Urmas Vadi: kunstnikutöö kõlab väga uhkelt, aga tegelikult ladusin lihtsalt muuseumi kola täis ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Pressimaterjal

Hiljuti sai kirjanik Urmas Vadi Klassiku sõber 2021 tiitli Vilde-ainelise näidendi "Millest tekivad triibud?" eest, mille lavastaja ja kunstnik oli samuti Vadi ise. Vadi rääkis "Vikerhommikus", et lavastuse kunstilise lahenduse autoriks sai tema ise, sest soovitud kunstnik polnud appi tulla ei saanud.

"Kunstnikutöö sattus pooljuhuslikult, sest tahtsin ühte kunstnikku, kes ei saanud tulla," rääkis Vadi "Vikerhommikus". "Mängime lavastust Vilde muuseumis Kadriorus. See on muuseum, seina maha võtta ei saa, auku lakke puurida ka mitte. Mõtlesin, et midagi ikka võiks teha."

"Mõtlesin, et Vilde ise on tulnud agraarsest teenijaperest, Vilde isa oli poolelidi kubjas, mõtlesin, et tooks orke ja hange ja vanu vikateid ja tassiks põhupalle sellise väikekodanliku noa ja kahvli kõrvale," rääkis ta. "Mulle meeldis see ja midagi muud polnud seal teha. Kunstnikutöö kõlab väga uhkelt, aga tegelikult ladusin lihtsalt kola täis selle muuseumi."

Vilde-teemaline lavastus pole Vadi jaoks esimene enda teksti lavale toomine. "Ma tegelikult olen iseenda tekste lavastanud päris mitmeid. Kunagi tegi Ivar Põllu Tartu Uuest Teatrist ettepaneku, enne seda olin veel ükskord katsetanud VAT teatris. Mulle endale etundub see suhe teksti ja lavalepanekuga hästi huvitav, ta pole ainult see, et saaks enda kirjutatud teksti lavale panna. Teater on hoopis mingi muu asi."

Lisaks selgus, et Vadi on kirjutanud palju näidendeid, kus näitlejad mängivad iseennast. Nii on sündinud näiteks "Peeter Volkonski viimane suudlus", Raivo E. Tammele "Ma olen Ivo Linna" ning Rein Pakule ja Helena Merzinile "Rein Pakk otsib naist". "Seda olen küll silmas pidanud ja proovinud kujutada ette, kuidas mingi inimene räägib, intonatsioonid, kuidas lauset üles ehitab," selgitas Vadi. "Nende näidendite puhul oli oluline, et see inimene mängibki iseennast, see efekt, et ta ongi kohal ja räägib ikka ise, aga lõpuks see fiktsioon hakkab ikka vasakule ära kiskuma. See hetk minu jaoks on huvitav, kuidas reaalsus ja fiktsioon kuidagi hargnema hakkavad."

Klassiku sõbra tiitli saamine on tema sõnul tore tunnustus. "Me kõik ikka tahame mingit tunnustust ja et keegi meid märkaks ja ütleks meile "hästi tehtud", see on väga inimlik soov, nii et miks mitte, ma olen väga rõõmus."

Juba mõnda aega saab Vadi ka kirjanikupalka. Ta ütleb, et tänu sellele saab ta ainult kirjutamisele keskenduda. "See on hästi hea tunne, kui sa ei pea ennast välja lõikama kirjanduse tegemisest ja kirjutamisest," rääkis Vadi. "Kui kirjutad romaani, siis see on ikka tüse tükk. Nii palju tegelasi, detaile, liine, kompositsiooni, struktuuri pead jälgima - see on tõeline nõiapada, mis kogu aeg podiseb ja sa ei taha sealt välja tulla. Mitte, et see oleks väga huvitav, aga kui paar päeva on vahet, siis hakkad justkui otsast peale. Pikema proosateksti puhul, ma ise tunnen, on see väga abiks, kui sa ei pea millegi muuga tegelema. Ma praegu väga-väga naudin seda aega."

Hetkel on Vadil käsil novellikogu kokkupanek ja romaan ning samuti alustas ta lasteraamatu kirjutamist. Uut näidendit ta hetkel ei plaani. "Klassikutest kirjutada pole pikemat plaani. See, et ma olen Vildest ja Juhan Liivist kirjutanud, see on tulnud juhtumisi, kaugelt vaadates tundub, et olen võtnud ette kirjandusklassikud ja nendest kirjutanud, aga need on tegelikult juhused olnud."

Toimetaja: Kaisa Potisepp

Allikas: "Vikerhommik"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: