Mis sind loo "Uno" juures inspireeris? Isiklikult näen siin teatavat yacht rock'i ja macdemarcoliku boheem-popi mõjutusi.

"Uno" idee on tegelikult üsna vana, seega täpselt ei mäletagi. Aeg-ajalt, kui ma olen stuudios ja ei oska midagi teha, siis kuulan kõvakettalt vanu pooleliolevaid projekte läbi ja "Uno" skeletti kuulates oli kohe selline tunne, et sellest saab juba midagi! Kui mix'imine käis, siis kuulasin palju Adele'i "Rolling in the Deep'i" – selle loo mix on lihtsalt nii mõnus, lai ja sügav! 

Võrreldes sinu debüütalbumi ja EP'ga on uuem materjal kuidagi veel pehmem ja mõnes mõttes isegi suvisem. Kas tunned ka ise, et oled loomingulist muutunud?

Ma arvan, et olen ennekõike inimesena palju kasvanud ja arenenud ja see kindlasti ka mõjutab seda, millist muusikat loon.  

Sügisel annavad välja ka uue albumi. Saad äkki pisut juba kaarte avada, mida seal kuulda saab?

Ma veel ei oska sulle öelda, sest album pole päris valmis (naerab). Oleme Peeter Salmelaga umbes poolel teel. Küll aga võin öelda, et olen projekti kaasanud sõpru-tuttavaid: näiteks Madis Aesma, Hyrr Innokent Vainola, Luurel Varas ja Joonas Ärmpalu löövad kaasa, ja mõtlen veel teistegi inimeste peale. Eestis luuakse väga palju head muusikat ja hea meelega jagaks teistegagi ametisaladusi!

Milliseks pead praegu Eesti popmuusika olukorda? Nii sinu sooloprojekt kui ka ansambel Seltskond Pargis, kus sa kaasa lööd, nihutavad minu arust piire suunas, kus juba pikemat aega on vaikus olnud. Kas ise tunned millestki puudust?

Ma arvan, et Eesti popmuusika – ja üleüldse igasugune muusika, mida Eestis luuakse – on väga heas seisus. See on ikkagi hämmastav, kui palju luuakse nii väikese rahvaarvuga riigis. Piiride osas ei oska öelda, ma olen selles asjas niivõrd sees, et mul puudub objektiivne perspektiiv. Pigem suunan oma energia uue muusika loomiseks ja las kultuuriajakirjanikud ja -teoreetikud arutavad muusika üle laiemalt. Alati on huvitav ja hariv kuulata, mida inimesed, kes on elus väga palju muusikat kuulanud, millestki arvavad või millegi kohta kriitikat jagavad. Puudust tunnen kõige rohkem kontsertide andmisest!  

Kuidas koroonaviirusest tekkinud seisakuperiood sind loominguliselt mõjutanud on? Kas andis võimaluse rohkem muusikat kirjutada või pigem tekkis ka loomingus jõudehetk?

Vahetult enne seisakuperioodi algust avanes mul tänu Andreas Kasele võimalus kolida mõnusasse stuudiosse, mida jagan Luurel Vargaga. Kui varem olin kodus nokitsenud, siis oma stuudioruum on ikka suur level up. Selles majas tegutseb veel teisigi lahedaid inimesi: helilooja Ülo Krigul, filmioperaator Mart Taniel ja Jam aka Planningtorock. Õhk on loomingust päris paks!

Seega on stuudiotunde viimase aasta jooksul tiksunud korralikult. Mul on seina peal suur paber, kuhu oma muusikalisi ideid kirja panen ja seal on umbes kolmekümne kanti looalgeid. On vähem ja rohkem valmis ideid ja täiesti poolikuid asju ka, aga loodetavasti nendest koorub sügiseks täispikk album välja!

Sinu muusikat kuulates tajun tahes-tahtmata, et sul on väga lai kuulamisring ning avatud vaade muusikale. Võin aimata, et sa ei lükka kõrvale kõige kommertslikumat popmuusikat ega ka täiesti abstraktset elektroonilist hullust. Kas lai kuulamisring on sinu arvates muusiku puhul oluline?

Minu jaoks on see väga oluline! Olen väga tänulik selle aja eest, mil ma töötasin Madis Nestori plaadipoes Biit Me Record Store. Madis õpetas mind nautima Justin Bieber'it paralleelselt kõige abstraktsema muusikaga, mis võimalik. Nagu on öelnud üks kuulus muusikaprodutsent: "I came up in that school of, like, all kind, every kind of music. There's just two kinds, bad and good." 

Eelmisest küsimusest lähtuvalt: too äkki välja mõni artist või lugu, mis sind viimasel ajal eriti liigutanud on.

Floating Points ja Pharoah Sanders "Promises'", seda albumit olen väga palju kuulanud, samuti Jarek Kasari "Liiga palju viiuleid". Minu arust on see nii lahe, kui mees julgeb oma loomingus päriselt mehelik olla: tundlik, haavatav, avatud. Kui need neljanda küsimuse juurde tagasi tulla, siis võib-olla sellest tunnengi Eesti popmuusikas veidi puudust. Lisaks mulle meeldib väga Jüri Pootsmanni "Magus melanhoolia", Alfa Collective'i "Second Plan", Heleza "Ex" ja Maris Pihlapi muusika.

Üks asi on muusika kirjutamine, teine asi on esinemine. Kuivõrd igatsed kontsertide andmist, milleks pole vist viimasel aasta jooksul just eriti võimalusi olnud?

Väga igatsen! Ma arvan, et meil on päris lahe punt koos (Madis Aesma, Joonas Ärmpalu ja Kristjan Tenso), kes igaüks on omaette isiksus ja kellest igaüks annab oma värvi juurde, et lood kõlaksid kontsertidel hästi.  

Räägi pisut ka oma uute singlite visuaalsest identiteedist. Igale loole on loodud eraldi kunstiteos, mis seda illustreerib. Kust selline idee tuli, kes on nende piltide autor?

Minu visuaalset identiteeti aitab kujundada kunstnik ja elukaaslane Ulrike Brett Uukkivi. Tema on selles vallas boss ja usaldan teda. Samuti on animeerimisel abiks olnud multitalent Siim Parisoo ja "Uno" puhul Ingmar Järve. "Uno" fotod, mis sotsiaalmeedias ringlevad, on teinud andekas fotograaf Marii Kiisk.

Lõpetuseks: kuidas sinu soolomaterjal valmib? Kas mängid kõik instrumendid ise stuudios sisse või sul on saateansambel, kellega koos muusikat teed?

"Absurd" valmis peaasjalikult üksi nokitsedes, uue materjaliga on niimoodi, et kui tunnen, et mõni idee võiks ühele või teisele muusikule sobida, siis meelitan ta stuudiosse ja teeme koos. See on just viimase paari kuu trend ja pean ütlema, et mulle väga meeldib niimoodi! 

Kuula uut singlit "Uno":