Raul Sulbi. Tühisest Saksa printsessist Vene impeeriumi emaks

"Katariina Suur, Venemaa valitseja" ("Великая")

Kirjastaja ja kriitik Raul Sulbi analüüsib, kui ajastutruud on Venemaa valitsejanna Katariina Suurest rääkivad sarjad, tõdedes, et kaasahaaravama loo huvides on realistlik kajastus tihti kõrvale heidetud.

"Katariina Suur, Venemaa valitseja" ("Великая"; Pervõi Kanal 2015), ETV+, E–N kl 21.15, kordus laupäeviti, "Katariina" ("Екатерина"; Rossija 1 2014–2019), ETV+, jupiter.err.ee, "Katariina Suur" ("Catherine the Great"; Sky Atlantic, HBO 2019), ETV+

Ilmselt ei ole maamunal inimest, kes oleks ära näinud kõik filmid ja seriaalid, mis läbi aegade Venemaa kuulsaimast keisrinnast Katariina II on vändatud. Katariinat on filmikunsti enam kui sajandi pikkuse ajaloo jooksul kinolinal ja teleekraanil kehastanud Marlene Dietrich ja Pola Negri, Mae West ja Bette Davis, Marina Vlady ja Jeanne Moreau, Julia Ormond ja Catherine Zeta-Jones ning ida poole vaadates näiteks Olga Žižnjova ja Natalja Gundareva, Lidija Fedossejeva ja Svetlana Krjutškova.

Meilgi populaarses "Gardemariinide" (1987–1992) filmisarjas mängis printsess Fike'd (noorena oli ta hüüdnimi Figchen, mugandus Friederikest) kuulus leedu verd lauljatar Kristina Orbakaitė. Mosfilmi üheksaseerialises vene kino tollaseid ja tulevasi tähti täis telefilmis "Mihhailo Lomonossov" (1984–1986) oli Katariina rollis meie oma suurepärane näitleja Katrin Kohv, kes esimesena tuleb ehk kodumaisele filmisõbrale meelde Kaljo Kiisa "Nipernaadist" (1983).

Aga muidugi on need vaid üksikud näited: Katariinat on ekraanidel kujutatud palju-palju rohkem, rääkimata hoopiski temaga kaasas käivatest seksuaalelulistest legendidest ja nende kajastustest teatavas täiskasvanutele mõeldud filmimaailmas. On filme, kus ta figureerib kõrvaltegelasena, on selliseid, kus tal on kesksem roll. Ühe kentsakama ja veidi tobedamana meenub näiteks 2007. aastal  Venemaal valminud 12-seerialine minisari "Katariina musketärid" ("Мушкетёры Екатерины"), milles siis täidavad valitsejanna salaülesandeid ja osalevad õukonnaintriigides neli ta õuedaami, kes on vilunud ratsutamis- ja vehklemiskunstis. Päris ajalugu ei maksa sellistest sarjadest mõistagi otsida.

Samuti on üsna raudne reegel, et ajalooliselt tõetruumad ongi idanaabri kajastused ja angloameerika või prantsuse filmikunsti Katariinad on märksa enam mingiks peegelduseks suure valitsejannaga seotud legendidest ja müütidest, ka ei toetu need kuigivõrd vägagi rikkalikule omaaegsele allikmaterjalile, memuaaridele, epistolaarsele pärandile jmt, mida meil on kirjutavast sajandist - 18. aastasajast alles tohutus koguses. Nõukogude ja Vene filmid ning sarjad õnneks pigem kasutavad seda materjali ning neil pole ka muidu põhjust oma üht edukaimat valitsejat ja tema õukonda ning ajastut karikeerida.

Kes tahab Katariina kohta rohkem lugeda, siis parima biograafilise ülevaatena tuleb soovitada ameerika õpetlase Robert K. Massie mahukat tellist "Katariina Suur. Naise portree" (ek. 2012 Piret Ruustali tõlkes), 1990ndate keskel Kunsti "Kuningaraamatu" sarjas ilmunud Henri Troyat' käsitlus on paraku suuresti legende ja kuulujutte ümber jutustav klatšihimuline teos, nagu sellel prantsuse autoril üldiselt. Ilukirjanduse huvilistel tasub aga kindlasti tutvuda 2013. ja 2014. aastal Varrakus Maimu Bergi tõlkes ilmunud soome kirjaniku Laila Hirvisaari mahukate romaanidega "Mina, Katariina" ja "Meie, keisrinna".

Kaks Katariinat

2014. ja 2015. aastal tulid Venemaal peaaegu paralleelselt teleekraanile kaks silmapaistvat sarja Katariina Suurest, mis mõlemad algasid üsna samast hetkest – noorukese Saksi-Anhalt-Zerbsti printsessi Sophie Auguste Friederike saabumisega Venemaale, kus ta astus õigeusku ning abiellus troonipärija suurvürst Pjotr Fjodorovitši, tulevase keiser Peeter III-ga. Meilgi juba mitme aasta eest ETV+ peal näidatud ning möödunud aastal korratud sari "Katariina" ("Екатерина") jõudis vana Kesktelevisiooni teisele kanalile ehk praeguse nimega Rossija 1 eetrisse. Nüüd ETV+ eetris jooksvat seriaali "Katariina Suur, Venemaa valitseja" ("Великая") näitas Kesktelevisiooni esimene kanal ehk praeguse nimega Pervõi Kanal.

Mõlema sarja puhul on rõhutatud, kuidas tegu on Vene telemaastiku kõige kallimate projektidega ja kuidas nende eeskujudeks olid sellised uue aja hittseriaalid nagu "Rooma", "Tudorid" ja "Borgiad". Ja kuidas neis on püütud ajalugu võimalikult autentselt edasi anda. Ja ongi antud, kuigi detailides üsna erinevalt.

Esimesena meilgi näidatud sarja tehti ühe soojaga valmis kolm hooaega, millest viimane, n-ö. temaatiline lisahooaeg, mis käsitleb Katariina-aegseid isehakanud troonipretendente, pole meie tele-eetrisse küll veel jõudnud. Praegu ETV venekeelsel kanalil jooksva seriaali teist ja kolmandat hooaega valmistatakse Venemaal ette juba mitu aastat, aga lootust, et sari jätkub, ei ole siiski maha maetud. Mõlema sarja esimesed hooajad kujutavad Katariina elu Venemaale jõudmisest 1744. aastal kuni oma abikaasa, keiser Peeter III kukutamiseni 1762. aasta suvel ning ise keisritroonile tõsumiseni. See pakub ajaloohuvilisele seriaalisõbrale vägagi põneva võimaluse võrrelda neid kahte versiooni Katariina noorusest ja kujunemisest keisrinna Jelizaveta Petrovna õukonnas ligi kahe kümnendi jooksul.

Kusjuures mõlemad versioonid on niivõrd-kuivõrd tõetruud ja põhijoontes õiged, mõlemal puhul on meil laias plaanis peategelasi ümbritsemas ju samad õukondlased, samad kantslerid, kammerhärrad, senaatorid, feldmarssalid ja suursaadikud, lihtsalt üks seriaal keskendub rohkem ühtedele tegelastele, teine teistele ning seegi pakub põnevat võrdlusmaterjali. Katariina ja Peetri kõrval kujunevadki kummagi sarja esimese hooaja peategelasteks võimukas keisrinna Jelizaveta ning Venemaa välispoliitikat juhtinud kantsler Aleksei Bestužev. Eesti juurtega Julia Augi mängitud keisrinna Jelizaveta oli esimeses sarjas nõnda domineeriv, jõuline ja samas mitmetahuline, et seda rollisooritust üle lüüa on raske. Natalja Surkova loob hetkel näidatavas sarjas aga igati tervikliku ja usutava karakteri, rõhutab Jelizaveta mingeid teisi iseloomujooni, käitumismalle ja külgi. Surkova ise on muuseas vürst Potjomkinist rääkivas 2005. aasta vene minisarjas "Favoriit" ("Фаворит") kehastanud ka Katariina II.

See, kuidas erinevad näitlejad on samu ajaloolisi isikuid, samu õukondlasi (Bestužev, Šuvalov, Razumovski, Vorontsov, Saltõkov, Lestok, Apraksin) kehastades lahendanud neid rolle veidi erinevalt, ongi kõige põnevam. Me teame neist isikuist küllalt palju ning näitlejatel on ees olnud rikkalik materjal. Nii ongi ühes sarjas välja toodud ja võimendatud mõne tegelase üht tahku ja iseloomujoont, teises jälle on rohkem rõhku pandud tema teistele tegevustele. Nüüd näidatavas seriaalis kantsler Bestuževit kehastav Vene kino superstaar Sergei Šakurov teeb muidugi meisterlikuma rollisoorituse kui samuti tunnustatud täht Vladimir Menšov varem näidatud sarjas. Kuidagi mängulisema ja veidi teatraalsema, võrreldes Menšovi madalamat ja kuivemat joont hoidva rollilahendusega, kuigi aeg-ajalt tuleb Šakurovi Bestuževisse sisse hoopis jooni ja maneere ning hääletooni ta kehastatud Brežnevist.

Ka ajaloolised sündmused, millele eri sarjad keskenduvad, on veidi erinev valik võimalikest. Aga jällegi, kuna neid sündmusi on päris ajaloost võtta lihtsalt nii palju, siis 12-seerialised hooajad saavadki siin teha kumbki oma valiku, millele keskenduda. Eks paljud motiivid, nagu suurvürst Pjotri viiulikääksutamine või rõugetesse haigestumine või Katariina ema spioneerimise eest Venemaalt välja saatmine, on mõlemas sarjas kesksel kohal, aga on ka küllaga sündmusi, õukonnaintriige ja poliitilisi vahejuhtumeid, mida näeb vaid ühes või teises sarjas.

"Nad kannavad parukaid!"

Selle tähelepaneku tegi üks tarmukas 18. sajandi Venemaa ajaloo huviline televaataja just praegu näidatava sarja kohta ning tagasi mõeldes on tõsi, et esimesena meil näidatud seriaalis "Katariina" võis uhkeid 18. sajandi lokilisi parukaid väga harva kaadris silmata – ehk ainult mingitel maskiballidel ja karnevalidel, põhilise osa ajast tormasid tegelased paleekoridorides ja pargiteedel ringi oma tavalistes lühikestes tänapäevastes juustes, mis ei ole ajalooliselt kuigi autentne, aga mis on praegu ka läänes seriaalikunstis moes olev lähenemine.

Kui vaadata sarjas figureerivatest ajaloolistest tegelastest säilinud portreid, saab samuti punkti praegu nähtav seriaal, siin on tegelasi, kelle väljanägemisest meil on mingi teadmine, püütud rohkem just selle kujutise järgi visualiseerida. Nii on selle sarja keisrinna Jelizaveta leibmeedik Lestok Semjon Strugatšjovi esituses väga sarnane portreedel kujutatule, eelmises seriaalis valitsejanna prantslasest ihuarsti mänginud Konstantin Lavronenko polnud nendega üldse sarnane.

Kui esimeses sarjas kasutati alles kasvava Peterburi hoonestuse ja Neeva kaldapealse ning ankrus seisvate laevade ja Suve- ning Talvepalee kujutamisel ohtralt arvutianimatsiooni, siis see sari mõjub oma visuaali poolest veidi realistlikumalt. Samas on praegune seriaal veidi aeglasem ja suudab haarata ning näidata vähem sündmusi, väiksemat galeriid tegelasi. Rossija-kanali "Katariina" mõjus kuidagi kiirema ja dünaamilisema ning popima ja noortepärasema ja elavamana. Seal kujutati suuremat valikut erinevaid ajaloolisi õukonnaintriige.

Ajaloolisi detaile, mis on ühes või teises sarjas tegelike sündmustega kerges vastuolus, on muidugi palju, aga eks see ole tänapäevane telespetsiifika ja ajastudraamade stiil. Tuleb olla rahul, kui sündmused üldjoontes vastavad päris ajaloos toimunule. Piisava põhjuse rahuloluks peab andma juba see, kui ajalooaineline seriaal kujutab õigesti ajaloolisi trende ja sündmustiku üldisi suundumusi.

Aga nagu juba öeldud, saab praegune, Pervõi Kanali sari jällegi rohkem punkte ajaloolise tõepära eest. Kasvõi juba sellest aspektist vaadatuna, et põhitegelaste täiskasvanuks saamist on siin markeeritud sellega, et Katariinat ja Peetrit mängivad esimeste seeriate jooksul kokku kolm eri vanuses näitlejat, olukorras, kus Rossija-kanali sarjas olid samad näitlejad nii 15-aastaste Katariina ja Peetri kui hiljem ka 30. eluaastates valitsejate rollis. Siin aga nägime alguses tulevaste abikaasade kohtumist lastena Saksamaal 1739. aastal ja polnud suurt lugu, et Preisi kuningas Friedrich II Suur sai tegelikult kuningaks alles aasta hiljem ning tollal tegelikult kümneaastaseid Katariinat ja Peetrit mängisid selgelt viie- ja kuueaastased lapsed. Selle lapsepõlvekohtumise äramarkeerimine annab sarjale juurde ajalist mastaapsust ja ajaloolist tõepära. Mõlemas sarjas on küllaga juhtumeid, kus mõni kujutatud ajalooline episood on pandud toimuma paar aastat enne või pärast seda, kui see tegelikult aset leidis, aga ju siis oli nii vaja sarja kunstilise dramaatika huvides, midagi põhimõttelist need muudatused ju ära ei riku.

Neis sarjades suurvürsti ja hilisemat keiser Peeter III kehastavad näitlejad Aleksandr Jatsenko ja nüüd siis Pavel Derevjanko on üpriski erineva fenotüübi esindajad, ometi sobivad nad kummalisel kombel mõlemad Peetri rolli. Jällegi rõhutab üks grimm ja soeng ja miimika ja rollilahendus Peetri ühtesid külgi, teine hoopis teisi. Ja ajaloolistelt maalidelt ning miniatuuridelt leiab visuaalseid jooni mõlema Peetri-kujutuse toetuseks. Ajalooliselt õige on samas Derevjanko versioon Peetrist, kes kuni lõpuni ei õppinud vene keelt saksa aktsendita rääkima.

Mõlema sarja Katariinad – nii Rossija-versiooni Marina Aleksandrova kui ka Pervõi Kanali Julia Snigir on näitlejatena hämmastavalt sarnase väljanägemise ja näojoontega. Küll on nüanssides üksjagu erinevad nende kehastatud Katariinad, aga need eri versioonid tulevasest keisrinnast mõjuvad mõlemad piisavalt usutavate ja autentsetena. Aga kui Vene sarjades ei ole ajaloolisi isikuid mängivad näitlejad reeglina väga vales vanuses või kuidagi ilmselgelt vale väljanägemisega, siis seda ei saa kahjuks öelda läänepoolsete telekonservide kohta.

Vana Helen Mirren noore Katariina rollis kohutavas telesarjas

Möödunud aasta lõpus näitas ETV+ ära HBO ja Sky Atlanticu tellimusel valminud kolmeosalise minisarja "Katariina Suur" ("Catherine the Great"), kus nimiosalist kehastas maailmakuulus Helen Mirren. Kuigi seriaalis kohtab lisaks peaosatäitjale veel tervet plejaadi briti ja ameerika tänaseid tippnäitlejaid nagu Kevin McNally, Gina McKee, Clive Russell, Rory Kinnear, Jason Clarke, Richard Roxburgh või Paul Kaye, ei suuda nad seda telekonservi siiski totaalsest hävingust päästa.

Fakt, millest ei saa kuidagi mööda vaadata, on, et 74-aastane näitlejanna peab siin kehastama 34-aastast äsja troonile tõusnud üsna noort keisrinnat. Üks arvustaja on teravmeelselt märkinud, et Katariina ei elanudki nii vanaks, kui on Helen Mirren selles sarjas mängides. Või et napilt kümneaastase suurvürst Pavel Petrovitši rollis astub üles 25-aastane Joseph Quinn. Ja need ei ole ainsad näited radikaalselt vales vanuses näitlejate rollidesse määramisest.

Aga see pole veel kaugeltki kõik. Kuigi peamiselt Leedus, aga osaliselt ka Peterhofis ja Tsarskoje Selos filmitud, suudab see sari siiski eksida ajastu kõige lihtsamategi tõdede ja visuaalide vastu. Äsja troonile tõusnud keisrinna Katariina peab oma õukondlastele kõne (?!) mingis 16. sajandi Ivan Julma aegset hämarat Kremli madala võlvlaega saali meenutavas ruumis, kus hakkab kritiseerima pärisorjust ja tahab seda kaotada. Kuni surmani riigi suurim pärisorjade omanik midagi taolist muidugi kunagi ei teinud. Tal oli isiklikult üle poole miljoni hinge, lisaks veel keisrinnana jagada ja majandada üle kolme miljoni, kellest ta ühe miljoni oma favoriitidele ka kenasti ära kinkis.

Aga seegi pole veel kõik. Õigem oleks ilmselt öelda, et selles kohutavalt võhiklikus ja jaburas sarjas pole mitte miski õige. Mööda paleesaali jalutavat keisrinnat kõnetavad lahtisest uksest sisse ja talle juurde astuvad kaardiväelased kui võrdne võrdset ilma mingi etiketi ja protokollita. Ja nõnda edasi ja nõnda edasi. Lisaks on välismaine kriitika sarjale õigustatult heitnud ette väga nõrka stsenaariumit, puiseid karaktereid ja olematu kunstilise tasemega labases keeles dialooge, mida isegi väga head näitlejad ei suuda loomulikuna kõlama panna, ja maitsetuid, et mitte öelda rõvedaid seksistseene. Ja vene hinge on selles sarjas samapalju kui vene kirvel ujumisoskust.

Nii et kes tahab saada autentsemat ülevaadet keisrinnade Jelizaveta ja Katariina II ajastust, tasub kindlasti tutvuda ülalkirjeldatud kahe vene telesarjaga, kuid kindlasti vältida Helen Mirreniga peaosas tehtud kohutavat ökastust. Aga absurdihuumori sõbrad võiksid järgmiseks ehk proovida vaadata ja meiegi ekraanile tuua tugeva sürri-tajuga tehtud Hulu anti-ajaloolise kostüümidraama "The Great" (2020), kus Katariina rollis on Elle Fanning ja Peeter III osas Nicholas Hoult. Selle "vahel harva ajalooliselt autentse" – nagu ütleb reklaamlause – sarja tegijad oleksid ühe kriitiku sõnul justkui pannud kirja kõik, mida nad Katariina II kohta teadsid ja siis paberid nende märkmetega puruks rebinud ning hakanud telesarja filmima.

Toimetaja: Victoria Maripuu

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: