Juba pealkiri on peletav – "Perifeeria kangelased". Võib-olla ongi perifeerias kangelasi, aga keegi ei tunne neid, keegi ei taha minna perifeeriasse ja olla seal kangelane. Aga Kõomägi tahab, mulle tundub, et Armin ongi selle raamatuga perifeeria kangelane, kes selle asemel, et laupäeva õhtul peale sauna veeta kallite inimestega lõbusasti aega ja juua pudel IPA-t, paneb tema endale kasuka pahupidi selga ja suundub Lollidemaale.

Raamat koosneb 24 napist loost, mis on kirjutatud terava ja läbivalt laia groteskijoonega. Selleks peab olema julgust, et niimoodi kirjutada. Enamasti tahetakse olla lugupeetud ja tõsine kirjanik, või kui nalja teha, siis peenelt, aga Kõomägi on lausa jäme ja väga naljakas. Ja kuigi esmapilgul võib tunduda, et üksteise otsa on lükitud järjest palju lugusid, kus läbivaid ja korduvaid tegelasi pole, paari erandiga raamatu viimastes lugudes, siis joonistub neist juttudest välja väga selge kontseptuaalne tervik – otsitakse inimest.

Nii nagu Buratiino läks Lollidemaale, et sealt raha saada ja kooli minna ja inimeseks hakata, nii nagu tuli Põrgupõhja Jürka maa peale ja katsus järgi inimese rasket elu, siis samamoodi teeb seda Kõomägi. Kuidas see tal käib? Eks ikka perifeerselt. Koolis õpitu – loodusteadus, aritmeetika, ajalugu – on ununenud ja näib, et ka ema-isa on raamatutegelaste teadmistesse nii mõnedki tühikud jätnud. Terve mõistus ja ka intuitsioon on lahkunud. Teinekord on inimene kui selline nii kaugele perifeeriasse ära jalutanud ja eksinud, et rääkima ja tegutsema hakkavad Kõomäe lugudes need, kes on inimesega muidu koos olnud ja tavaliselt vaikunud.

Sõna saavad erinevad masinad, näiteks robotmuruniiduk, kellel on tekkinud inimlikud tunded ja ihad. Räägivad ka loomad, ere näide jääpangal kohale triivinud jääkaru, kes tänab inimesi kliimasoojenemise eest, sest talle ei meeldi külm! Lisaks tegutsevad ka selgrootud, ühest paelussist saab meeldiv kaaslane ja hea kuulaja Grete-nimelisele naisele. Suurepärane lugu on "Psühholoog", kus psühholoogi vastuvõtule on tulnud sääsk, täi, parm ja lutikas, kes kõik on depressioonis ja psühholoog oma ülimas empaatias proovib neid aidata. Raamatu viimases jutus "Koristaja" on planeedilt Maa juba lahkutud kosmosesse ja koristatakse inimestest jäänud prügi.

Kõik need masinad ja loomad, kes on Kõomäe käsutuses, otsivad ja konstrueerivad inimesest ja proovivad täita temast jäänud tühimikku. Jääb vaid iga lugeja otsustada, kas autori usk inimesse kui liiki on kadumas, või on hoopiski sedavõrd suur, et hoolimata rasketest katsumustest tuleb inimene neist elu ja tervisega siiski läbi.