Brigitta Davidjants. Naised Tallinna pungis

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Levinud arvamuse kohaselt oli Eesti punk pigem meestekeskne. Ometi tundub, et just pungist sai alguse mentaalsuse muutus ning erinevalt peavoolurokist olid naised pungiskeenes aktiivsemad. Autor/allikas: Arno Saar / Dokfoto Keskus

Eesti pungi kuldajaks on kombeks pidada 80ndate teist poolt. Seetõttu võib tulla üllatusena, et esimesed naispunkarid olid meil juba 1970.–1980. aastate vahetusel. Kust nad pungipisiku said, mille vastu protestisid ja kuidas oma meelsust väljendasid, küsib Brigitta Davidjants Müürilehes.

Olen kuulnud arvamust, et varajane punk oli Eestis pigem mehe nägu. Võimalik, et oligi. Iseasi, kas nii suurel määral, kui arvatakse. Viimased paar aastat olen uurinud eesti popmuusikat, muu hulgas naisi pungiskeenes. Selles loos tuginen intervjuudele naistega kahest pungilainest: Anu* ja Margitiga 1970.–1980. aastate vahetusest ning Kati, Katrini ja Janaga* 1990. aastate keskpaigast, lisaks Elisega nullindatest.

Kui 1980. aastate algul – erinevalt kümnendi lõpust – polnud punk veel etableerunud, siis 1990. aastaid peetakse pungi langusajaks. Esiteks ei olnud enam võõrvõimu, millele vastu hakata, ja kui Läänes tekkis riot grrrl'i liikumine, tegid Eestis võidukäiku disko ja kauboikapitalism. Küllap olid ka paljud punkarid saanud lihtsalt täiskasvanuks, aga see ei tähenda, et üheksakümnendatel poleks olnud punkareid, mh pungitüdrukuid.

Soome TV ja Sex Pistols

Millal jõudis punk Tallinna tüdrukuteni? Eks ikka samal ajal kui poisteni, 1977. aasta paiku. Mõned pungiuurijad on viidanud, et pungitüdrukud esitasid väljakutse nii subkultuuri maskuliinsetele normidele kui ka ühiskonnale tervikuna, mis kehtib ka meie esimese pungilaine tüdrukute kohta. Võrreldes ülejäänud Eestiga olid põhjaeestlased privilegeeritumad, sest siia levis Soome TV. Sealt tutvuti kümme aastat varem hipiliikumisega ja enne seda biitlitega. "Käisin seitsmendas klassis," räägib Anu. "Tollal olid populaarsed ABBA ja Boney M. – meeldiv muusika, mis jättis suhteliselt külmaks. Ja siis ma nägin Soome TVst Sex Pistolsit. Ma ei teadnud, mis see on, isegi sõna "punk" ei teadnud, aga see lummas mind täiega, sest see oli nii teistmoodi kui Nõukogude Liidus." Etteruttavalt olgu öeldud, et just Pistolsist sai 15 aastat hiljem alguse mitme 90ndate pungitüdruku teekond. Ent nullindatel, nagu meenutab Elise tollasest skeenest, tõugati nad troonilt. Salaja võis bänd ju meeldida, aga õige punk kuulas underground'i, millele tekkis suurem ligipääs interneti levikuga.

Nii formeeruski 1970.–1980. aastate vahetusel pungitüdrukute kamp ja sündis koolitüdrukute punkbänd Saudi Araabia, mis proovidest hoolimata kontserdini ei jõudnud: "Tuttavad poisid laenasid pille ja meil olid isegi mõned lood. Meil olekski tulnud esinemine ühes koolis, aga kontsert lõpetati poole pealt ära." See oli nõukogude ajal tavaline, sest õpetajad lihtsalt kartsid. Muide, tüdrukud said väga hästi aru, et naistebände ei ole, ja see innustaski tegutsema.

Poliitiline meelsus

Kas 1980. aastate alguse noored olid poliitiliselt meelestatud? "Kui Läänes oli punk kapitalismi vastu, siis meil sotsialismi vastu. Kasvasin eestimeelses kodus ja mäletan mõtet, kui valesti kõik on. Vaatasin eestiaegseid ajakirju ja mõtlesin, miks Eesti ei võiks olla vaba kapitalistlik riik," ütleb Anu. See oli muide sümptomaatiline mitmele nõukogude subkultuurile. Samamoodi igatsesid parempoolsust nõukogude hipid erinevalt nende kaasaegsetest Läänes…

Üldises olustikus valitses stagnatsioon ning institutsionaalsetes kultuurikihtides ei tulnud meelsuse avaldamine kõne allagi. Ent pungis leidsid tüdrukud võimaluse vastu hakata. Ja seda nad ka tegid, omal lustlikul moel epateerides ja irriteerides ning kõigile normidele sülitades: "No mis me tegime? Panime pungiriided selga ja käisime vanalinnas idiootsusi tegemas. Kummiliimiga sai arme näkku teha – mida koledam, seda ägedam. Närisime begooniaõisi, võtsime linnas otse peenrast – need olid maitsvad. Mängisime praeguses Tammsaare pargis, et oksendame verd." Mida rahvas arvas? "Hüppasid eemale, nii lahe oli!"

Muide, noori ei ärritanud ainult poliitika. "Mille järgi inimese sotsiaalset positsiooni hinnati? Välismaa teksade ja uhkete firmariiete. Eriti kõva sõna, kui soomlase käest ostetud. Aga see ei sobinud meie väärtushinnangutega, nii et me naeruvääristasime seda firmahilpude järele jooksmist. See tundus mõttetu, kõik need kilekotid, mille eest maksti ära kümnendik palgast," meenutab Margit.

1990. aastate noored see-eest erilist poliitilist meelsust ei reeda, pigem üldfilosoofilist vastupanu. "Me lugesime palju anarhiast, ka Trubetsky rääkis sellest. Algul ma isegi ei saanud aru, mis see on. Tundsime protesti tsivilisatsiooni vastu, kuigi ei osanud seda sõnastadagi. Siis tuli mingi grupp ja rääkis midagi sarnast – ja sa tundsid kohe, et kuulud sinna," räägib Kati 90ndate skeenest.

Enda kogemusest mäletan hägusat ärritust: alles meil olid isamaalised laulud, aga kus nad nüüd on? Nii et küllap meil mingi üldine kapitalismivastasus oli. Laulis ju ka J.M.K.E. gringode kultuurist, uudsest eetikast ja läänestumistaktikast. Ajastut iseloomustas üldine mõttetuse tunne, polnud ühtset eesmärki nagu möödunud kümnendil. Meenub dialoog noorema poisiga, kes tahtis punkariks hakata, ainult et polnud millegi vastu protestida. Mulle meenus raamat "Kadri. Kasuema", kus 50ndate lastekodukasvandikud alustasid protesti koolitoidu vastu. Nii ma naljaga talle soovitasingi – mis minu üllatuseks läkski käiku… Elise jutust selgub, et uuel sajandil oli aeg muutusteks küps ning subkultuure iseloomustas tugevam ideologiseeritus: leidus neid, kes määratlesid end antifana, teised jälle selgelt apoliitilisena.

Defektist efektiks

Peaaegu kõik intervjueeritud naised möönsid erinemist juba lapsest saati. Mõned olid väiksena vaiksed, introvertsed. Paar nooremat segarahvusest, sobitumata päriselt kumbagi kultuuri, mõnda kiusati koolis. See meenutas teooriat n-ö lärmakatest tüdrukutest, vastuhakustrateegiast soonormidele. Punk andis võimaluse end taasleida, soorolliga manööverdada – jätta vastamata peavoolu tüdrukutele seatud nõudmistele, mida ühel juhul esitas nõukogude kord, teisel beibekultuur.

Mis veel kahte põlvkonda ühendas? Vanalinn ja Raekoja plats. Kusjuures vanalinn on alati subkultuuride jaoks oluline olnud, näiteks kogunesid 1950. aastate lõngused (kohalik vaste teddy boy'dele) Viru väravate juures. Mis vanalinna tõmbas? "Kuskile Lasnamäele ei olnud ju mõtet minna nalja tegema. Seal keegi ei näe ju sind," ütleb Margit esimesest lainest. Ka 15 aastat hiljem käidi vanalinnas, meenutab Kati: "Sinna tõmbas teisigi. Sa tahtsid ise teisi näha ja et sind nähtaks." Sama palju mängis rolli asjaolu, et paljudel polnud telefone, nii et ainus võimalus inimesed üles leida oli füüsiliselt kohale minna. "Kokkusaamine käis Raekoja platsis kella all," ütleb Katrin 90ndate keskelt. Ja Jana täiendab: "Kui mõni kamp oli juba ees, eks siis astusid juurde ja hängisite koos." Aktuaalsuse kaotas Raekoja plats uuel sajandil, kuigi vanalinn jäi endist viisi oluliseks.

90ndaid iseloomustas tugev alkoholi kohalolu, mis erines esimesest lainest. "Meie ei joonud ega suitsetanud üldse. Seda tegid need diskopersed," meenutab Margit. "Mäletan, et pudelid olid laua peal, aga me ei teinud neid lahtigi ja pidu oli seitsmeni hommikul." Anu täiendab: "Meil oli kombeks öelda, et oleme intelligentse pungi esindajad." Taasiseseisvumisjärgset aega iseloomustas aga piiride kadumine ja alkoholi agressiivne turundus naistele. See tõi omakorda kaasa alkoholi sidumise elustiiliga, kuigi joogiks raha ei olnud. Näiteks meenub Katrinile, kuidas enne kontserti saadi Von Krahli ees kokku ja joodi end nii purju, et peo algust järgmine päev ei mäletanud. Alkoholi fetišeerisid needki, kes ei joonud. Tol ajal karske olnud Jana meenutab, kuidas õhtu olulisim sündmus oli sentide lugemine õlle jaoks, kuigi ise ta alkoholi ei tarbinud.

Kuidas riietub punk?

1990ndate keskel nõrgenes vajadus rõhutada punkarlust välimusega. Ehk oli põhjuseks see, et uuel ajal tekkis ohtralt subkultuure, kes suhestusid omavahel pigem sõbralikult, mistõttu piirid olid hägused. Hari ja needid võisid ju olla, aga samamoodi piisas second hand'ist ostetud nahktagist ja üksikust haaknõelast koolikoti küljes, et end punkarina määratleda.

Ka 1980ndate alul tähendas pungiriietus midagi muud kui kümnendi lõpus. Pungiks tuli end teha kättesaadavate vahenditega. Sageli sukeldusid tüdrukud vanaisade kappidesse, kus leidus eestiaegseid riideid. Käiku läksid kummi- ja plekkmantlid, vanad viiulikohvrid, külavolinike märgid, raudristid ja jumal teab mis. "Minul olid rohelised juuksed roosade triipudega. Keemilise pliiatsi söest tegime pulbrit, sealt sai rohelist värvi, roosat sai vildikatindist. Aga vihmaga jooksis see mööda nägu laiali," ütleb Margit.

Muide, mõlema laine jutust jäi kõlama, et asi polnud niivõrd teadlikus pungiideoloogias, vaid selles, et reaalsus lihtsalt ärritas. Nii iseloomustas Eesti punki glokaalsus – globaalsed ilmingud leidsid lokaalse väljundi, erinedes nõnda "emamaa" subkultuurist. See aga ei tähenda, et nad olnuks vähem legitiimsed. Oluline osa pungi subkultuurist on ka tee-seda-ise-mentaliteet, mis oli kohal mõlemas laines. Parema puudumisel läksid vannikorgid käiku kaelaehetena ning kui vaja, lõigati vanaema vana mantel lihtsalt pooleks.Ja lõpp? Nii nooremad kui ka vanemad pungitüdrukud meenutavad, et pidu lõppes, kui kool sai lõpetatud. Nii et ilmselt on Aimar Ventselil õigus, väites, et punk oli koolinoorte mäss nõukogude surutise vastu. 90ndatel võttis see lihtsalt uue vormi. Kui aga küsisin naistelt, kas see punk on neil praegu ka veel kusagil alles, oli vastuseks ühehäälne jah. Nii et võib-olla ei eksi pungiuurijad, kelle meelest pole punk riided, vaid meeleseisund.

Koolitüdrukute pungineljapäevad

"See oli karneval teemal, kes suudab ajuvabam välja näha. 11. klassis olid meil pungineljapäevad, mis tähendas, et kooli tuli minna pungiriietes. Meil tüdrukutega olid siilipead, panime riided selga ning selleks et efekt oleks suurem, leppisime kokku, et läheme tundi 10- või 20-sekundiliste vahedega, kümmekond tüdrukut. Kaks esimest tundi olid füüsikad, üks meesterahvas andis, ja viimasena tuli kõige rajum tüdruk. Tal olid jalas isa ruudulised kalifeede moodi püksid, mida ta kutsus naljaga isa pulmapüksteks. Lisaks roheline siilipea, kitsad prillid, kitsas ajast ja arust pintsak, mis oli selja pealt lõhki ja haaknõeltega tihedalt kinni pandud. Tema oli siis kirss tordil. Pärast teist tundi jooksis kohale õppealajuhataja ja karjus, et tehke ennast korda – enne kooli ei saa. Meie läksime klassiõe juurde ja olime parasjagu söögilaua taga, rääkisime juttu ja naersime, kui ühe klassiõe õde tuli hoiatama, et õppealajuhataja oli kõigile vanematele helistanud ja küsinud, kui suur neil palk on, et kas pole raha koolivormi osta – niimoodi mõnitades. Aga selle klassiõe, kes kõige rajum välja nägi, ema ju ei teadnud, mis ta kooli selga pani. Ema arvas, et ta läks velvetitega, mis olid samuti keelatud, koolivorm pidi olema, ja ütles õppealajuhatajale: "Issand jumal, tal ei olegi ju teisi riideid!"

*Nimed intervjueeritavate palvel muudetud

Aitäh kõigile inspireerivatele naistele, kes on nõustunud minuga vestlema ja oma kogemusi-mälestusi jagama! Kui mõni lugeja tunneb, et ta soovib samuti mulle oma mälestusi edastada, siis ootan tänulikult kirju aadressil brigitta.davidjants@gmail.com.

Allikad

Bolen, B.; LeBlanc, L. 2001. Pretty in Punk: Girls' Gender Resistance in a Boys' Subculture. 

Way, L. 2020. Punk is just a state of mind: Exploring what punk means to older punk women. – The Sociological Review, 04.08.

Turk, P. 2013. Eesti punk – miilitsast presidendini. – Subkultuurid: Elustiilide uurimused, toim. Allaste, A.-A.

Uusma, H. 2013. Põrandaalused jumalannad: naised, kes manipuleerivad sooliste ja loominguliste normidega. – Subkultuurid: Elustiilide uurimused, toim. Allaste, A.-A.

Allaste, A.-A. 2013. Subkultuuride sotsiaalteaduslikest käsitlustest – hälbivast allkultuurist skeene, uushõimu ja elustiilini. – Subkultuurid: Elustiilide uurimused, toim. Allaste, A.-A.

Andes, L. 1998. Growing up punk: Meaning and commitment careers in a contemporary youth subculture. – Youth culture: Identity in a postmodern world, toim. Epstein, J. S. 

Ventsel, A. 2018. Materdatud kaltsakatest perestroika-aja kangelasteks. – Sirp, 16.03.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Müürileht

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: