Ühiselt mõistsid nad, et jutt universaalsest ja igavesest monogaamsest paarisuhtest on müüt. Kas armastus saab olla ebamoraalne? Kellel on üldse õigus oma nina teise inimese magamistuppa toppida? Miks poplaulikud ja riigivalitsejad romantilist armastusekäsitust nii agressiivselt müüma peavad?

Evelin kirjeldas saates reaktsioone, mida ta on pälvinud ühiselulise söakuse tõttu. Kas näitleja peaks püsima vagusi, et mitte publikut lõhki ajada? Pigem ei. 

Samuti tutvustas Võigemast Tallinna linnateatri kunstilist olukorda, nentides, et loomingulisele kollektiivile tuleb alati kasuks sisemise vastasjõu olemasolu. Ühiselt avaldati austust Elmo Nüganenile. Oleme seni imetlenud Nüganeni andekust lavastajana, aga muu hea kõrval leidis Võigemast, et Eestis pole ühtegi teist nii head teatri jaoks dramatiseerijat kui Elmo Nüganen.

"See on asi, mida ta pole veel õpetanud teistele, aga see on tarkus, mis väärib edasi õpetamist, dramatiseerimine on suur kunst ja olen ise näinud teatris dramatiseeringuid, mis vajuvad õhukeseks ja pealiskaudseks. Elmo on selles vallas kahtlemata Eesti üks suuri meistreid," kinnitas ta.

Kriitikuks kehastunud Võigemast arvustas saates ka Armin Kõomäe jutukogu "Perifeeria kangelased" ja leidis mõndagi kogemisväärset Von Krahli teatri lavastusest "Pigem ei". Nii Oidsalule kui Võigemastile jäi kõrva lavastuses näitleja Lauri Lagle suust mitukümmend korda kõlanud fraasi "pigem ei" rauge esitusviis. Lavastus õpetas, et rauges eituses võib olla märksa rohkem jõudu kui sõjakas vastandumises.