Räägi oma muusikalisest taustast. Teame küll sinu eelmist projekti HOAX, aga kas oled ka varem muusikat teinud?

Muusikalist tausta mul otseselt polegi. Olen lapsena käinud ainult kooris ja õppinud kitarri, niisama laulnud alati, aga muusikakoolis ma ei käinud. Teises klassis võitsin isegi kooli laulukonkurssi, aga laulmist õppinud ma pole. Nüüd olen end käsile võtnud ja laulutundides käima hakanud.

Muusikat teinud olengi koos HOAX-iga, see oli esimene katsetus selles maailmas. Enne seda kirjutasin lihtsalt luuletusi, laulsin ema sünnipäeval ja mängisin kitarri, aga ei osanud eales arvata, et ise enda laule laulma hakkan.

Miks otsustasite projektiga HOAX üldse lõpetada? Kas selline looming enam ei kõnetanud või tegitegi ära kõik, mida selle kollektiiviga teha tahtsite?

Eks nende asjadega ikka on ühtemoodi, tekivad erimeelsused ja kui enam ei leia ühtegi pidepunkti, millest haarata, otsustasime lahku minna. Nüüd tagasi mõeldes oli see hea otsus, kuigi siis tundus see kui maailmalõpp. Lõpuks polnud see väärt sõpruse hinda ja otsustasime pigem sõbrad olla kui lasta muusikal end tülli ajada.

Kui kuulata HOAX-i loomingut ja sinu soolomaterjali, siis tunduvad need esmapilgul üsna erinevad, samas võib ka sinu debüütplaadil "6" aimata mõjutusi trap'ist. Kui palju näed sa ise nende kahe projekti vahel sarnasusi?

HOAX-i materjal on ikka tükk maad süngem kraam, me olime jube vihased maailma peale. Nüüd olen palju leebem, ausam, siiram ja südamlikum oma muusikaga. Kõik laulud on kirjutatud mingisest raskusest, mis on elus ette tulnud. Nende kahe projekti juures on arvatavasti mu kirjutamine ja stiil jäänud samaks. Loomeprotsess käib ikka samamoodi ja teatud lauludes võib leida sarnasusi.

Kui ilmus sinu debüütsingel "Ma ei tea, kes ma olen", siis mainisid, et see lugu sündis Prantsusmaal bussis sõites ning ka teised lood tulid õige pea sinna otsa. Kas võib siis öelda, et see materjal valmis impulsiivselt ja kiirkorras, või on mõned lood ka hiljem valminud?

Kindlasti mitte kiirkorras ega impulsiivselt, sest osad laulud valmisid Prantsusmaal, osad aga Eestis ligi kuus-seitse kuud hiljem. Laulu "6" kirjutasin eelmise aasta mais ja "Ma ei tea, kes ma olen" sõnad kirjutasin ligi 8 kuud enne seda. Prantsusmaal viibimine natuke pärsis seda protsessi, aga samas oli see kõik vajalik, et juurida välja need laulud, mis EP-le ei kuulunud. 

Keda nimetaksid oma mõjutajateks? Isiklikult kuulen sinu materjalist nii tumedamat trap'i kui ka Ariana Grandet. Kas on mingid konkreetsed artistid, keda sa oled rohkem kuulanud või kes on sind lihtsalt mõjutanud?

Mõjutajateks on kindlasti Angèle, Sevdaliza, Jorja Smith, Ariana Grande ja paljud teised. Suur osa minu loomingust on saanud inspiratsiooni teistelt naisartistidelt, sest neid kuulates tekib tõeline tuhin ise ka luua. 

Kuidas sul õnnestus saada plaadileping Universal plaadifirmaga? Kas pöördusid ise oma materjaliga nende poole või nad leidsid ise sind? 

Minu mänedžer Karl Tamm oli nendega tihedas kontaktis ja kui hakkasin enda lugusid salvestama, saatis ta need salaja ka neile. Kui EP kõik demod olid salvestatud, läksin ise nende juurde ja tagasiside nende poolt oli meeletu. Alustava artisti ja eriti naisena on raske end kehtestada, seega olin väga õnnelik, kui kuulsin nende poolset jah-sõna.

Nüüd on sinu esimene album ilmunud, mis saab edasi? Kas jätkub koostöö Universaliga, kas järgmine plaat on juba töös?

Universaliga jätkame tööd loomulikult ja ega ma loorberitele puhkama ei jäänud ning juba varsti on kuulda mind koostöös ühe teise artistiga. Materjali on küllaga, nüüd tuleb ainult õige aeg ära oodata. 

Kuidas sa hindad praegust Eesti popmuusika olukorda? Kas sinu arvates on meil piisavalt põnevaid artiste või on midagi, millest tunned puudust?

Eesti popmuusikas – või ka üleüldse muusikas – on puudu säravaid, uusi, andekaid noori naisi. Edetabeleid vallutavad 90 protsendi ulatuses mehed ja naised kipuvad tagaplaanile jääma. Ootan huviga, et naised võtaksid jalad tagumiku alt välja ja muudaks seda.

Tunnen puudust just naisvokalistidest, kes julgeksid murda tava. Mehed juba teevad oma asja ja teevad seda hästi! Nüüd võiks mingi suurem naiste seltskond niita jalust.

Võid avada ka veidi tagamaid, kuidas sündis sinu värske materjali kõlapilt. Kes on olnud produtsendid ja kuidas koostöö plaadifirmaga käis? Kas juba lugude kirjutamise ajal kujutasid sellist vormi ette või see sündis tööprotsessis?

Kõik laulud Karl Killinguga tegin ma oma korteris. Ta tuli külla, lasi paar ideed, ma rääkisin enda ideedest ja juba 30 minutiga oli esimene viisijupp käes. Kõik see juhtus nagu iseenesest. Andreiga samamoodi –ma laulsin ühe osa ette ja juba istus ta klaveri taha ja mängis kaasa.

Kui kuus lugu valmis said, siis murdsin hirmsasti pead, et mis ma küll siis nimeks panen. "6" oli ilmselge valik, sest see on mu lemmiknumber, mis toob mulle õnne.

Lood olid plaadifirmasse jõudes juba valmis ning mingeid parandusi nad teha ei soovinud. See oli täispakett esimesest päevast alates. Plaanis oligi kohe teha suurem projekt, mitte lihtsalt kaks-kolm laulu. Lood klappisid omavahel hästi ning näitasid mind nii erinevatest külgedest.

Kuidas sa ise oma loomingut hindad: mina näen selles materjalis ühelt poolt taotlust olla kommertslik ja kergestiseeditav laiale publikule, kuid seal kõrval püsib alles ka teatav underground-taotlus, sa ei lahusta täielikulikult seda tugevat autoripositsiooni. Kuidas sa seda ise näed?

Mu jaoks on minu looming nagu päeviku kirjutamine. See on isiklik ja igal laulul on mingi lugu või sündmus, mis selle sütitas. Selleks, et inimesed ka selle sõnumi sealt leiaksid, olen kindlasti muutnud seda natukene kommertslikumaks, kui ma tegelikult päriselt tahan. Aga nii alternatiivset muusikat teeksin ainult iseendale ja soov on, et ka laiem publik hammustaks sellest läbi.

Ma olen ikkagi väga sihikindel oma muusikaga, tean täpselt, mida luua tahan ja proovin mix'ida omavahel juba varasemalt tuttavat enda kogemusega. Siis ei kao ära autentsus, aga jääb alles kerge familiaarsus.

Kuhu sa loominguliselt tahaksid edasi liikuda? Kas pragune kõlapilt on see, kuhu tahaksid pidama jääda, või on sul mingid suuremad tulevikuplaanid?

Loominguliselt olen valmis kõigeks. Samaks ei taha eales pidama jääda, sest see tähendaks, et puudub areng. Plaanin tulevikus teha veel prantsuskeelset muusikat, aga ei jäta ka eesti keelt. Meeldib nende kahe kõla ka segada.

Nüüd võib vist mõelda ka korralikule debüütalbumile, kuid sellega läheb aega. 

Kuula lühialbumit "6":