Raul Sulbi. Moodne ajaloodokk – müütide murdja või looja?

Lucy Worsley dokumentaalsari
Lucy Worsley dokumentaalsari "Kuningliku ajaloo müüdid ja saladused" (Royal History's Biggest Fibs with Lucy Worsley; BBC 2020).

Kirjastaja ja kriitik Raul Sulbi analüüsib, kui palju tegelevad kaasaegsed ajaloodokumentaalid tegelikult müütide lahtiharutamise ja kui palju nende loomisega. Ta tõdeb, et pädevate sarjade kõrval on telemaastikul liikvel ka lõdvema randmega tehtud ajaloodokke, mis ei tegele sageli mitte ainult müüdiloome, vaid ka lihtsalt valefaktide esitamisega.

"Impeeriumite esiletõus: Osmanid" (Rise of Empires: Ottoman; Türgi 2020), Viasat History, Netflix; "Troonide tõeline sõda" (The Real War of Thrones; Pernel Media 2017–2020), Viasat History; "London: 2000 aastat ajalugu" (London: 2000 Years of History; Voltage TV 2019), Viasat History; "Kuningliku ajaloo müüdid ja saladused" (Royal History's Biggest Fibs with Lucy Worsley; BBC 2020), ETV

Ajalooainelisi populaarteaduslikke dokumentaalfilme ja dokudraamasid on meid ümbritsevas meediaruumis praegu rohkem kui kunagi varem. Nendega on täidetud selliste spetsiifiliste kaabellevikanalite nagu Viasat History igapäevane programm, teatava regulaarsusega jõuavad need rahvusringhäälingu erinevate telekanalite eetrisse, aga loomulikult saavad moodsal ajal kõik huvilised nautida neid ka selliste voogedastusplatvormide nagu Netflix vahendusel. Nii nagu kellelegi meeldib ja harjumused ning võimalused dikteerivad.

On igati realistlik arvata, et kooli ajaloostuudiumi ja populaarteaduslike tõlgitud ajalooraamatute kõrval on just ajaloodokid üks peamine tänapäeva inimese ajaloohariduse alane informatsiooniallikas ja seega meie minevikupildi ja -teadmise, ajaloohuviliste laia ringi minevikutunnetuse looja. Sellisena on neil dokkidel ja neid näitavatel meediakanalitel tegelikult üsna suur vastutus, pidades silmas ka meelt lahutavat ja ajaloohuvi rahuldavat külge. Ideaalis võiksid nende žanrite – ajaloodoki ja dokudraama – esindajad olla samal tasemel populaarteaduslike ajalooraamatutega, eriti kuna nende auditoorium on arvatavasti oluliselt laiemgi. Ja televaatamise harjumusi silmas pidades ka mõnevõrra juhuslikum, mis paratamatult tähendab, et nende dokumentaalsarjade vaataja on veidi napimate eelteadmistega ja ka pisut vähem kriitilise meelega infoammutaja.

Seda olulisem on, et need inimeste silmaringi avardavad sarjad oleksid oma ülesande kõrgusel, tegeleksid pigem avalikus ruumis eksisteerivate minevikuaineliste müütide murdmise, dekonstrueerimisega, mitte ei looks kogemata või tahtlikult uusi müüte ja legende, kuna jutustatav narratiiv saab sedasi kuidagi lahedam ja suurem. Sarjamaastikul selle pilguga ringi vaadates ja järgnevate näidete puhul temaatiliselt valdavalt Euroopa ajaloo kesk- ja uusaja sajanditega piirdudes tuleb tõdeda, et näiteid leiab mõlemast – nii valemüüte lahtiharutavast ja tegelikke asjaolusid väljaselgitavast suunast kui ka lahedamana mõjuva narratiivi huvides uute müütide loomisega tegelevatest telekonservidest.

Impeeriumi hukk või kestlik uuendamine?

Üsnagi üllatuslikult on viimase aja üks positiivsemaid näiteid müüte murdvast ajaloodokist eelmisel aastal türklaste tehtud ja Netflixis vaadatav, kuid veebruaris ka Viasat History kanalile jõudnud kuueseerialine dokudraama "Impeeriumite esiletõus: Osmanid" (Rise of Empires: Ottoman), mis räägib Konstantinoopoli vallutamisest sultan Mehmet II vägede poolt ja Bütsantsi impeeriumi hukust. See 1453. aasta kevadsuvel toimunud sündmus on üks ajaloo suurtest sümboolsetest daatumitest: tihti on sellega tõmmatud ka joon alla keskajale, kuigi nõukogude pruugis lõppes keskaeg alles 1640. aasta Inglise nn kodanliku revolutsiooniga ja tänapäeva kooliõpikutes tarvitatakse keskaja lõpuna enamasti vist Ameerika avastamist 1492. aastal.

Ei ole mingi saladus, et kaabellevis Viasat History, National Geographicu, Discovery, History Channeli jt sarnaste kanalite peal jooksvate doksarjade subtiitrite tõlkekvaliteet on üldiselt alla igasugust arvestust, sageli jääb mulje justkui teeks seda tööd mõni tõlkerobot, mitte inimene. Ometi leiab nende sarjade tõlkijate nimede seast tihti ka ajaloo- ja ilukirjanduslikke raamatuid tõlkivate professionaalide nimesid. Mainitud sarja puhul on tõlkekvaliteet päris hea (tõlkija Erle Nõmm, SDI Meedia). Et paar korda lähevad segamini ingliskeelsed Constantinople ja Constantine ning keiser Konstantinos XI asemel asub tegijana mängu linn Konstantinoopol ise, on andeksantav. Et we must leave for the capital muutub tõlkeks vastupidise tähendusega lauseks me peame pealinnast lahkuma, on vast samuti tööõnnetus või ei kuulnud tõlkija lihtsalt kiirelt tegutsedes sõna for ega mõelnud sellele, et tegelased tõesti järgmises stseenis on pealinna jõudnud. Samuti pole väga hullu kui János Hunyadist saab eesti keeles Jon Hunyadi, eriti kuna inglise keeles ta ju ongi John. Aga üldiselt sedasorti vigu tänapäeval enam palju ei tehta: ingliskeelne Brunswick osatakse tõlkida eesti keeles Braunschweigiks – eeldusel, et jutt käib ikka Saksamaal asuvast linnast ja hertsogiriigist, mitte erinevatest Inglise, Ameerika, Kanada või Austraalia kohanimedest.

Tegelikult tuleb tõlkijat tunnustada ja olla tänulik, et ta on suutnud vastu panna kiusatusele ingliskeelse nime Ottoman tõlkimisel eesti keeles ottomanideks ja läbi kogu tõlke kasutanud korrektset eestikeelset versiooni osmanid. Vorm ottomanid on eesti keeles eriti viimastel kümnenditel vohama hakanud peamiselt pealiskaudsuse ja teadmatuse tõttu: kui inglise (või näiteks ka prantsuse) keeles nii on, siis tõlgime meiegi nii. Väga kergesti on unustatud, et aastakümneid (mil eesti kultuuriruum oli inglise keele mõjust suhteliselt vaba) suudeti meil õpetada koolis lastele Osmanite impeeriumi ajalugu ning kasutada seda originaalile lähedasemat vormi ka tõlketekstides ega solgitud eesti keelt juba keskajal Lääne-Euroopa keeltes araabia keele vahendusel juurdunud mugandusega. Ottomanid on tänapäeva eesti keeles siiski selge anakronism; see võib olla põhjendatav ajaloolise traditsiooniga Prantsusmaal, Itaalias, Hispaanias ja nende kaudu Inglismaal, kuid mida pelgalt inglise keele massilise pealetungi tõttu meil uuesti – ja suuresti teadmatusest – kasutusele võtta pole mingit tarvidust. Ei pruugi seda nimekuju ju esimese eelistusena ka ükski meie naaberrahvastest.

Kui välja jätta üks rämedalt kõrva häiriv valefakt, mida iga seeria sissejuhatuses jutustaja Charles Dance'i kurja ja võimuka Tywin Lannisteri häälega meile korratakse (et 23 armeed oli proovinud Konstantinoopolit enam kui tuhande aasta jooksul ära võtta ja kellelgi neist ei olnud see enne Mehmet II vallutust korda läinud), ei ole selles sarjas tegelikult eriti eksimusi päris ajaloo vastu. Ka see 23 armee narratiiv on ilmselt türklastele kuidagi eriti oluline, kuigi tegelikkuses ju 1204. aastal Konstantinoopoli trooni pärast võitlust pidanud fraktsioonidest ühe poolt palgatud ristisõdijate väel linn ära võtta õnnestus. Ja päris ajaloos just see vallutus Bütsantsi nõnda palju nõrgestaski, et linna kaitse 1453. aastal lõpuks Osmanite survel murdus.

Sarja puhul on positiivset veel palju: sündmusi näidatakse meile enam-vähem selles järjekorras, nagu need päriselt juhtusid, vaid mõned üksikud vähemolulised järgnevused on dramaatika huvides ära muudetud. Samuti kommenteerivad linna langemist seda perioodi ja teemat igati hästi tundvad ajaloolased, kellest meile on ehk rohkem tuntud Jason Goodwin (meil kirjandusfestivalidelgi käinud 19. sajandi Türgi teemaliste kriminullide autor), Lars Brownworth (eesti keeles raamat "Merehundid: Viikingite ajalugu", 2018) ja Roger Crowley, kes on tänapäeval levinuima Konstantinoopoli langemisest rääkiva populaarse ajalooülevaate "1453" autor.

Veel on positiivne, et dokudraama tegelased sündmuste reaalajas ei kasuta kordagi nimetust Bütsants, mis tekkiski alles 16. sajandil, vaid öeldakse ikka ja ainult (Ida-)Rooma impeerium ja roomlased. Jällegi fakt, mida kooliprogrammi ajaloostuudium ilmselt väga ei rõhutata, et nii ristisõdijad 1204. aastal ega Osmanid 1453. aastal ei võtnud Konstantinoopoli vallutust kui seal enne eksisteerinud riigi hävitamist, vaid pigem kui keiserliku pealinna ülevõtmist ja seal oma dünastia sisseseadmist.

Konstantinoopol oli vana Rooma impeeriumi üks sümboleid – nagu ka Rooma linn läänes – ja igale maailmariigi loomise ambitsiooniga valitsejale oli oluline selle sümbolväärtusega linna enda kätte saamine. Seriaal rõhutab asjakohaselt, et vallutanud linna, võttis Mehmet II endale kohe tiitli Kaysar-i Rûm, mis vist ei vajagi türgi keelest tõlkimist. Läbi kogu keskaja toimus nn Rooma impeeriumi taastamine/uuendamine (renovatio imperii Romanorum), mis oli sõnaühendina kasutusel juba hilises keisririigis. Sealt võtsid selle üle barbarid – Theoderich Suure idagoodid, aastal 800 viisid idee keiserliku kroonimise vormis lõpule paavstid ja Karolingid. Impeeriumi taastamise mõtet kandsid edasi Saksamaa valitsejad Ottoonid 10. sajandil, seejärel Konstantinoopoli vallutanud ristirüütlid ning nendega paralleelselt hoidsid enda meelest keiserlikku ideed Bütsantsi järglasriigikesed (Nikaia, Trapezund, Epeiros). Lihtsalt nüüd oli Rooma impeeriumi taastamise teatepulk läinud Osmanite kätte. Nagu hiljem haarasid selle konkureerivalt enda kätte Moskoovia suurvürstid "Kolmanda Rooma" müüdi kultiveerijatena.

Seda kõike – ka Osmanite üsna lugupidavat suhtumist Konstantinoopoli enda suhtes, mille kinnitus on linna vallutusejärgne üsna kiire taas metropoliks muutmine – näitab see Netflixi dokudraama väga ilmekalt. Ka filmi kunstilis-dramaatiline pool on üles ehitatud niivõrd meisterlikult, et isegi läänekristliku kultuuritaustaga vaataja hakkab eneselegi märkamatult selles vastasseisus rohkem kaasa elama sultan Mehmetile ja tema Serbia valitsejasoost kasuemale Mara Brankovićile, keda kehastab Türgi kino absoluutne superstaar ja sellisena tiitrites eraldi välja toodud Tuba Büyüküstün.

Võib-olla veidi enam võinuks filmitegijad rõhutada, et Konstantinoopol ja keisririik oli tegelikult juba viimase vallutuse-eelse sajandi olnud Osmanite riigist vasallisõltuvuses ning viimase poole sajandi keisrid pidid oma kandidatuurile hankima sultani heakskiidu ja kinnituse. Aga need nüansid muidugi vähendanuks vastase rolli ja oleksid muutnud vallutuse suurust ning olulisust pisemaks.

Aga eestlased ja soomlased muidugi teavad, et parima ülevaate Konstantinoopoli langemisest saab hoopiski Mika Waltari ajaloolisest romaanist "Johannes Angelos" (1952, ek. 1955 Valve Saretok, 1995 Andres Lepp).

Millal ehitati keskaegne London?

Kõigi ajaloodokumentaalidega pole paraku siiski nii head lood ja neid ühtviisi soovitada ei ole kahjuks võimalik. Kindlasti saab soovitada neis juba mainitud kaabellevikanalites mitut ringi näidatud väga häid ning ajalooliselt korrektseid ja sisult tugevaid sarju, nagu Cambridge'i kuningliku ajalooprofessori Christopher Clarki jutustatud (kuid mitte tema kirjutatud autoriteksti või süžeega) "Euroopa lugu" (The Story of Europe; ZDF 2017) või "Andrew Marri maailma ajalugu" (Andrew Marr's History of the World; BBC 2012) või siis Oxfordi kirikuajaloo professori Diarmaid MacCullochi kirjutatud ja jutustatud "Kristluse ajalugu" (A History of Christianity; BBC 2009). 1976. aastast geikristlaste liikumises tegev ning Inglismaa kiriku suhtumise tõttu homoseksuaalsusse anglikaani preestri ordinatsioonist 1988. aastal loobunud liberaalse MacCullochi sari ja samanimeline 1200-leheküljeline mammutraamat ei meeldi vaid konservatiivsetele kristlikele ringkondadele, kelle jaoks seal on liiga palju jumala jumalikkuses ja eriti kirikuorganisatsioonide ilmeksimatuses kahtlemist ning erinevate kristlike õpetuste üsna kerglases ja mängulises toonis võrdlemist. Ehk siis lubamatult palju elutervet lähenemist religiooniteemale.

Nende 100 protsenti pädevate sarjade kõrval on telemaastikul liikvel aga ka üksjagu lõdvema randmega ja asjaarmastajalikult tehtud ajaloodokke, mille soovitamisel tuleb jääda vaoshoitumaks. Nii näiteks tegelevad (raamatuvormis kusjuures suurepärase!) ajaloopopulariseerija Dan Jonesi jutustatud ajaloodokumentaalid üsna kummalise müüdiloome, et mitte öelda lihtsalt valefaktide levitamisega ning on üldse kuidagi eriti odavalt tehtud. Konkreetselt on juttu saja-aastase sõjaga (1337–1453) alguse saanud Inglise-Prantsuse vastasseisu ja hiljem protestantismi-katolitsismi konflikti kirjeldavast seriaalist "Troonide tõeline sõda" (The Real War of Thrones; Pernel Media 2017–2020). Selles sõna otseses mõttes luuakse uusi ja kummalisi ajaloolisi nn fakte ning jutustatakse kindlalt teada olevate sündmuste asemel legende või fantaasiaid. Näiteks Burgundia ja Prantsuse krooni konfliktist rääkivas seerias jäetakse vaatajaile mulje, et Burgundia hertsog Charles Südi leiti lihtsalt ühel hommikul metsast puu alt tapetuna ning seriaal ei selgitagi rohkemat, visates õhku küsimuse, kas tegu võis olla ehk mõrtsukatööga? Ometi on ajalooline fakt, et Charles hukkus Nancy lahingus 5. jaanuaril 1477 ning tema surnukeha leiti metsloomadest pooleldi ärasööduna pärast lahingut. Aga tegu polnud tüüne suvise metsaalusega, vaid käreda jaanuarikuise pakase ja jäätunud veekoguga. Sarnaseid totterkummalisi libasündmusi on selles doksarjas aga veel rohkelt ning jääb täiesti arusaamatuks mispärast, kui need on isegi Wikipedia korralikult ajaloouurimustele ja allikatele viidatud artiklite abiga kerge vaevaga ümber lükatavad.

Omaette küsimus on, mil määral on õigustatud lihtsustamine. Kui näiteks on teada, et üks kuulus ajalooline atentaat – Burgundia hertsogi Jean Kartmatu tapmine 1419. aastal – toimus suurel kivitornidega ja kiirevoolulist jõge ületaval sillal keset linna, siis kas ikka maksab seda taaslavastada külaoja metsa sees ületaval pisikesel sillakesel?

On paratamatu, et keskaegsete kuningate ja hertsogite-krahvide väljanägemine on meile enamasti teadmata. Seda veidram on, et neid üksikuid, kellest eksisteerib tuntud ja ajalooliselt ilmselt suhteliselt autentne visuaalne kujutis (konkreetsel juhul näiteks Azincourt'i lahingu kangelase, Inglise kuninga Henry V kuulus lühikese ja mungaliku potisoenguga maal, mis on küll sajand hiljem tehtud, kuid vastab siiski säilinud kirjeldustele Henry väljanägemisest), on miskipärast valitud näitlema täiesti teistsuguse väljanägemise ning grimmi ja soenguga näitlejad. (Näiteks Timothée Chalamet'le on üsna harukordselt tehtud Netflixi kunstilises filmis "The King" (2019) üsna autentne selle maali Henry V väljanägemine.) Teinekord on sedasorti doksarjades ka mõnda valitsejat kehastav näitleja lihtsalt täiesti vales vanuses, teadaolevalt 15-aastast poisikest mängib 30. eluaastates näitleja nagu on juhtunud samas seriaalis 1327. aastal Inglise troonile tõusva kuningas Edward III-ga.

Eks see ole ajaloodokumentaalide maailmas paratamatu, et suuri keskaegseid lahinguid peavad markeerima kolm ratsarüütlit, neid ümbritsev kümnepealine jõuk sõjasulaseid ning kaks vibukütti, keda siis eri nurkade alt üha uuesti ja uuesti näidatakse. Lapski saab aru, et suure-eelarvelised kunstilised filmid, Hollywoodi suurstuudiote eepilised ajalooseiklused või tänapäeva televisiooni kvaliteetsed ajastudraamad on tänu paremale finantseerimisele nii oma visuaalsete võimaluste kui emotsionaalse mõjutamisjõu poolest hoopis teisest liigast, kuid ka doksarju on võimalik teha nii, et need vähem odavad või lihtsates faktides mitte nii eksitavad välja ei paistaks.

Oluliselt parem sari on samuti Dan Jonesi osalusel valminud "London: 2000 aastat ajalugu" (London: 2000 Years of History; Voltage TV 2019), millele saab aga ette heita teist sedasorti teleprojektide tüüpviga. Kui meil on tegu keskajast rääkiva sarjaga, võib olla kindel, et ajaloolaste jutule kasutatakse katteplaanidena kaadreid suurtest ja võimsatest kantsidest ning katedraalidest. Hoolimata sellest, et sellised kiviehitised hakkasid Euroopa maastikku ilmestama ja seal domineerima alles kõrgkeskajal, 11–12. sajandil. Ometi ei takista see dokumentaliste ja ajaloopopulariseerijaid püüdmast meid veenda, et juba varakeskaeg (viis sajandit, pool keskaega) – tegelikult väga puitarhitektuuri keskne aeg – oli massiivsete kivikindluste ja monumentaalsete kirikute ajastu. See on iseenesest väga suur eksimus ja loob vaatajas ääretult vildaka mulje ajastust, mida püütakse tutvustada, mille vaimsust ja olmet ja millele iseloomulikke kultuurilisi või poliitilisi trende vaatajatele avada.

Nii on Londoni-sarjas keskaegsest Londonist rääkides alati katteplaanid parlamendihoone, Tower Bridge oma kahe kuulsa omavahel ühendatud torniga ning Westminster Abbey oma täies hiilguses, samuti kahe võimsalt taevasse sirutuva torniga. Need gootilikud ehitised justkui sobiksid looma vaatajas muljet keskajast. Häda on aga selles, et tegu on klassikaliste neogootika arhitektuurinäidistega: Westminsteri kiriku võimsad tornid lisati 13. sajandil ehitama hakatud kirikule alles 18. sajandi esimesel poolel Hannoveri George'ide ajal, parlamendihoone on ehitatud kuninganna Victoria ajal 19. sajandi keskel tulekahjus hävinud eelmise parlamendi asemele ning Londoni maamärk Tower Bridge on samuti rajatud alles aastail 1886–1894, kui juba popsusid ringi esimesed automobiilid. Või siis näidatakse keskaegsest St. Pauli katedraalist rääkides tänapäevast sir Christopher Wreni projekteeritud kupliga toomkirikut, mis ehitati alles pärast 1666. aasta Londoni suurt tulekahjut. Varasem, keskaegne St. Pauli katedraal oli gootiliku terava tornikiivriga ja hoopis teise arhitektuurilise plaaniga kirik, millest on säilinud nii joonistusi kui ka tehtud tänapäeval ajaloohuviliste poolt makette, nii et neid saaks tegelikult sellistes katteplaanides autentsuse huvides näidata küll.

Võitmatule Armaadale järgnes Inglise laevastiku häving ning pankrott

Aga et see ülevaade positiivsel toonil lõpetada, siis just sedasorti müütide murdmisele on keskendunud ajaloolane Lucy Worsley oma uusimas doksarjas "Kuningliku ajaloo müüdid ja saladused" (Royal History's Biggest Fibs with Lucy Worsley; BBC 2020), mida hetkel näitab ETV. Näiteks keskendus sarja 2. seeria ajaloosündmusele, mida iga koolilapski peaks teadma – hispaanlaste Võitmatu Armaada hävitamisele sir Francis Drake'i juhitud Inglise laevastiku poolt kuninganna Elizabeth I valitsusajal.

On üsna vähe teada ja teadvustatud tõik – nagu Worsley oma sarjas suurepäraselt näitab –, et tegelikult oli see Hispaania laevastiku häving Briti saarte vetes kõigest üks episood pikemast Inglise-Hispaania vastasseisust maailmameredel ning brittide jaoks vägagi edukaks kujunenud episoodile selles sõjas järgnes üsna kohe täielik häving, kui kuninganna Elizabeth saatis aasta pärast hispaanlaste sissetungikatset oma laevastiku, oma armaada Hispaania sadamaid ja sinna varjunud hispaanlaste laevu hävitama. Inglaste sõjaline ekspeditsioon lõppes täieliku katastroofiga, hävis oluliselt suurem protsent nende laevastikust, kui olid aasta varem kaotanud hispaanlased ning Inglise kuningriik sattus pankroti äärele.

Võitmatu Armaada on aga lihtsalt üks ajaloo edukamaid propagandatrikke, rahvuskuvandile aluse pannud uhke episood ajaloos, kuid tegelikult üksikjuhtum, mis ei mõjutanud kuigi palju pikaajalisi ajalooprotsesse ja jõuvahekordi. Et Hispaania asemel sai lõpuks maailmamerede valitsejaks Briti lõvi, ei rippunud kuidagi ära Võitmatu Armaada tagasilöömisest 1588. aastal. See kaalukauss kaldus brittide kasuks alles üksjagu hiljem.

Worsley sari näitab suurepäraselt, kui tinglikud on tegelikult meile suurte ja märgilistena tuntud ning avalikus ruumis oma elu elavad ajaloosündmused, kui oluline on teada nende konteksti ja puhastada neid müütide ning legendide tolmust. Ning ajaloodokumentaalil kui visuaalmeedia žanril on selles töös suur ja vastutusrikas roll.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: