Pean tunnistama, et tihti on mälestuste raamatud tüütud isegi siis, kui nad on hästi ja huvitavalt kirjutatud ja isegi kui inimene, kes kirjutab on elanud kirevat elu ja teinud palju. Tüütus tekib peaasjalikult sellest, et seda kõike on meeletult palju, muudkui käib üks mäletamine. Keegi mäletab veel rohkem ja veel täpsemalt ja keegi mäletab hoopis midagi muud, kellelgi on eriti hea mälu detailide peale, keegi mäletab ainult halbu inimesi, keegi ainult häid ja kokku on seda ilmselgelt liiga palju. Tekib selline lämbumise tunne nagu oleks kusagil kauge sugulase juubelil, sa ise kah ei tea, miks sa sinna läksid, aga see toimub kusagil, kust minema saab vaid ühe bussiga, see on tänaseks juba ära läinud ja sa pead tuba jagama ühe vana mehega, kes on aga ärkvel, sest ta on õhtu jooksul kõvasti napsitanud, ega saa und ja ütleb – "Ma tahan sulle nüüd kõik ära rääkida!"

Aino Perviku raamat on kõike vastupidist, ta ei suru end peale, ei lämmata massiga, vaid ta jätab nende väga nappide ja täpsete tekstidega õhku ja käivitab lugejas kujutluse. Pervik ei tegele mingite ajalooseikade, ei isiklike ega ühiskondlik-poliitiliste ümberkirjutamist. Siin pole grammigi arvete klaarimist. Need tekstid on tõeliselt abivalentsed, kedagi ei süüdistata. Suurepärane näide sellest lugu on "1940, suve lõpp, Eesti NSV":

"Isa teeb juttu vene ohvitseriga. Selgub, et mees on tegelikult kooliõpetaja. Nad räägivad Eesti astumisest Nõukogude liitu. Ta on juba jõudnud Eestis ringi vaadata. Ta küsib siira hämmeldusega: "Kuulge, teil on siin ju kõik olemas. Mida teil vaja oli?" On lihtsalt nii hea tunne lugedes, kui kirjanik oskab loole õigel hetkel punkti panna.

Perviku positsioon on selgelt vaatlev. Ja nii nagu raamatu pealkiri – "Miniatuurid mälupõhjast", kerkivad esile pildid kusagilt soojast ja veidi hämarast kandist. Tekstid pole raamatus kronoloogilises, ka mitte suvalises, vaid järjekord on assotsiatiivne.

Nii keskeltläbi poolte lugude ees on kirjas aastaarv, ühe miniatuuri alguses seisab – "1942, võib olla 1943", millega Pervik selgelt viitab, et ta ei dokumenteeri aega selles mõttes, et pole olulised kuupäevad, vaid mingi üldisem tunnetus ja vaade. Siit puuduvad ka konkreetsed kuupäevad, me ei saa järgi vaadata ja panna näppu peale ajalooliselt justkui olulistele daatumitele ja sündmustele, me ei saa teada, kus oli ja mida tegi Aino Pervik, kui algas Teine maailmasõda või kui suri Stalin jne. Kas siis mälupõhjast ei kerki selle kohta miniatuuri, või siis on see autori teadlik valik keskenduda neile sündmustele, lugudele ja aistingutele, mis talle kui lapsele toona tähtsad olid. Oma jutu lõpetuseks tooksin asjakohase katke selle kohta jutust, mis kannab pealkirjas "August 1936, pärast Palusalu olümpiavõitu". Selles miniatuuris ei saa me Palusalust eriti midagi teada, küll aga seda, mis on väikese Aino jaoks sel hetkel oluline: "Olen Tiiu ja Tõnise juures. Oleme kõik kolmekesi elevil, on väga põnev: ma jään ööseks!"