Kirjanik Anton Hansen Tammsaare sünnitalus Vetepere külas valitseb ootusärev vaikus. Nädalavahetusel satub siia mõni üksik rändaja, aga suure õuealaga Tammsaare muuseum Vargamäel ootab tegelikult külastajaid ka praegu. Jalutada võib igal pool, kuigi elumaja ja karjatalli väljapanekuid koroonapiirangute tõttu näha ei saa.

"Meil on avatud muuseumi rehemaja, siin Tammsaare sündis. On avatud ait, on avatud saunikud. Territoorium on suur, all saunikutest edasi saab minna kultuurihiide, jalutada kultuurihiies. Kindlasti mõjutab ka meie külastatavust see, et üldiselt kõik muuseumid on ikkagi suletud. Ja võib olla inimesed ei teagi, et mõned vabaõhumuuseumid on avatud. Meie sealhulgas," rääkis muuseumi juhataja Reelika Räim.

Rehe all, kus valitsevad samad miinuskraadid, mis õueski, saab uudistada täiesti uut näitust. Praegusel mõtlikul ja kurvavõitu ajal võib surma teema käsitlemine tunduda pisut ootamatu. Kuid surmaga seonduv on läbiv teema ka Tammsaare loomingus.

"Surm on ju elu osa, me peame surma suhtuma nagu sündigi. Et täpselt nii, nagu me sünnime, nii me ka sureme. Näitusel toomegi välja kolm teemat, kus on siis "Tõe ja õiguse" tegelaste lahkumine, matusekombestik ja kirjanik Tammsaare enda lahkumine. Kuna näitus avati 1. märtsil, Tammsaare surma-aastapäeval, siis on paslik meenutada ka seda, kuidas suurkirjanik omal ajal lahkus ja kuidas teda mälestati sellel hetkel," selgitas Räim, lisades et Tammsaaret inspireeris surm ja kirjanik on surma teemat ka oma teostesse väga palju sisse toonud.