Marika Vaarik lavastusest "Aed": vaataja peab tulema seda teatrisse kogema
Von Krahli teatris esietendub 16. veebruaril Peeter Jalaka lavastus "Aed", mis baseerub hinduistlikul pühakirjal. Näitleja Marika Vaariku sõnul on see nii suur tüvitekst, et seda tuleb uurida kaua, enne kui seda päriselt mõista saab.
Lavastus "Aed" baseerub hinduistlikul pühakirjal, mida Linnar Mäll on kutsunud humanistlikuks alustekstiks. Mida olete teie sellest tekstist välja noppinud?
Ingmar Jõela: Alustekstiks on valitud "Bhagavad-Gita", milles on 18 peatükki, selles mõttes ka meie lugu rändab läbi 18 stseeni. Sarnasust on palju seoses Arjuna siseheitlusega teatava mõistmise poole, nii püüavad ka need tegelased laval rännata teatava selguse poole, kaaslaseks teada-tuntud deemonid nimega vastuolu ja kahtlused.
Marika Vaarik: Me oleme tegelenud selle materjaliga varsti juba aasta ning ma võin öelda, et see raamat ise on lõputu. See on nii suur tüvitekst, et seda võib väga-väga-väga kaua uurida, enne kui hakata seda lõplikult mõistma. Ütleme nii, et me teeme sellesse teosesse ühe sissejuhatuse.
Mida olete sellel teekonnal välja noppinud?
Marika Vaarik: Ütleme niimoodi, et kui minna mööda neid 18 peatükki, mis on omakorda jagatud kolmeks kuuest peatükist koosnevaks komplektiks, siis selle järgi elada on praktiliselt võimatu. Selle saad sealt kohe teada. Juba esimese kuue peatükiga saad sa aru, et....
Ingmar Jõela: ... tee mis sa teed, ikka sa langed samadesse mustritesse ja vigadesse. Teekond on lõputu.
Selle lavastuse teekond on ka väga pikk olnud. Ma saan aru, et te olete juba ammu valmis, aga ikkagi teete enne esietendust veel proove. Kuidas on see teid mõjutanud? Kui kaua annab ühe tükiga tööd teha?
Marika Vaarik: See on olnud üks uskumatu aasta, kus selliseid tõrkeid on olnud veel. Samamoodi näiteks lavastusega "Pigem ei", millele saime märtsis ainult esietenduse teha, siis tekkis pikalt kestnud paus. Nüüd on "Aia" esietendus lükkunud kolm korda edasi ja see ikkagi sööb ära sind. Loodame, et nüüd saab ükskord lõpuks ometi märgi maha.
Ingmar Jõela: Eks iga lisaproov on ka kasuks, siin on väga suur roll ka muusikal, siis muusikaga koos, selle alla ja selle peale mängida ja toimetada on tehniliselt nii teistsugune ja keerulisem. Eks meil siin nikerdamist on olnud küll.
Kirjeldage seda muusikat ka, mis on lavastuses väga olulisel kohal. Kuidas see teid lavastuses saadab või kuidas see teie rütmi määrab?
Ingmar Jõela: Peeter (lavastaja Peeter Jalakas, toim.) on väga muusikatundlik inimene, selles mõttes ta kõvasti aitab, sest mingid suured dünaamikad on väga paigas. Vahel on lihtsalt see, et enda peas olev loogika tahaks kuskile mujale rännata, aga kuna kõik on nii takti pandud, siis see ongi see, millega me peame tegelema.
Ma saan aru, et Tõnu Kõrvits on lavastusse loonud orkestriseade "The Garden", mis on ka lavastuse nimilugu. Kirjeldage võib-olla ka seda, mis meeleolu see edasi annab.
Ingmar Jõela: See on jah juhtmotiiv, Tõnu Kõrvitsa osalus on ka oluline, aga veel suurema töö on ära teinud Kirill Havanski oma muusikalise kujundusega. Minu arust on see küll väga kihvt, kuidas ta pakub nii eriilmelisi maastikke.
Marika Vaarik: Ma ütleksin, et vaataja peab tulema seda teatrisse kogema, sest seda on sõnadega keeruline kirjeldada. See on nii paljudest eri osadest koosnev, et seda peab kogema. Seda ette kirjeldada on omamoodi tänamatu töö.
Toimetaja: Kaspar Viilup
Allikas: "Aktuaalne kaamera"