Akadeemias Zeami teatritraktaadid, interpretivism ja Eesti üliõpilaste selts

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Akadeemia nr 4

Tutvustame tänavuse aasta neljandat Akadeemiat.

Vene Keisririigi alluvuses ja baltisakslaste domineeritavas kultuurisituatsioonis hakkas Eestis 19. sajandi teisel poolel sarnaselt teiste Ida-Euroopa väikerahvastega maad võtma rahvusluse võidukäik, mille eestvedajaks kujunes uus eliit, sealhulgas üliõpilased. 26. märtsil 1870. aastal kogunesid rahvuslikult meelestatud eesti tudengid Tartus esimest korda. See kuupäev tähistab nii Eesti Üliõpilaste Seltsi (EÜS) kui ka laiemalt rahvusliku haritlaskonna eesmärgipärast koondumist rahvuskultuurilistel, hiljem ka rahvuspoliitilistel eesmärkidel. Kui 30. mail 1895. aastal EÜSi 25. aastapäeva pühitseti, esitas Heinrich Rosenthal (1846–1916), üks organisatsiooni tugisammastest, oma luulevormilise EÜSi "ajaloo", milles muu hulgas märgitakse tollal veel Vironia nime kandnud üliõpilaskorporatsiooni sinimustvalge lipu õnnistamist Otepää pastoraadi saalis 1884. aasta 4. juunil.

1988. aasta 13. aprillil läks Eesti Televisioonis eetrisse kodanikualgatusele pühendatud otsesaade "Mõtleme veel...", mille käigus Edgar Savisaar tegi ettepaneku Eestimaa Rahvarinde ellukutsumiseks. Saate kulgu ja sellega seonduvat ajaloolist konteksti pulgendab Rein Ruutsoo.

Margit Juurikas on tõlkinud Zeami traktaadi "Ülestähendusi õiest esitusstiilis" (Fūshikaden, kirjutatud 1400–1418). Ehkki näitlejana ei olnud näidendite ja teoreetiliste tekstide kirjutamine Zeami põhitegevus, on ta teatrilukku jälje jätnud eeskätt just dramaturgi ja teatriteoreetikuna, kes tegutses parasjagu valitsevas ühiskondlikus ja poliitilises olustikus. Mõneti just suhted kõrgklassiga ja ülikute suhtumine nō'sse määras selle, millise märgi Zeami lõpuks endast maha jättis. Kõige märkimisväärsemad on tema 21 nō-teatri teemalist traktaati.

"Teleoloogia on bioloogile nagu armuke: ilma temata elada ei saa, kuid ei taha ka, et neid avalikult koos nähtaks," tsiteerib Toivo Maimets oma artikli alguses eelmise sajandi geneetikut ja füsioloogi, ühte neodarvinismi rajajatest J. B. S. Haldane'i (1892–1964). Ehkki teleoloogia kui õpetuse arengu eesmärgipärasusest defineeris filosoof Christian Wolff alles 1728. aastal, alustatakse teleoloogia ajaloo kirjeldamist tavaliselt ikkagi Antiik-Kreekast, eelkõige Platonist ja Aristotelesest.

Bruno Mölder tutvustab interpretivismi kui vaimufilosoofilist positsiooni. Selle järgi täidab tõlgendus keskset rolli vaimuseisundite omamisel. Üks võimalik põhjendus interpretivismi pooldamiseks võiks seisneda asjaolus, et intentsionaalsetel seisunditel on erilised omadused, mille puhul on tõlgendus möödapääsmatu. Autor võtabki lähema vaatluse alla intentsionaalsete seisundite viis võimalikku omadust — ratsionaalsus, normatiivsus, holism, abstraktsus ja sõltuvus äratundmisest —, ning arutleb, kas need annavad piisava aluse interpretivismi pooldamiseks. Ta tõdeb, et ratsionaalsust, normatiivsust ja holismi on interpretivismi kontekstis rõhutatud esmajoones omistamise tunnusjoontena, aga mitte intentsionaalsete seisundite endi omadustena.

Arvustuste rubriigis vaadeldakse järgmisi raamatuid: Hilary Putnami "Kolmekordne lõng: Vaim, keha ja maailm" (Uku Tooming); Ernest Nageli ja James R. Newmani "Gödeli tõestus" koos Kurt Gödeli loenguga matemaatika alustest ja Tanel Tammeti järelsõnaga (Juhan Aru); Olli Lagerspetzi "Mustuse filosoofia: Raamat maailmast, meie kodust" (Leo Luks).

Toomas Kiho luuletus kannab pealkirja "Maskide langemise aeg".

Kunstilehekülgedele on teinud joonistusi Kristina Viin.

Järjejutuks on arstina ja Tartu ülikooli õppejõuna tegutsenud Herbert Normanni (1897–1961) päevikud aastatest 1944–1961. 

Toimetaja: Kaspar Viilup / Indrek Ude

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: