Vaarik ütles, et möödunud teatriaastasse jäi nii mõndagi, mille üle põhjust uhke olla. "Kui ma mõtlen kasvõi nendele naistele, kes peaosatäitjale kandideerisid - Luule Komissarov, Anu Lamp, Mirtel Pohla, Ilo-Ann Saarepera. See oli päris tugev konkurents ja ma olin absoluutselt kindel, et mina ei saa ja las ta jääb. No sain, mis siis! Igal juhul teen sügava kummarduse nende teiste ees," rääkis ta. "Silmatorkav on see, et nii pikki prooviperioode pole varem olnud ja see teeb tööd võimsamaks ja paremaks, sest oli aega proovi teha."

Vaarik tunnistas, et keeruline aasta tõttu ta ise teatrisse möödunud aastal väga ei jõudnudki. "Piletitega oli keeruline, etendusi lükati edasi, esietendused venisid, kummaline aasta oli," ütles ta. "Ma ei oska rääkida "Lehman Brothersist", ei ole näinud, aga arvan, et see on kindlasti üks tippudest."

Auhinna tõi talle roll Juhan Ulfsaki lavastuses "Pigem ei". "Tahaks teha sügava kummarduse oma kolleegidele Jörgen Liigile, Mari Abelile, Lauri Laglele ja Ingmar Jõelale. Meie väikene viisik töötas päris hästi," ütles Vaarik.

Teine oli roll Lauri Lagle lavastuses "Sa oled täna ilusam kui homme". "Meil on väga noor trupp," ütles Vaarik. "Pean nooreks mitte trupi iga persooni vanust, vaid trupi koosmängu noorust. Kuna see on alles väga roheline, siis on nagu iga töö nullist ja otsast peale. Rolle ei oska paigutada kuskile pingeritta. Kogu aeg on avastamine ja sellepärast ma ei oska rollidest rääkida, need kujunevad selles koosmängus."

Kui teatrisse palju minna pole saanud, on koroonaajal Vaarikule leevendust pakkunud pikad jalutuskäigud. "See kõndimine on üks teraapiavorm. Öeldakse, et peaks kõndima päevas 10 000 samm, mina ütlen, et peaks isegi 20 000 ja kui jalad vastu peavad, on hea käia veel kauem," soovitas Vaarik. "Tunned, kuidas hakkavad tulema uued mõtted. Kõndimiseteraapia kuidagi mõjutab aju."