Meelis Oidsalu arvates oli tegu hästi korraldatud telefonikontaktiga ja see ei ole iseenesest puudus, sest teatril on ka muid otstarbeid peale kunstilise ergastamise. Küll aga olid mõned tegijate valikud, näiteks loojutustajate range ja ühetaoline anonüümsus, Oidsalu hinnangul Vabamu enda organisatsioonilise jõustava eetosega vastuolus.

Hedi-Liis Toome sõnul ei tulnud projekt üle rambi ka seetõttu, et kõik kuuldud neli lugu olid lihtsalt neli eraldi elulugu ja mingit tervikut neist ei sündinud. Valle-Sten Maistele aga läks lavastus korda ja ta elas tänulikult nende inimeste, kes oma elulugusid jagada võtsid, jutustustele kaasa. Maiste hinnangul nõuab ka tavaliste elulugude 8-minutilisteks hästi kulgevateks monoloogideks kohendamine dramaturgilist pingutust.

Von Krahli "Aed" ajas aga kriitikud kimbatusse ja sel kimbatusel leiti olevat kaks võimalikku põhjust: (a) lavastajal Peeter Jalakal ei valutanud kusagilt seda lavastust tehes ja ta vooderdab lavastusega ajaviiteks oma elutuba või (b) tegemist on väga tänuväärt osutusega sellele, et Lääne teater ja dramaturgia tegelevad üheülbaliselt mingite standardsete hingehaavade kallal nokitsemisega ning sügavamas tähenduses vaimsust pakkuva lavastusega ei osata seetõttu kontakti saavutada. Kindlasti on veel mõni seletus. Konkreetse hinnanguni seekord "Aia" puhul ei jõutudki, hämming oli nii suur.