"Prooviperiood on ju väga pikk. Mulle endale meeldivad näitlejad, kes küsivad, kui nad ei saa aru. Ma ise püüan ka selline olla. Kuigi teatav krüptilisus, see, et midagi jääb ebaselgeks või piinavaks isegi pikaks ajaks, on hea. See on hea kunstiteose eeldus," rääkis Vaarik.

Lavastuse "Reis metsa lõppu" eel tegi kogu Ekspeditsiooni trupp näitleja sõnul korralikku eeltööd. "Me ise valisime välja need spetsialistid, kellega tahtsime kohtuda – bioloogid, mükoloogid. Uurisime isegi ka surma kui sellist. Need eelhäälestused on vajalikud selleks, et materjali põhi oleks hästi lai. Kõik ei jõua lavastusse, aga see mitu kuud samas mahlas olemine – raamatute, filmide, artiklite läbitöötamine – annab sulle kindluse teha seda, millest materjali lõpuks kokku paneme," selgitas ta.

Eksperimentaalses teatris töötab Vaarik seetõttu, et teda huvitavad teatritegemisel muud asjad, kui et ainult näitlejaks olemine. "Seda ei tohi võtta nii, et ma ütlen lahti mingist klassikalisest teatrivormist, vaid ma pean väga tähtsaks trupiteatrit. See on aastatepikkune töö panna kokku trupp, mis töötab oma keeles. Selle keele väljatöötamine – trupi koosolemine ja koosmängimine, üksteisest arusaamine – see võtab aega. Ja kui sa sinna panustad, siis sa ei taha olla hüplik. Reeglina eeldab see ka seda, et sa ei võta kõrvaltöid," rääkis Vaarik.

Põlvkondade erinevus trupis Vaarikut ei häiri. "Minul ei ole mingeid piire. Ma ei vaata palju peeglisse, et mis see füüsis teeb, mulle meeldib võimalikul palju eirata kõiki soolisi, vanuselisi ja usulusi probleeme. Neid täiesti eirata on minu jaoks kõige cool'im. Ma olen nii ebakorrektne, et mul pole väärikust vananeda nii, et ma paneks seda tähele. Ma ei pane midagi tähele, keegi peab hakkama ütlema mulle," tõdes ta.

Marika Vaariku sõnul on kahtlus loomingulises töös edasiviiv jõud. "Ma olen tähtkujult Kaalud. Kahtluse alla ma panen kõik. Aga ärme aja seda segi kõhklusega, neid mul ei ole."