Vaino rääkis, et me oleme harjunud toimetama oma argises kastikeses, mis on meie jaoks mugav ja automaatne, kuid loodusesse minek annab võimaluse sellest välja murda.

"Ma olen varajases nooruses juba taibanud, et väljaspool seda kasti on ka suur maailm. Me ei taha seda maailma sisse lasta ja kaitseme oma kastikest. Sünnist kaasa antud uudishimu on pannud mind liikuma selles suunas, et ma püüan neid mustreid lõhkuda, minna radadelt kõrvale, vaikusesse," rääkis Vaino.

Ta lisas, et ka inimeste mõte toimib igapäevaselt kindla mustri järgi, ja neilt radadelt maha astudes on meil võimalik ka mõtetes jõuda hoopis teistsugustesse kohtadesse, kuhu me muidu ei jõua.

Ta meenutas, kuidas ta jõudis looduses käimise ja seeläbi eneseavastamiseni sügavamal tasandil. "Ma sattusin teadmatusse, et mida ma oma eluga peale hakata. See viis mind ühel hetkel kohtadesse, kus ma olin kimpus ärevushäiretega ja mind kimbutasid sellised tänapäeval väga levinud probleemid. Läbi nende kogemuste ma kuidagi äkki tajusin, et see loodus oli minu jaoks muutunud," rääkis Vaino.

"Kui ma varem olin käinud kalal või linnu- või loomaliiki jälgimas, siis äkki ma nägin seda maastiku metafoorilist poolt ja et loodus võib pakkuda väga erinevaid kujundeid, mida mina inimesena võiksin kasutada õppevahendina või iseenda avastamiseks. See juhtus vist kuus aastat tagasi ja pärast seda ma hakkasingi oma mõtteid panema blogisse kirja," ütles ta.

Kõige võluvamad maastikud on tema jaoks rabad. "Raba tutvustas mulle pimedus, ma sain rabaga tuttavaks läbi pimeduse. Kui ma pöördusin tagasi looduse poole, siis ma tegin seda läbi pimeduse. See oli alguses ebamugav ja ma tahtsin vaadata sellele ebamugavustundele silma."

Selleks ajaks oli Vaino sõnul taas tuhast tõstnud tema fotograafiahuvi. "Fotograafina ma tundsin, et metsas läheb mingi hetk hämaraks ja vaja oleks avaramat maastiku, misjärel ma jõudsingi omadega rappa," tunnistas ta.

"See, kuidas raba avaldas ennast mulle läbi öiste maastike – müstiline paks udu, kuidas need rabalaukad on nagu nõiduslikud katlad, kust tõuseb veeauru, öösorr laulab oma minimalistlikku laulu seal raba servas ja sinna juurde veel uimastav sookailu lõhn. Sa oled nagu teises dimensioonis ja see võlus mind jäägitult."

Vaino lisas, et sai aru, et see maastik on natuke tema enda nägu – minimalistlik ega ava ennast liiga lihtsalt. "Ma pean ennast sissepoole elavaks inimeseks, kes vajab enda ümber palju ruumi üksi olemiseks ja ma tunnen, et see raba vaim astub minuga sama sammu," selgitas ta.

"Kui ma metsas liigun, siis metsloomadest rohkem kardan ma seda, et äkki ma kohtun seal mõne inimesega ja pean juttu rääkima. Pigem ma püüan seda igal võimalusel vältida ja kui ma panen räätsad jalga ja lähen kilomeetrite kaugusele kuskile rabasaarele, siis mul on tunne, et siit ei saa mind keegi kätte," rääkis ta.

"Ma tunnen, et ma kaldungi ekstreemsele eraklikkusele, kus ma tunnen, et ma ei sobigi inimeste maailma ja ma ei tahagi siia tagasi tulla. Aga ma olen märganud, et kui sa lähed inimestest eemale ja oled seal omapead, siis sa hakkad rohkem hindama inimeste rolli sinu elus," selgitas Vaino.

"Sa hakkad aru saama asjadest, millest oled üle vaadanud ja tuleb hoopis taipamine, et peaks mingid suhted korrastama ja nendesse panustama. Ma tunnen, et ma olen seal ääres ära käinud ja otsin seda teed inimeste sekka tagasi. Ma saan aru, mis mind kõnetab ja milliste inimestega ma tahan end ümbritseda."

Looduses viibimine vabastab mõtte kammitsaist

"Üks läbiv asi, mida olen tundnud, on see, et seal saan olla kõige puhtamas mõttes mina ise. Tunnen, et see keskkond ei ole pannud mulle ootusi või püüdnud kärpida minu tiibu ja see lubab mu mõtetel minna sfääridesse, kuhu need muidu ei jõua," tunnistas Vaino.

"Otsides vastuseid kirjandusest, siis tänapäeval ajuteadus oskab ka selgitada seda, mis juhtub inimese mõtlemisega olukorras, kus lastakse mõte lahti maailmast, kus me harjutame pidevalt tähelepanu suunamist ja kitsast fookust," selgitas ta.

Looduses juhtub tema sõnul ikka see, et vaatevinkel läheb laiemaks ja see laseb mängida pealtnäha absurdsete ideedega ja jõuda seosteni, milleni me muidu ei jõuaks. Looduses pikkade matkade tegemine pakub ka väljakutseid.

"Kui me räägime müüdist kui sellisest – on ju selline kangelase teekond, et esitatakse väljakutse, kangelane võtab selle vastu ja lõpuks naaseb eneseteadlikuma inimesena. Ma tunnen, et loodus sellisel mikroskoopilisel kujul seab mulle ette ka väljakutseid ja see annab selgroogu juurde," ütles ta.

Vaino on loodusest palju kirjutanud ja tema esseedest on valminud kogumik "Peegel karu silmades". Ta meenutas saates ka kogumiku pealkirja inspireerinud kohtumist karuga, mis juhtus umbes aasta tagasi.

"Esiteks on see mingisugune ürgne hirm, kui sa avastad täiesti ootamatult, et sinust 30 meetri kaugusel on suur karu, kes vaatab sulle otsa. Sind valdab tõesti jäätunud ja kivistunud olek. Sa oled halvatud, ei suuda meelde tuletada ühtki õpetust, kuidas sa peaks käituma, kui sa sellise loomaga kohtud ja siis sa näed, et loom on samamoodi krampis, ka temal on sellised reaktsioonid," meenutas Vaino.

"Nii hirmus kui see ka mingid sekundid ei olnud, siis hiljem ma tulin sealt ära selle tundmusega, et kui ma edaspidi seda karu kohtan, siis küllap see kohtumine oleks juba rahulikum. Usun, et ma pigem tervitaks kerge muigega seda looma. Mulle jäi sellest väga positiivne kogemus."

Inimesed on täna ahistatud seisus, mis ajendab loodusest tähendust otsima

See sama füüsiline maastik, mis tema ümber on, kui ta looduses liigub, on ka peegel iseenda jaoks.

"Mis iganes emotsioone need puud, loomad, pimedus ja külm minus tekitavad, selle kõige taga olen tegelikult lõpuks ikkagi mina ise. Sealt on välja kasvanud ka see tunnetus, et kui inimene mõtleb looduskeskkonnast, siis tänases maailmas me ei saa sellest majanduslikust küljest üle ega ümber, aga tõepoolest on olemas ka vaimne pool. Kui me läheme füüsiliselt selle maastiku kallale, siis kujunduslikus mõttes me läheme justkui iseenda kallale," arutles Vaino.

Ta rääkis, et looduse kui materiaalse ressursi käsitluse kõrval tuleks rohkem rõhku panna selle emotsionaalsele tähendusele.

"Carl Gustav Jung kirjutas umbes sadakond aastat tagasi, kui maailm oli seilamas industriaalühiskonna lainetel, et inimene on dehumaniseerinud ümbritseva maailma, loodus on muutunud elutuks ja äkitselt inimene leiab end isoleerituna keset suurt kosmost, et inimene ei oska enam loodusega suhelda, loodusel pole inimese jaoks sõnu ja me oleme kaotanud emotsionaalse sideme, mis meil tegelikult on evolutsiooniliselt meiega alati kaasas käinud."

Vaino jätkas, et Jung leidis, et inimese hinge jääb sellest suur auk, mida ta püüab kõigest väest täita, hoides end pidevalt rakkes, et summutada seda rahutust oma hinges ja haarates paratamatult ka erinevate meelemürkide järele, et seda olukorda lahjendada.

"Nüüd sada aastat hiljem peame me tõdema, et me oleme ikka samas seisus. Midagi pole paremaks läinud." Siiski, nii halb kui see olukord ka ei tundu, võiks mingisugune väljapääs siin Vaino hinnangul olla.

"Väiksem osa inimesi on ikkagi toonud tagasi sellise sümbolistliku maailmakäsitluse, et kui sa seal looduses liigud, siis läbi nende ilmutuste võib see tekitada sinu sees taipamisi. See tuleb hästi esile ka tänases olukorras, kus inimene on hästi ahistatud seisus, ta otsib väljapääsu, hingamisruumi ja ta leiab läbi nende sümbolite suurema tähenduse oma elule," selgitas ta.

Vaino julgustas otsima ametlikest matkaradadest kõrvalisemaid kohti. "Vähem on neid kohti, kus on rada ees ja rohkem on neid kohti, kus ei ole. Nendest laudteedega kohtadest on praegusel ajal saanudki pudelikaelad ja see väljendab hästi seda, milliseks meie maailm on muutunud," tõdes Vaino.

"Me liigume ainult mööda suunaviitasid ja juhiseid, aga tõesti tasuks korraks astuda sellest mustrist välja. Aga see vajab alguses sisse harjutamist. Võib alustada ka väga väikestest metsatukkadest," kirjeldas ta.

Kui inimene pole seda varem teinud ega suuda lahti lasta turvatundest, mis tal seostub ametlikus kohas olemisega, siis ta võibki minna väikesesse metsatukka autotee lähedal, rääkis Vaino.

"Et algul oled läbi maantee hääle selle turvatundega seotud, see sammhaaval areng tuleb läbi teha. See esimene samm ei pea olema üldse midagi erilist, see võib olla tõesti nii, et kui inimene sõidab homme tööle ja näeb autoaknast mingit huvitavat metsatukka ja mõtleb, et ma pole seal kunagi käinud, läheks vaataks," ütles ta.

Kultuurisoovitus: "Minu kultuurisoovitus on inspireeritud meie tänasest vestlusest ja rabadest. Üks vana film aastast 1994, mis on ERR-i arhiivis saadaval – Rein Marani "Kandlekuusk", mis annab väga hästi edasi ühe sellise loodusmehe nagu Juhan Lepasaare mõtteid tema suhtest loodusega. Mulle väga meeldib, et see film on väga aeglase tempoga, mis sobib hästi tänasesse kiiresse maailma."