Kuulasin veel enne täna [intervjuu toimus pühapäeval – toim] "Absurdi" (2020) ja mõtlesin, et see on täiesti teistsugune album võrreldes sellega, mis nüüd ilmub. Miks muusikaliselt nii teistsugune käekiri?

Minu jaoks on kõige suurem muutus see, et "Absurdi" ma tegin Ö stuudios Tartus. Mul ei olnud siis oma stuudiot ja nüüd mul on Uuel tänaval stuudioruum ja see paradoksaalselt väga palju muudab seda ka, kuidas sa musa teed.

Aga mis seal täpselt on siis?

Ma ei ole väga hea kitarrimängija. Mul on rohkem süntesaatoreid, ma olen rohkem selles teemas. Vahepeal hakkasin Seltskond Pargis mängima klahvpille, siis saingi aru, et mulle meeldib otsida neid sündisaunde ja klahvpillidele muusikat komponeerida. See tuleb mul hästi välja, ma arvan. Paremini kui kitarrimäng. Võib-olla. Aga see ei olnud teadlik otsus [teha muusikaliselt teistsugune album]. Iga plaat võiks olla natuke erinev. Kolmas plaat võib-olla tuleb kuidagi jälle teistsugune. Need on suures osas ikkagi praktilised põhjused, et mis instrument sul stuudios on, mis parasjagu toimub. Selle plaadi peal on ka päris palju külalisi.

Jah, ma tahtsingi selleni jõuda, et seal on inimesi, kes teevad kaasa, rohkem. Hyrr [Innokent Vainola] vist laulab ühel lool ["Tunnete kaubamaja"], kus sa ise ei laulagi?

Ma laulan teist salmi, aga ta laulab seal väga palju. Refrääni me laulame koos. See on põhimõtteliselt koos kirjutatud lugu, sest mingi hetk hakkasime musa ka koos tegema ja kuna ta on nüüd minu stuudiokaaslane, tal on kõrvalruumis oma nurk ja me kirjutame teistele artistidele nüüd ka popmusa, ja ma ei tea, ma olin kord stuudios, tema ajas omi asju, ütlesin, et "kuule, mul on mingi idee, et kas sa viitsid midagi teha – jaa, davai". Teatrimuusikat ma olen ka nii teinud, et vahel Hyrr on ka stuudios ja siis mul on vaja seal midagi teha ja ta on alati väga teemas. Mulle meeldib see koosloomine ka. Üksinda hommikust õhtuni stutsis olla muutub igavaks mingi hetk. Sa väsid endast ära ka ja siis on lahe kutsuda sõpru ka.

Väsid iseenda mõtetest oma peas?

Nojah, ega sa ennast kogu aeg ei üllata. Sul tekib mingi muusikaline käekiri. Mul on bändi kontseptsioon ka selline, et mul on bändis Madis Aesma, Joonas Ärmpalu ja Kristjan Tenso, ning mul on need stuudios salvestatud lood. Enamiku uue albumi lugude peal ei olegi kitarri, aga mul on laivis kitarrist, kes mängibki ainult kitarri ehk ta ise mõtleb sinna partiid, mida ta tahab mängida. See kontserdivärk on ka nagu koosloome. See on lahe, mulle meeldib niimoodi, et kõikidel, kes on mingit moodi asjaga seotud, on oma input sellesse muusikasse.

Sa mainisid teatrile muusika tegemist. Mismoodi – kui üldse – on see sinu jaoks teistsugune?

See on teistsugune selles mõttes, et see muusika on millegi muu teenistuses. Sa lood seal ikkagi rohkem atmosfääri või annad edasi emotsiooni, mis parasjagu stseenis toimub. Tehnilises mõttes on ta väga teistsugune, aga laias laastus ikkagi tegeleb sama asjaga. Kui ma ise kirjutan endale laulu, kui keegi maalib või mida iganes, siis lõpptulemus on see, mis emotsioone see vastuvõtjas tekitab. Teatris on muusika üks vahend paljudest. Seal on tekst, misanstseenid, liikumine ja kunst – selline kompott. See on veel rohkem kui tiimitöö.

Muusika tegemine n-ö kunstina, stuudioalbumina ja muusika tegemine hästi funktsionaalses mõttes, näiteks reklaamidele või teatrilavastustele – kujutan ette, et mõned inimesed ei taha selliseid asju üldse teha, sest see läheb konflikti nende põhimõtetega, kuidas nad lähenevad kunsti, loomingu tegemisele. Sul ei ole seda?

Ei, mul ei ole seda üldse. Mul on selline lastetuba, et ema vedas mind alati teatrisse, ma ise käin palju teatris, mul on teatriga side ja minu jaoks see kuidagi konfliktne küll ei ole. See on pigem mind ennast just avardanud. Iga asi, mis sa teed, on see siis enda lugu, teatrimuusika või produtseerimine kellelegi teisele, päeva lõpuks on see seesama oskus, mida ma lihvin. Pealegi ma ei ole sellises positsioonis, et saaksin täiega valida, mida ma teen. See on mu töö, et siis ma teen hea meelega neid teatriasju. Kui lavastus õnnestub ja sul on lahe trupp, siis pakub see kunstiliselt ja vaimselt ka väga palju. See töö meeldib mulle väga.

Sa ütlesid, et ei oska eriti hästi mängida kitarri. Sellega sa oled leppinud. Aga mis hetkel sa tunned ära, et OK, ma oskan muusikat teha või see, mida ma teen, on nüüd õigesti tehtud? Sa ei loe nooti.

Väga paljud ei loe, ma arvan.

Seda inimesed väljaspool teinekord võtavad selliselt, et "Aa, see inimene võib-olla päris ei habla muusikat".

Sul tekib ikkagi aja jooksul raam või struktuur, kuidas sa seda teed. Ega ma päris pimesi ka ei tulista. Ma nooti ei loe, aga ma tunnen küll skaalasid ja ma saan sellest struktuurist mingis mõttes aru. Loomulikult akadeemiliselt haritud muusikuga oleks mul raske suhelda, sest me ei räägi sama keelt, aga eks aja jooksul ikkagi kuidagi täiendad ja harid ennast. Vaatad kas või Youtube'ist videoid. Midagi tehes sa ju arened kogu aeg. Ma mängin teises bändis klahvpille, ja ka see oskus, kuidas mingeid lugusid maha võtta, arendab ka seda mõtlemist. Seal on struktureeritus, millest on oluline mingil määral ikkagi aru saada, et kui sul on emotsioon või mõte, mida sa tahad väljendada, siis sul on seda lihtsam teha, kui sul on raamistik. Ma natuke midagi tean (naerab).

Millal Galvanic Elephants [Taavi-Peetri kunagine bänd – toim] lahku läks?

2014. aastal, siis kui Kaido Paapstel, kes oli selle bändi mootor ja aju, lõpetas oma doktorikraadi arstiteaduskonnas ja mingi hetk sai tal lihtsalt aeg otsa, et seda bändi teha ja siis me lõpetasime ära. Kuna keegi teine lugusid ei kirjutanud, siis läksime sõbralikult lahku.

Mis moodi on teistsugune laulda bändis solistina ja laulda bändiga laval, aga soolona?

Galvanic Elephantsis ma ei mänginud laval ühtegi pilli (naerab). Tegelikult on see päris suur vahe. Kui ma nüüd mängin laval sünti, siis ma ei saa nii palju ringi karata või ennast liigutada, ainult laulda. Selles suhtes on see erinev. Aga see, mis me selle bändiga tegime, oli ka ikkagi koosloome. See, mida ma laulsin, ma ise mõtlesin need partiid või meloodiad välja. Vahepeal ma ei esinenud väga pikki aastaid mitte kordagi mitte kuskil. Ma mäletan seda, kui mul oli esimene kontsert minu enda muusikaga, enne mida ma hakkasin seal Seltskond Pargis mängima, siis oli see närvide mõttes umbes nagu teeks seda esimest korda (naerab). Aga nüüd on juba Seltskonnaga ka on olnud laive ja endal ka natukene.

Ma mõtlesin selle peale juba F-hoones [Taavi-Peetri laiv Tallinn Music Weekil – toim] ka, et kui palju sa üldse jälgid seda, mis publikus toimub ajal, kui nad sind vaatavad?

Ma ei tee seda peaaegu üldse, sest see on minu jaoks ebamugav. Enamus kontserdi ajast on mul silmad kinni (naerab). Ma ei jälgi eriti publikut. Ma olen seal silmad kinni, ma ei vaatagi kuhugi. Vähemalt mulle meeldib mõelda, et see on vist nii. Eks ma ikka natuke vaatan, aga ega ma tavaliselt ei laula kellelegi, et on mingi lugu, sina oled publikus ja siis ma laulan nagu sulle. Seda ma pelgan. Eks see vahe on väga suur, kui sa mängid instrumenti, siis sa oled sellega seotud, sa pead sellega tegelema. Kui mul oleks lihtsalt mikker käes, siis ma ilmselt ka liiguks rohkem ringi ja kompenseeriks seda.

Ma mäletan, et galvaanikute ajal sul oli mingi käeliigutus, mida sa tegid ühe loo ajal. Ma ei mäleta millise, aga see oli mingi konkreetne lugu.

Ma ei mäleta ka seda. See oli juba nii ammu. Aga see oli cool aeg, sest enne ma ei olnud üldse mitte millegagi esinenud mitte kunagi. Mäletan, et meil esimene kontsert oli seal Genklubis. Seal oli väga palju inimesi. Ma olin ikka nädal enne seda jumala närvis ja see kontsert – me esitasime seal viis-kuus lugu – ma ei mäleta sellest mitte midagi (naerab). Mul oli närvid nii krussis.

Miskipärast on sageli niimoodi, et solistideks või lavale kipuvad inimesed, kes võib-olla muidu tähelepanu niivõrd ei naudigi. Kuidas sa enda jaoks selle esinejatüpaaži läbi oled mõelnud?

Mina mõtlen seda praegu nii, et see on minu kui autori muusika. Kui ma ka esinen, siis ma ei ole endale mõelnud karakterit. Minu esinejatüüp ei ole keegi teine. Kui ma olen nagu ma ise, siis nii on kõige lihtsam ja tundub mulle kõige õigem, sest ma proovin laulda asjadest, millest ma midagi tean (naerab) või mida ma olen kuidagi läbi tunnetanud. Kõige lihtsam näide on, kui keegi laulab, et "säravad L.A. linnatuled" – ma ei ole käinud seal, ma ei tea sellest midagi, siis ma ka ei laula sellest. Kuna see on minu muusika, see ei ole mingi bändivärk, siis ma proovin teha nii, et mul ei ole mingit karakterit või ma selles suhtes ei esine, kui meil on näiteks kontsert. Tihti inimesed etendavad mingit karakterit või tüüpi ning on muidu hoopis teistsugused.

Ma olen aru saanud, et see teeb mõnedele inimestele esinemismomendi lihtsamaks kuidagi.

See on täiesti OK ja täiesti normaalne. Minule teeks see esinemise just keerulisemaks.

Galvanic Elephantsi ajal oli muss ingliskeelne, nüüd oled eestikeelset teinud. Kas sul ei ole seda probleemi olnud, et kui sa eesti keeles laulad, siis see isiklik, mis sa laulad, on palju isiklikum kui ta oleks inglise keeles?

No väga hea (naerab)!

Mõned kardavad seda eesti keelt.

Kui me seda bändi tegime, siis ma olin alguses 18-aastane ja siis sa mõtled ikka, et "oo, et hakkame bändi tegema ja siis esineme välismaal ..." – sellised jutud. Aga kui ma hakkasin oma muusikat tegema ... ma ei tea, mul ei ole enam absoluutselt sellist ambitsiooni. Ma ju mõtlen selles keeles, ma suhtlen selles keeles, ma loen selles keeles, miks ma siis peaksin muusikat kirjutama muus keeles, et nagu kelle jaoks. Ma ei kavatse siit ka kuhugi ära kolida, et see tundub minu jaoks loogiline, et ma teen eestikeelset mussi.

Mõni ütleks, et inglise keeles on rohkem sõnu, sul on võimalik ennast rohkem väljendada. Sa ei ole tajunud eesti keele puhul mingit piiratust?

Ei ole. See on oskus, mida saab arendada. Ma olen veel nii vähe teinud eestikeelset muusikat, aga see on oskus nagu pillimäng või laulukirjutamine. See on väljakutsuv ja lahe. Ma ei pelga seda kuidagi. Ma ei tunne küll mingit piiratust.

Mulle tuli meelde intervjuu Madisega [Aesma], kus ta ütles, et kui ta kirjutab laulusõnu ja viskab esimese pilgu sellele, mida ta on kirja pannud, siis tundub nagu kõik oleks nagu mullaga kaetud, et eesti keel on nii agro. Kui sa oled mingid sõnad kirja pannud, siis kui palju sa hakkad seda hiljem mudima?

Vahel ikka hakkan, et mingi mõte välja tuleks. Aga uue plaadi peal on ka mitmed lood, kus ei ole narratiivset teksti, et ongi pigem emotsioon või midagi. Aga osadel jälle on väga kindel lugu, näiteks albumi viimane lugu, see "Sinu juurde ja praegu". Mul on bändis trummar, kelle elukaaslane õpib juba mitu aastat Hollandis ja ma mõtlesin, et kui huvitav kogemus, kui inimesed, kes on pikka aega koos olnud, on koos niimoodi, et nad on erinevas ajavööndis mingi aja koos, et mis tunne see võib olla. Seal oli mingi karakter või lugu. Aga näiteks "Kajakamber" või "Karnevalimees" – seal ei ole narratiivi või lugu. Kui mingi sõnapaar või rida meeldib ja see emotsionaalselt õigesti klikib, siis jäängi selle juurde. Ma väga ei kaevu hullult sellesse, et mis see tähendab või nii.

Sa ei aja taga mingit suurt sõnumit?

Ikka on mingi sõnum, aga osad lood ise tulevad sellised. Paljud lood jäävad sellepärast ka lõpetamata, et kõik on nagu olemas, lugu on valmis ja meloodiad on ka, aga siis ei oska midagi kirjutada, ei ole mingit teksti ja siis nad jäävad seisma. Ega kui ma salvestan lugu, kus ma laulan, siis ma pean ise seda uskuma (naerab), muidu on raske seda laulda. Ükskõik, mis see siis on, mida ma usun – kas seda emotsiooni või seda teksti. Aga teksti mõttes on need lood erinevaid. Alati ei ole, et on alguspunkt, siis me hakkame sõitma ja siis on moraal, puänt ning sõnum. See on erinev.

Kas sul on oma varasema loominguga hea suhe?

Mul ei ole hea suhe selles mõttes, et ma ei kuula oma muusikat mitte kunagi (naerab). Mulle ei meeldi seda kuulata ka siis, kui on juhtunud, et see kuskil avalikus ruumis mängib.

Miks?

Ma olen sealt edasi liikunud. Keegi ei kuula neid lugusid mitte kunagi rohkem kui ma ise nende tegemise käigus. See asi saab nagu valmis, siis sa teed uutele mõtetele ruumi. Enda peas need lood väga hästi ei aegu. Brett [Taavi-Peetri elukaaslane Ulrike Brett Uukkivi – toim] on vahepeal mind kodus kiusanud ja Youtube'ist mingi Elephantsi video peale pannud. Kuigi me oleme kahekesi, ta on mu elukaaslane, ei taha ma seda vaadata või kuulata (naerab). Mitte et mul oleks häbi, vaid see on lihtsalt kuidagi ebameeldiv.

Sa ei arva ju, et see muusika, mis siis sai tehtud, et see on kuidagi primitiivne võrreldes sellega, kus sa omadega praegu oled?

Ei, mitte seda. Ma lihtsalt ei taha. See on asi, mis on juba valmis tehtud. Ma ei võtagi sellega mingit suhet. Noh, järelikult võtan, kui ma ei taha seda kuulata (naerab), aga ma ei ole ka väga palju mõelnud selle peale, et miks see nii on. Ma arvan, et see on paljudel nii. Sa ikkagi teed mingit plaati kaua aega, teed seal tuhandeid liigutusi, otsuseid, kuulad neid kogu aeg ja kui see on valmis, siis see on valmis. Aga mõned jällegi täiega naudivad, et teevad mingit lugu ja tahavad kogu aeg, et kõik kuulaksid nende muusikat nendega koos.

Galvanic Elephantsil olid mingid ambitsioonid, aga lõpuks need ei täitunud.

Seal teised inimesed mõtlesid kuidagi teistmoodi. Need ambitsioonid olidki siis erinevad. Kaidost rääkisime ka, et ta ju tegigi Cambridge'is oma doktorikraadi, samal ajal me tegime bändi, siis ta sai lapse jne. See sai mingil hetkel lihtsalt läbi.

Ma mõtlesin rohkem seda, et see album "Mosaic" – mulle see meeldis, aga see vist liiga palju tähelepanu ei saanud? Kas sellised asjad lähevad korda? Kas praegu on sulle oluline, et inimesed teaksid, et sul tuleb uus album välja?

Muidugi on oluline ja ikka läheb korda. Muidu teeks nagu niisama iseendale plaate.

Aga mõned justkui teevad ka. Mõnele on see vajalik.

Nojah. Loomulikult mul on ambitsioon. Ma olen oma elu sellega sidunud või teinud valiku, et ma tahaks ennast elatada sellest, et ma olen muusik, tehes erinevaid asju. Ma ei arva, et see näeb nii välja, et ma iga aasta teen ühe plaadi ja elatun sellest. Aga ma teen teatriasju ja muid projekte. Muidugi mulle meeldib tähelepanu. Muidugi mulle meeldib, kui inimesed peavad oluliseks seda, mida ma teen või kuulavad mu muusikat. Läheb ikka korda.

Kas muusiku elukutse on keeruline?

No on küll, jah (naerab). Toimetuleku mõttes on väga keeruline. Sa pead mega palju tööd tegema, et sa saaksid tööd teha. Nüüd mul natuke on tööd, ma pean silmas ka produktsiooniasju. Kogu aeg liigub vaikselt ülesmäge. Ida raadios töötasin mingi vahe, Biidis [plaadipood Biit Me – toim] töötasin pikalt. Nüüd ma saan hetkel endale lubada seda, et ma käin stuudios ja teen seal asju.

Lugesin seda Kaspari [Viilup] arvustust, mis ta kirjutas esimese albumi kohta. Ta märkis seal sedasama asja, mis ta mulle tööl ka märkis üks päev, et on aru saada, et sa oled palju kuulanud. See oli see, mis sa Biidis tegid?

See on see, mis ma Biidis tegin, jah (naerab) – kuulasin väga palju mussi. Ma vist töötasin seal mingi kaks aastat ja ma oleks nagu mingi hariduse sealt saanud. Muusikasõbra hariduse. Kui ma sinna läksin, siis ma kuulasin suhteliselt kindlaid asju, aga see pilt avardus väga ruttu, et tehakse nii palju eripalgelist muusikat. Mingi hetk see, mis žanriga tegu on, muutus jumala suvaliseks, ja kui tarbid musa tõesti nii palju, siis hakkadki seda asja teistmoodi vaatama-nägema. Võid kuulata mingeid A-kategooria popasju, samas ka mingisugust elektroonilist kolistamist ning igasugused asjad võivad meeldida. Ma arvan, et see mõjutab ka seda, kuidas ma ise musa teen. Kindlasti.

Enamasti eesti muss on žanriliselt suhteliselt ühe liini peal tehtud. Sinu puhul seda vist ei toimu.

Võib-olla jah. Samas ma kadestan bände, artiste, kelle muusika on väga stiliseeritud, et see on üks kindel ...

... kas sa pead silmas žanripuhtust?

... žanripuhtus ja kõik, jah.

Keda sa silmas pead?

Näiteks Holy Motors on selline bänd ja nad teevad seda väga hästi. See on kutsuv, sest see on ka nende visuaalne identiteet. Kõik on hästi paigas. Sellised asjad, plaadid mulle meeldivad. Igasugused variandid on võimalikud, aga ma arvan ise ka, et ma kuidagi hüppan rohkem ringi. Mulle tundub ka, et selle plaadi peal on eripalgelisi lugusid.

Kas visuaalne pool muusikas on sulle oluline? Muusikud näevad väga palju vaeva sellega, millised nad laval välja näevad, mida nad kannavad, räägivad ...

Mingis mõttes on see loomulikult oluline, milline ma laval välja näen (naerab). Aga autentne saab olla igatepidi. Autentne saab nii ka, et sul kõik on väga pakendatud, kõik väga lakitud. Loomulikult on oluline ka see visuaalne identiteet või pool. Minu uusi plaadikaasi teeb Brett, et eks me ikka räägime sellest. Aga ma ikkagi ei pane seda väga liialt raamidesse. Ma ei ütle bänditüüpidele, et kuule, et te peate nii tulema. Nad kõik on ju eraldi isiksused ja ma ei taha öelda, et kanname seda tooni või teeme nii. See hakkaks ise mingi hetk kammitsema. See on oluline, aga minu jaoks ei ole see oluline, et kõik oleks kuidagi väga ühtemoodi paigas.

Las ma mõtlen, mis bändid on esteetiliselt hästi puhtad ... nagu The XX kunagi. See on väga cool. Samas päeva lõpuks, kui ma lähen kontserdile, siis kuigi kõik on väga oluline, on see lugu ikkagi see, mis on kunn või kuningas (naerab). Kui on head lood, siis kõik muu langeb ka kuidagi paremini paika. See võiks olla see, mis on kõige tähtsam.

Mulle täiega meeldiks lõpetada sellega.

Jah!

***

Albumi "Skorpion" produtseeris Taavi-Peeter Liiv ning mix'i ja master'i tegi Peeter Salmela. Plaadil löövad kaasa ka Ülo Krigul, Peedu Kass, Kitty Florentine, Hyrr Innokent Vainola ja Arto Moisola. Bändis mängib klahvpille ja laulab Taavi-Peeter Liiv, basskitarril on Madis Aesma alias Tursk, kitarril Joonas Ärmpalu ja trummidel Kristjan Tenso.

Suvel esineb Liiv Intsikurmu ja Võnge festivalidel, juunis toimub albumi esitluskontsert.