Urmas Vadi lugemissoovitus. Kirjanikud ja vorstitehase töölised

Foto: ERR

Nagu ütles Üle linna Vinski telelavastuses üks Lutika-lossi laiskvorstidest, on kirjanik natuke parem inimene kui kõik teised inimesed. Lugedes äsja Loomingu Raamatukogus ilmunud horvaadi kirjaniku Dubravka Ugrešić´ raamatut Romaanijõe forseerimisest, siis sealt saab selgeks, et asjalood kirjaniku kui parema inimesega on üsna kaheldavad, kirjutab Urmas Vadi.

Kui raamat ise on mõnusalt pulbitsev nagu üks korralik ühepajaroog, kus on kõike külluslikult, siis pealkiri tekitab pigeb hirmu, et kas nüüd peab enne võileiva ära sööma, et kirjanduslike tsitaatide, diibinduse ja loomevalu metsast läbi saada. Ei pea.

Iseenesest on muidugi tõsi see, et kõik raamatu tegelased on kas kirjanikud, kirjastajad, kriitikud või mingil muul moel literatuursed kujud. Lugu rullub lahti 1988. aastal Zagrebis, kus toimub rahvusvaheline kirjandusfestival. Võrdselt on tähtsad nii see aeg kui ka see, et sinna tulevad inimesed läänest ja ka inimesed idablokist. Näiteks on üks naljakamaid ja haledamaid tegelasi festivalile tulnud Tšehhi kirjanik Jan Zdřazil, kes mingis pooleldi segadusehoos võttis enda kohvris kaasa oma romaani käsikirja, millest tal koopiaid ei ole ja millega ta uuesti üle piiri minna ei saa. Ühel hetkel see käsikiri varastatakse. Ja see on ka kogu loo üks olulisemaid sündmusi. See ehk tundub tiba vähe ühe päris paksu raamatu keskseks sündmuseks, aga tegelase kirjanik Jan Zdřazil'i jaoks on see kõik!

Muidugi on väga naljakas, kuidas teised kirjanikud, kes festivalile on tulnud, sellele ja teistele oluliselt elulistele sündmusele reageerivad. Nad teevad seda nagu kirjanikud, hakkavad arutama, mis autoritel mis moel raamatute käsikirjad on hävinenud. Üks kirjanik toob näite, et "John Steinbecki koer Toby rebis "Hiirte ja inimeste" esimese ja ainsa versiooni väikesteks tükkideks. Kaks kuud hiljem kirjutas Steinbeck uue versiooni ja avaldas hiljem korduvalt Tobyle tänu tema kriitikameele eest." Ühesõnaga väiksus, tühisus, naeruväärsus ja elukaugus ning läheduse ja mõistmise ning tunnustuse vajadus on see materjal, mille lainel Dubravka Ugrešić oma romaanijõel mõnuga purjetab. Ja üks kirjandusfestival on justkui praepann, kus kõik see kraam kenasti särisema hakkab.

Tean omast käest inimesi, kellele ei meeldi lugeda raamatuid kirjandusest või kirjanduselust, olgu see kantud siis romantilis-heroilisest elutunnetusest à la poeet sõnastab meie tundeid, räägib, kuidas peaks elama ja armastama, või siis tehakse enda ja/või oma ametivendale üle kurja nalja. Võib tunduda, et näe, kirjanik ei viitsi välja mõelda karaktereid ja faabulat ning kirjutab enda elust. Lisaks muidugi see hiidvana elevandiluutorni küsimus, et kirjanik võõrdub rahvast.

Need samad teemad on peas ka kirjanikel, kes osalevad Zagrebis festivalil. Ja nagu festivali korraldajatel ikka kombeks, sõidutatakse ka külalisi ringi ja viiaksegi nad töötava rahva juurde – vorstitehasesse, kus esitletakse raamatut ja süüakse vorsti. Ühtäkki üks väliskülaline peab kõne, milles ütleb, et kirjanikud ja töölised on ju vennad, kirjanikud toodavad vaimutoitu, töölised on aga lihatoidu tootjad. Külaline hakkas üles loetlema, kus eri riikides on kirjanike järgi tooteid või toiduaineid nimetatud. "Siis tegi härra Flagus töölistele ettepaneku, et nemadki annaksid ühele oma tootele mõne kodumaise kirjaniku nime, ja kuivõrd selline võimalus on kord juba avanenud, ütles Flagus, siis ei näe ta põhjust, miks ei võiks see – siinkohal haaras prantslane pihku vorsti – ilus ja kahtlemata maitsev vorst kanda Prša nime. Prša kergitas vaid kulme ning tegi ebamäärase grimassi, teadmata, kas võtta Flagus' ettepanekut solvangu või komplimendina.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: