ma aktiivselt kaastööd saatsin, aga sellest ei tulnud ka mitte midagi välja.

Kui juba kolm katset pärast Pikrit on ebaõnnestunud, siis on süüdi meie ühiskonna liigne demokraatia. Igaüks teeb oma nalju kuskil mujal ja ühist koondavat väljaannet on kohutavalt raske kokku saada. Kasvõi juba sellepärast, et sinna saadavad oma asju harrastushumoristid või inimesed, kellel on tahtmine nalja teha, aga ei ole eeldusi.

Olles lugenud sinu teost "Minu 1986. Tiigriaasta hullumajas" (Petrone Print 2016), jääb sealt mulje, et sul oli kindel soov avaldada Pikris ja just huumorit. Palun kirjelda seda alustava humoristi tunnet.

Huumorit on kõige lihtsam kirjutada, sest et sa saad ise ka aru, kas on naljakas või ei ole. Ma hakkasin keskkoolis oma nelja klassikaaslasega ajalehte kirjutama ja sinna nagu ei osanudki muud peale nalja panna. See ilmus ühes eksemplaris käsitsi kirjutatuna ja nimi oli "Taidleja". Kus sa ikka seda huumorit mujal pidid avaldama kui Pikris.

Enamasti sain juba keskkoolis aru, kas see, mis ma kirjutasin, on naljakas või ei ole. Seetõttu tundusid teised žanrid nii absurdsed. Miks peaks kirjutama kurbi luuletusi, isamaaluulet, olmeromaane või lühilugusid töölistest. Naljaga oli kohe selge. Kui võtsid Pikri uue numbri kätte, siis nägid kohe, mis on naljakas ja mis ei ole. Just arusaadavus viis mind huumorini.

Tänapäeval valitseb meil arvamuste paljusus ja naljagi tehakse igale maitsele. Kust huumor algab ja kus huumor lõpeb? Kuidas saab seda nii universaalselt võtta?

Jah, seda saab võtta universaalselt, sest huumoril ei ole otsa ega äärt. Ta ei ole füüsiline olend, ei saa mõõta, kus ta lõpeb ja kui pikk ta on. Küll aga saab selekteerida seda, kui lihtne või kui raske huumor on. Kui on liiga lihtne, siis lihtsalt ei ole nalja veel.

Ma olen melnud, mis on nalja tekkimise eeldus. Selleks peab olema kaks komponenti – üks on valetamine ja teine alandamine. Kõige lihtsam nali on aprillinali, mis seisnebki ainult valetamises ja alandamises – ütled teisele inimesele, et tal on nina must ja see juba ületab nalja piiri. Keerulisemate naljadega muidugi nii kaugele ei jõua ja muidugi ei piisa ka ainult sellest, kui valetad ja alandad. Kogu Stalini-aeg oli meil ju valetamise ja alandamise aeg ning nalja seal ei olnud. Kui väga keeruliseks läheb, siis ei ole enam ka nalja.

Kus nali lõpeb … see suunab mõtte ka sinna, mille üle võib nalja teha. Olen mõelnud sellele seoses vana-aastaõhtul ETV eetris olnud "Tujurikkuja" saatega, kus oli väga tore küüditamisaineline sketš. Sellel sketšil oli täiesti minu enda nähtud alus, kuigi ma arvan, et need tegijad seda pealt ei näinud. Olin ühes Tallinna kohvikus või õllesaalis, kus mehed jõid õlut ja üks mees ütles, et teda küüditati üheksa-aastaselt ja kuidas see oli tema jaoks huvitav: esimest korda elus sai ta sõita veoautoga, esimest korda sai ta sõita rongiga ja vahetult enne oli ta oma kodukohas näinud filmi "Suur Siberimaa", mis oli talle väga hea mulje jätnud. "Tujurikkuja" nali baseerub ka sellel kujutlusel. Üks küüditamisaineline komöödia on küll täiesti puudu. Olen isegi mõelnud sel teemal kirjutada. Ma filmistsenaariumi kirjutama ei hakka, aga pikema humoristliku jutustuse võiks küll. Tulevad meelde Chaplini filmid, kus oli alati õnnetu tegelane, kel alati pistmist võimuesindajate, politsei või maffiaga. Ta pidi alati nende eest põgenema ja alati see ka õnnestus. Selline tüüp võiks olla selle komöödia peategelane ja komöödias endas võiks olla muidugi mitu liini, ega päris Chaplini kopeerida ka ei saa.

Ma olen lugenud ja kogunud Stalini-aja nalju. Kõige ilusam nali, mis mul meelde tuleb, on Jaan Roosi päevikutest. Mees läheb Viljandi restorani, seljas on tal ainult pikad aluspüksid ja tagurpidi pööratud lambanahkne kasukas. Teenindaja küsib, et miks teil selliseid riided seljas on? "Mind tunnistati kulakuks ja see on kulaku vorm."

Minu maitse järgi nali ei tohiks olla õel. Vaadates "Lingvistilist matsi", kus esimene osa räägibki tuntud inimestest väga naljakalt ja mõnikord ka päris teravalt, siis kordagi ei tunne ma, et kedagi siin alandataks.

Ma alandan Eesti kultuurilugu.

1987. aastast alates on Palamuse rahvas välja andnud ka Oskar Lutsu huumoripreemiat, mille on saanud suured eesti naljamehed. Priit Aimla, Vladislav Koržets, Andrus Kivirähk, Toomas Kall, Erkki Kõlu, Mart Juur. Kahjuks on selle saanud ainult kolm daami. Need on Luule Komissarov, Ita Ever ja Anne Paluver, kes kõik on näitlejad. Kas nali on kuidagi meeste monopol?

Mehed on kirjanduslikult edevamad ja võib-olla on ka kuidagi intensiivsemad. Naisterahva keskmine kirjanduslik looming tundub olevat kuidagi süvenenum ja tõsisem, kuigi see ei välista huumorit. See ei ole küll ilmunud, aga ma koostasin Eesti epigrammi antoloogia, mille puhul mul oli ka seesama probleem. Naisautoreid, kes oleksid epigramme kirjutanud, on nii vähe. Aga ikkagi neid on, näiteks Betti Alver ja teenimatult humoristina ära unustatud Anna Haava. Nii et tegelikult neid leiab ikka igast ajastust.

Võib-olla ei ole naistel kirjutamine ka niivõrd asi omaette. Näiteks ma rääkisin ühe naisterahvaga, kes kirjutas nooruses luuletusi ja küsisin, miks ta enam ei kirjuta. Ta ütles, et nägi pealt oma kursusekaaslast (meesterahvas), kes oli pühendunud luuletamisele ja kuidas ta mõtles ainult luuletamisest. Naine tunnistas, et ei suuda nii pühendunud olla, et elus on muid asju ka ja nii jäigi sinnapaika see kirjutamine. Muidu oleks meil võib-olla veel üks hea naishumorist juures.

Sina ei ole ka veel seda preemiat saanud.

Viimasel ajal on kogu see autasustamine läinud näitlejate kätte ja kirjutavad inimesed ei saa seda vist enam kunagi.

Kuidas üldse huumorit kirjutades kaanonisse jõuda? Oskar Lutsul on see õnnestunud, Gogolil ka õnnestus, aga tema loomulikult ei mõelnud, et teeb nalja. Tema võttis seda asja päris tõsiselt.

Seda tulebki tõsiselt võtta. Iga asja tuleb tõsiselt võtta, kui tahad kuhugile jõuda. Nalja võib ka teha, näiteks muidu telekat vaadata või arvutist laule kuulata, aga kui sa ikka tahad midagi saavutada, siis peab olema tõsine. See nüüd ei käi nii, et kogu aeg teen nalja.