Arvustus. Ekraani kaudu kogetav teater on irrutav ja pelutav

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
"Anne lahkub Annelinnast" Autor/allikas: Tartu Uus Teater

Lavastus
"Anne lahkub Annelinnast"
Autor-lavastaja: Ivar Põllu
Kunstnik: Kristiina Põllu
Osades: Märt Avandi, Maarja Mitt-Pichen

360° videoetendus 20.märtsil Elisa Stage'i platvormil

Tartu Uus Teater oskab olla kutsuv. Videoetendusele eelnes mõnus reklaamikampaania. Näiteks laekus mu kirjakasti teatri sümpaatne läkitus: "Saad selle kirja, sest oled kunagi ostnud pileti(d) "Anne lahkub Annelinnast" etendusele. Võimalik, et oled üks neist vähestest, kel on õnnestunud etendusest teatrisaalis osa saada. Sama palju on aga võimalik, et oled oma pileteid üks või enam kordi ümber tõstnud, kinkekaardiks vahetanud või sootuks tagasi müünud ja etendus seetõttu nägemata. Nüüd kutsume Sind Annelinna, ühte anonüümsesse korterisse otse musta pesu ja draama keskele. Ivar Põllu hinnatud autorilavastus jõuab piirangute oludes publiku ette video vahendusel ühest Annelinna korterist."

Mul oli pilet videoetendusele sel hetkel juba ostetud. Tõsi seegi, et olen vaadanud lavastust Tartus kaks korda: 25. veebruaril ja 21. septembril 2020. Tahtsin tingimata uuesti näha, sest esmamulje oli vastakas. Tekst peibutas pöörete ja publikule seatud lõksudega, kriipima aga jäi Märt Avandi ja Maarja Mitt-Picheni partnerluse hõredus, kumbki mängis nagu üksinda; üllatas ka (üle)pingutatud tõsidusekramp, mis pole Ivar Põllu käekirjas ootuspärane. 21. septembril oligi õhustik humoorikam, partnerlus kontrastsem; nõtkemad üleminekud kalambuuritsevast sarkasmist hapra pihtimuslikkuseni.

Lavastust "Anne lahkub Annelinnast" on mitmetasandiliselt interpreteeritud, viited vastukajadele teatri kodulehel. Katsun sõnastada poolkohmetu mulje videoetenduselt. Olen ses keskkonnas üpris saamatu, korraks katkeski etendus arvutis, kaotasin mitu minutit Avandi "poissmeeste õhtu" stseenist. Pärast selgus Elisa kirjast, et ühenduseprobleeme oli teistelgi, tänu sellele lisati järelvaatamise võimalus südaööni. Tervikuna uuesti vaadata polnud hingejõudu, katkestusekoha nägin ära. Keeruline oli ka 360 kraadi mäng, kuigi Ivar Põllu sõbralik pöördumine enne algust reegleid tutvustas. Kummatigi ei tea, kas oskasin Annelinna korteris ringi uidata. Jälgimise protsess oli ühtaegu põnev ja häiriv, kuna haruharva mahtusid kaks tegelast koos vaatevälja. Ei tea, kuivõrd see oli tegijate taotlus, kuivõrd minu ja arvuti ühisküündimatus. Laval on ikka huvitav uurida selle tegelase reaktsiooni, kes vaikides kuulab. Aga võimalus sellal näha ka rääkijat ei teeks paha. Kütkestasid teadlikud võõrituseviivud, mil näitleja pilk vahetult puudutas. Eriti lummasid Maarja Mitt-Picheni silmad, kui ta ütles: "Ma ei ole hull – ma ei arva, et inimene televiisoris mind vaatab..."   

Kentsakas oli korraks lülituda VR režiimile, mis ekraani poolitas, topeldatud kaader tekitas  kortermaja efekti. Lapse nutt, mis kusagilt naabrusest kostus, mõjus nagu sihilik helikujundus!

Laokil sisustusega proosaline korter kõrvaldas lavatinglikkuse, justkui ahendas saladust. Ent must auk oli alles, ülal heleda pitsilise laelambi sees, tume neelukoht, paar korda unustasin end sinna  vahtima. Samas sündis ehedas interjööris kordumatuid kohandumisi, valgusemuutusi. Eriti misanstseenid rõdul, kus korraks mähkuti valgesse uttu: misty Anne-town... Või kuidas kõrvuti seisatati esikus peegli ees, vaadati teineteist ja iseennast, aga peegelpildi kaudu. Sürreaalne oli mu endagi vaatepunkt, paneelmajade maastik koduakna taga haakus Annelinnaga, sel lumisel kalendrikevade alguse õhtul. 

Etenduse õhustik oli jälle kord teisenenud, jõuliselt kehtestas end kõledus. Ju see lähtus videoüksildusest. Kõik tekstiviited isolatsioonile said torkiva lisatähenduse. "Koostöö on nii keeruline..." "Kasuta salvestust, ära raiska minu aega!" "Mina kirjutasin teksti kodus, karjuvate laste keskel..." jms. Toidu kojutellimise teenusest rääkimata. Kvintessentsiks kujunes mehe tõdemus: "Maailm on valesti ehitatud. Me ei mahu meile etteantud sidekanalitesse."

Tundsingi rahutust, et "Anne lahkub Annelinnast" ei mahu etteantud sidekanalisse. Ehk on ausam öelda, et sinna ei pääsenud ligi vaataja hingeke? Köitev oli nakatuda Avandi rolli naerupuhanguist, sest valvas enesekaitse ja vabastav mängulust põimusid põnevaks pusaks.    

See lopergune aastaring, märtsist märtsini, on minus süvendanud äratundmist: teatrisaal on kohtumispaik, ekraani kaudu kogetav teater aga irrutav ja pelutav. Ja ometi, "Anne lahkub Annelinnast" finaalis ettetõmmatud kardinad ja hubaseks muutuv valgus sisendasid lootust. Korterist saab jälle kodu.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: