Miks te kolisite?

Me kolisime peamiselt ikka sellepärast, et olla inimestele lähemal, sest vanalinna piirkond on jäänud kohalikele inimestele kuidagi väga võõraks. Ükskõik, kui palju me seal midagi korraldasime. Ise mõtled, et "oo, me nüüd korraldame nii ägeda asja ja meil on nii lahe pind", siis tegelikult lõppkokkuvõttes sinna kunagi ei tulnud nii palju inimesi, kui potentsiaali oli. Nüüd, kui oli see Covidi-aeg ja sai natuke rohkem Kalamajas ringi jalutatud ja lapsed sündisid, siis kogu aeg vaatasime seda Vabriku 7 maja siukse pilguga, et see oleks äge koht, kus poodi teha. Ja siis nüüd täiesti juhuslikult tekkis see turule ja me reageerisime nii kiiresti kui suutsime. Alguses oli see ka ikkagi – ilusat sõna kasutades – peldik. Aga nüüd näeb täitsa nagu plaadipoe moodi välja juba.

Aga miks see koht silma jäi?

Mulle meeldib alati olla pigem kohas, millel on oma ajalugu just selle koha pealt, et seal ei ole seda kaubamaja feeling'ut. Me oleme siin küll koos [koos Cbetka vintage-poega – toim], aga oleme mingis mõttes kaks väga erineva nurgaga asja, mis omavahel kokku tulevad. See sobib siia nii hästi. Ma ei tahaks, et see oleks kõik plaadipood. Ausalt öeldes oleks see imelik, kui see kõik oleks plaadipood.

Miks?

Näiteks, kui sa tulid sinna Viru tänava plaadipoodi, siis sulle tundus, et seal on asju nii palju, et sa ei jaksa sellega suhestuda. Aga nüüd siin, väiksemal pinnal tundub kõik nii palju kompaktsem, et sa ilmselt näed palju rohkem. Enam rohkem paremat asukohta hetkel plaadipoele ei saaks olla. See ei ole nagu Telliskivi, mis on meie äri jaoks veidi kallis.

Aga vanalinn ei olnud kallis?

Kui aus olen, siis kuna me tegime seda vanalinnas kahe firmaga koos, siis lõppkokkuvõttes oli seal ikkagi soodsam kui olla Telliskivis. Aga see ei olnud ajend. Kui me hakkame uue poes korraldama reede õhtul pärast tööd mingit hängi, et näiteks kell viis hakkab mängima DJ, kes mängib samal õhtul mõnes klubis, siis ma arvan, et see kutsub siia palju rohkem inimesi. Ideaalis. Aga eks näis.

Lähedus kõigele – heale söögile, heale joogile – käib ainult meie kasuks. Lõppkokkuvõttes see, et siin ümbruses on nii palju teisi plaadipoode, on pigem kasulik kõigile.

Ma just tahtsin selleni jõuda, et kõik teised plaadipoed on ka siinsamas ...

See ongi väga hea, et me oleme nüüd tekitanud sellesse piirkonda üsna tugeva plaadimeka.

Inimesed on kuidagi nii sõltuvad oma autost või muust liiklusvahendist, mis on nende jaoks oluline, aga vanalinn ei soodusta seda eriti. Vanalinnas ei ole sul kuskil parkida, vanalinnas ei ole sul õieti ka ratast tegelikult kuskile panna. Kõik need väiksed põhjused on need, mis on aastate jooksul käinud vaikselt läbi pea. Kindlasti on uuel lokatsioonil potentsiaali olla veidi paremas positsioonis võrreldes sellega, mis me olime.

Koroonaajal, kui teised kohad sulgesid oma uksi, te ei muretsenud selle pärast?

No mis meil seal muretseda oli ... Meil oli lihtsalt see, et sellel ajal liikuda kuskile mujale tundus ka üsna keeruline, sest tegelikult kõik oli nii ebamäärane. Sa ei arva niimoodi, et "nojah, siin ei lähe väga hästi, et kindlasti läheb kuskil mujal väga palju paremini sellel ajal, kui inimesed ei saa poes käia". See ei ole mingi loogika.

Riia pood – selle pidime selle pärast kinni panema, et seal ikkagi Covid ja kogu regulatsioon oli nii palju tugevam, et inimesed jäid põhimõtteliselt muusikast eemale. Nad ei julgenud enam poes käia ja sama asi on ka Tallinnas selles mõttes, et mingi aeg oli ka seda tunda, et inimesed käivad, aga nad käivad pigem asjadel järel ega jää asju brausima, otsima.

Linna, antud juhul vanalinna, mõistes oleks palju lahedam, kui esimene korrus oleks täis pigem poode, millel on samasugune elu sees nagu meil või Svetal. Aga meil on vanalinn täis hoopis CBD-d, Italy't ja merevaiku, muud seal praktiliselt polegi. OK, seal on mõned kallite riiete poed, mis on tavaline osa vanalinnadest, aga üldiselt kultuuri edasiviivat osakest väga ei ole. Need mõned plaadipoed, mis seal vanalinnas on, on väga tublid. Aga muu asi on enamuses ikkagi liikunud kuskile väljapoole – on see siis Telliskivi, Noblessner või juba Põhjala.

Kas see on pigem hea, et kogu kultuurielu on liikunud Telliskivi kanti, ühte kohta kokku? Vanalinna ei ole põhimõtteliselt põhjust enam minna, Von Krahlis ka ei toimu enam asju.

No Von Krahl paneb oma uksed kinni sellepärast, et sinna on inimesi raske saada. Et kõik Telliskivisse või siiakanti on kogunenud .. muidugi see on hea. Siin tekib sünergia just selle vahel, et siin on lisaks heale kultuurile ka hea toit. Vanalinnas on loomulikult ka häid kohti, aga üks asi on restoranis käimine, teine asi on street food, kiire ja kvaliteetne tarbimine, ja see on Telliskivis ja Balti jaama turu ümber. Kui ma oleks kruiisiturist ja jalutaksin vanalinnas ... lõppkokkuvõttes sa näed arhitektuuri, aga need poed, mis sinna jäänud on, ei anna sulle tegelikult pilti sellest, mis siin linnas toimub.

See on natuke nii igas väljamaa linnas, kus sa käid. Need poetänavad.

Vanalinn ei ole otseselt kõik poetänav. Viru tänav on lihtsalt see põhitänav. Ma käisin hiljuti Lissabonis ja seal ma nägin ikka palju rohkem sellist peent butiiki. Ilmselt on need kallid brändid, mida me niikuinii kunagi ei ostaks ja minu jaoks on see natuke nagu kataloogikaup. Sellel puudub hing. Me müüme ka žanri mõttes pigem väga alternatiivset muusikat, vastupidiselt sellele, mis ümberringi toimub. Kui me plaate paika panime, siis naersime ka natuke, et noh, kes on kõige suurem kuningas ambient'is. Meil on kolm kasti ambient'i. Ütle üks Tallinna pood või isegi väljamaal mõni pood, kellel on kolm kasti ambient'i – ega neid naljalt väga palju ei ole. See ongi see eriasi, mis on nendel eraettevõtetel, mis on loodud suhtumisega, et see on see, mida sa armastad.

Nii palju kui meil on väliskülalisi, kes siin käivad, siis nad on pigem, et "wow, you have a fantastic selection", mis tähendab seda, et me teeme asja, millest inimesed päriselt lugu peavad. Tallinn Music Weeki ajal käis meil korra, 50 minutiks, poes Smalltown Supersoundi leibeli mänedžer ja jooksis pärast oma paneelile ja teatas, et "you have really good records". See, milleni me oleme tahtnud jõuda, on see, et me oleme respekteeritud mitte ainult kohaliku seltskonna poolt, vaid ka mujal maailmas. Pärast seda, kui avasime internetipoe, kirjutavad meile nädalas vähemalt kolm erinevat plaadifirmat, kes tahavad, et nende plaadid oleks kindlasti meil poes olemas. Nad vaatavad seda meie valikut ja saavad aru, et see on koht, kuhu nad tahavad oma asju panna. Aga tihtipeale peame ütlema neile, et "sorry, can't do", et see on meie turu jaoks natuke liiga ла́дно, et mitte öelda, et "vabandust, aga miks see siuke pask on". Aga see on ka kinnitus sellele, et need asjad, mis me oleme teinud, on olnud midagi väärt ja see nimi töötab.

Sa mainisid seda, et kui inimesed välismaalt käivad, siis kiidavad seda valikut. Võrreldes Terminaliga on see palju kureeritum olnud, siin on isiklikku puudutust palju rohkem tunda. Mis see kriteerium üldiselt on, mille järgi valida?

Kunagi oli see kriteerium natuke see, et kui mul oleks väga suur maja, siis milliseid plaate ma ostaks, kui mul oleks võimalus. Aga nüüd on sellest saanud pigem see, et me üritame mõelda selles suunas, et asjad, mida me siin pakume, kui mulle on selle lühikese ajaga, mis ma olen seda kuulanud – ütleme 15 sekundit / lugu – tekkinud mingi seos või suhe, siis see on oluline.

On olemas kahte sorti müümist. Üks on selline, kus sa nahaalselt üritad midagi kellelegi pähe määrida. Aga teine asi on see, et kui sa usud sellesse muusikasse, mis sul käes on, siis sa räägid inimesele, miks see oluline ja hea on. Kui tema võtab selle vastu – olgu see siis hetkel väga palju läbi käiv jaapani ambient –, siis see ongi see, mida me üritame saavutada.

Mis mõjutab seda kureeritust, otsustamist, mis letile tuleb, siis ma ei ürita oma isiklikku maitset peale suruda, vaid arvan, et mul on aastatega tekkinud kõrv, et olen suuteline eristama hea asja keskpärasest. Kui tehti seda Riia poodi, siis nad olid väga aktiivsed tegema mingites asjades suuremat selektsiooni.

Mis mõttes?

Nende hiphopivalik oli mingis mõttes palju mitmekesisem kui meil, aga enamus nendest asjadest jäid seisma, sest tegelikult olid need kõik poolikud tooted. Kui oleks praegu suurem hiphopi fännimine, siis võib-olla, aga kui see on marginaalne osa sellest, mis praegu toimub, siis sihuke conscious rap – sellel ei ole praegu nii palju kõlapinda.

OK, ma ei ole uut Kendricku albumit kuulanud. Ma olen väga mures, et ei ole seda kuulanud, aga tundub, et see on täielik oopus, superlahe. Kendrick müüb muidugi väga hästi, aga see on ka see, et ta on inimesena ja kogu oma imagoloogiaga nii top level'il, et ta ongi superstaar.

Aga et võtta väikseid tegijaid, kes üritavad teha sarnast biiti nagu J Dilla – no ma ei lähe sellega kaasa. Ma pigem tahan, et mul oleks see J Dilla olemas, neid kopeerijaid ma ei taha. Me pigem üritame poes hoida joont, et muusika peaks unikaalne olema.

Kui suhtlen välismaise distributsiooniga, mis on suunatud house'ile ja teknole ning ma leian sealt nädalas võib-olla ühe plaadi, siis nad hakkavad kirjutama mulle, et "aga miks sa seda ei võta?". Tõesti on olnud selliseid kordi. Kuna ma olen nii kaua musa kuulanud ja mingi mälu ikkagi on, siis võin neile kõigile vastata, et "see on varastatud sealt", "see meenutab seda" ja "see on lihtsalt selline, millega meie turul ei ole midagi teha" ning nad saavad sellest aususest aru ja on sellega okei.

Ühe Soome teknoplaadifirma tüüp oli siin poes ja ütles, et "it's better than Hard Wax – I don't need to go through all the shitty techno, I have only the good techno". Ma ütlesin, et "thanks". Me peame tänu oma asukohale olema nii palju rohkem valivad, mida me siia tellime. Loomulikult kogu aeg jääb midagi vahele, sest ei olegi võimalik kõigega kursis olla. Aga see distsiplineerib. Me ei ole tahtnud kunagi olla koht, kes ainult tegeleb sellega, millega tavaliselt plaadipoed tegelevad ehk siis pop, rock ja muu selline.

Mul on omad meetodid, kuidas ma olen õppinud hakkama saama selle massiiviga, mis iga reede välja tuleb ja üldse nädala jooksul ilmub. Kuidas see plaadipoe pidajana käib?

Mul on niimoodi, et vahepeal panin hardcore mental nii, et läksin hommikul sinna Album of the Year'i, valisin New Releases < This Week, panin kõik ühte playlist'i ja panin selle mängima. Ühel hetkel sain aru, et kulutasin oma elust nii palju aega asjadele, mida mul ei olnud vaja kuulata, aga samas selle käigus ma ikkagi leidsin asju, millest ma oleks muidu sellest ilma jäänud.

Tihtipeale olen vaadanud ka mingis mõttes ebaõiglase asja järgi – plaadiümbrised ütlevad plaatide kohta üsna palju. Hea plaat tavaliselt näeb ka väga hea välja. Kui on ikka väga kehv plaat, siis ta näeb ikka väga kehv välja ka.

Seda mõistetakse teinekord hukka, kui sa lähed plaadipoodi ja hakkad kaane järgi ostma.

Väga paljud inimesed teevad seda. Näiteks kunstiinimesed, kes ise teevad oma kätega asju – väga tihti ostavadki plaadi just selle väljanägemise pärast. Just see esimene hetk, kui ta selle kätte võtab, ta mõtleb, et "vau, see näeb selline välja". Võib-olla ta ei mõtle selle peale, kuidas see muusika võiks kõlada, aga lihtsalt ta saab aru sellest, et see kunst läheb talle korda ja ilmselt läheb talle korda ka muusikaline pool. Ma arvan, et umbes 75 protsenti ajast see täpselt nii ka on. Et see töötab.

Vahepeal vaatan oma vinüülide peale ja mõtlen, et kas ma ostan neid seepärast, et mulle päriselt meeldib muusika nii väga, et mul on vaja seda plaadi peal või seepärast, et asjade ostmisega ikka kaasneb see väike reward, seratoniinilaks. Mõne inimese jaoks on plaatide kogumine samasugune materialism nagu mis tahes asjade kokkuostmine. Ma vaidleks vastu ja ma tean, et sa vaidleks ka vastu, plaatide ostmise kaitseks.

Ma ise kaldun olema ilmselt inimene, kes üritab osta plaate, mis jäävad mu kogusse nii, et ma umbes viie aasta pärast võtan sellesama asja välja ja see tundub ikka värske. See on minu jaoks oluline. Kui on mingi laine käimas, siis ma ostan sealt paar plaati, aga kõiki viimase poole aasta olulisi postpungiplaate ei ostaks never. Mulle meeldib see, aga ma ei tunne, et ma tahaksin repetatiivselt kuulata kogu aeg asja, mida on juba nüüd päris paljuks läinud. Näiteks uue jazz'i liikumine, nii UK kui USA oma, on täpselt samamoodi – väga huvitav kõlapilt, aga samas mitte selline, et ma peaksin kõike seda omama.

Kui ma uut musa kuulan, siis minu jaoks on oluline avastada midagi sellist, mida ma varem ei ole kuulnud ja just sellest aspektist, et kas ma tahaksin seda uuesti kuulata. Eelmises saates [R2 "Uus biit"] oli mu täielik lemmik Hongkongist pärit tüüp, kes elab, kas UK-s vist ja tema folklugu, mis on tehtud autotune'iga. See kõlab lihtsalt nii ilusalt, et see võtab mind sisse ja kui sa kuulad selle loo ära, siis sa tahadki minna tagasi sinna ja sellepärast sul ongi seda kuradi plaati vaja. See ongi see emotsionaalne sõltuvus asjast, mida saab pakkuda muusika. Mõnel teisel on emotsionaalne sõltuvus muudest asjadest – riided või mis iganes. Emotsionaalne sõltuvus nendest tunnetest, mida pakub muusika, on see, mis paneb neid plaate ostma.

Aga kui keegi ütleb sulle, et miks sa seda albumit füüsiliselt vajad, kui võid panna selle Spotify'st mängima?

Ma pean tunnistama, et väga paljud eelmise paari aasta albumid on mul ikkagi veel kiles, sest mul ei ole olnud lihtsalt aega ja võimalust nendega vinüüli kujul rohkem suhestuda. Aga samas ma tahan, et mul oleks see siis olemas, kui mul ühel hetkel on võimalus seda teha. OK, me saame kõike seda digitaalselt teha, aga näiteks mõne plaadi vahel on nii palju lisainformatsiooni selle kohta, kuidas see tehtud on, kus see on üles võetud ... Kõik see annab sellele story'le nii palju juurde, et seda sa internetis ei saa. Saad, mingil kujul, aga sa kunagi ei mõtle selle peale nii palju, kui see on sul seal plaadi vahel.

Kas sa teed vahet inimesel, kes ostab vinüüle selleks, et osta vinüüle versus inimene, kes ostab vinüüle sellepärast, et talle see muusika meeldib lihtsalt nii palju? Vinüülid on väga populaarsed ja ka trendiasi.

Selle tunnetab kohe ära, kui inimene ostab plaate lihtsalt selleks, et see on lahe. Aga ma ei mõistaks seda mitte kuidagi hukka, sest las tal olla see plaat. Võib-olla tal mingil hetkel ikkagi tekib suurem suhe selle muusikaga.

Kunagi sattus üks absurdsemaid asju, mida inimene saab mult küsida. Poodi tulnud inimene küsis, et millise stiiliga kõige kuulsamaks saada. Siis sa proovid talle hästi malbelt seletada, et selleks, et kuskile jõuda, ei saa sa teha seda kunagi mõttega, et ma tahan saada kuulsaks, vaid sa pead ise seda muusikat armastama nii palju, et sa tahad seda kellegagi jagada. See, kui sa mõtled selle peale, mis on kõige popim ja kõige kuulsamaks tegev stiil, siis sa oled juba nii valel teel, kui veel olla saab. Selles ei ole loogikat.

Kui palju sa oled õppinud inimeste kohta välja lugema sellest, mida nad poest välja valivad?

See oleneb juba ka sellest, kui kaua see inimene muusika ja plaatidega tegelenud on. Sa saad tegelikult juba liigutustest kuidas inimene plaate vaatab aru, et see on tüüp, kes juba aastaid plaate ostab. See ongi puhas kehakeel.

Plaadipoe pidamisel on missioon ka taga.

Ma loodan, et neid inimesi, kes võtavadki väga lahtiselt seda, mida neile pakutakse, on Eestis tänu meie poele nüüd rohkem kui varem. On asju, mis muidu jääksid rohkem tahaplaanile, keegi ei paneks neid tähelegi. 90ndatel Aafrikas tehtud house, mis tegelikult natuke laenab asju selle ajastu popmuusikast – meil on inimesed, kes lähevad sellega kaasa ja on teemas.

See ongi see missioon ja selle pärast ma olengi seda kogu aeg teinud. Üks asi oli see, et ma tahtsin jätkata seda, mida olin juba varem seitse aastat teinud müüjana ja valiku eest vastutajana kunagise poe omanikele. Aga tundsin, et inimesed sõltusid sellest, mida ma neile pakun, mis tähendas seda, et oli suhteliselt mõistlik teha poodi edasi enda firmana. Aga lihtsalt endal oli vajadus uue muusika järele ja ühel hetkel pakkuda seda ka teistele, kogu aeg üritada olla niivõrd aktuaalne kui võimalik ja soovitada inimestele asju, mis kas tunduvad sinu jaoks erilised või võiksid nende persooniga kokku minna.

Kui palju on neid püsikaid, kes ei taju erinevust sinu töö- ja vaba aja vahel? Neil tekib kinnisidee mingi albumiga ja siis nad kirjutavad, et kas seda saaks. Tean seda Sandri [Terminali plaadipoe juhataja Sander Varusk – toim] pealt, et inimesed tulevad ligi töövälisel ajal, kirjutavad-helistavad töövälisel ajal, sest neil on vaja mingit plaati. Kuidas need piirid enda jaoks tõmmata, kuidas sa suhtud sellesse?

Mingitel hetkedel olen teinud seda nii, et ma neelan selle alla, sest tegelikult on see ikkagi müük. Aga nüüd, kus ma olen pühendunud oma kahele väiksele lapsele ja sellele elule, siis on minu vastus "saada kiri [email protected] ja see asi saab lahendatud". Kõik, punkt. Mul on muidugi super hea vabandus, mis alati selle juurde käib, et "Aga mis siis saab, kui mul on peapõrutus ja ma ei mäleta homme midagi? Siis sa ei saagi kunagi seda plaati, sest sellest ei ole kuskil mitte mingit märki". Mingis mõttes nii ongi. Selleks, et oleks võimalik kuidagi teada saada, mis kellele, peab see olema kuskil kirjas. Vanasti teises poes töötades oli nii, et ma mängisin DJ-set'i ja siis mingid tüübid seisid kogu aeg taga ja ütlesid, et "pane mulle see ka tellimusse" ja siis ma elasingi nii kogu aeg, et mult põhimõtteliselt DJ-set'i ajal tellitakse plaate ja ma olen, et "noh, mis seal ikka". Aga nüüd ma olen piisavalt vana selleks, et ma võin DJ-set'i ajal ausalt öelda, et praegu ei ole see aeg ega koht, kus seda seda juttu ajada.

Ma pean sellest ka rääkima, et naissoost muusika kuulaja – kuna sa oled nii kaua selles teemas olnud, siis sa oled kursis sellega, kas neid on aastatega ikka juurde tulnud?

Ma olen sotsiaalmeedia vahendusel saanud aru, et neid on juurde tulnud, aga oma poes ma seda nii palju ei ole näinud, kahjuks. Aga veidike ikka on.

Olgem ausad, võiks lahti saada sellest, et see on mingi meeste asi. Muusika on niivõrd universaalne igatpidi. Mulle õudselt meeldiks, kui see läheks järjest intensiivsemaks ka naissoost ostjate poole pealt. Tänu sellele, et võeti üles teema, kui palju on kuskil festivalidel ja klubides mees-DJ-sid ja nais-DJ-sid, muutis see olukorda üle maailma ikka väga palju. Samas väga paljud kohad üritavad seda level'it hoida niimoodi, et ongi lühemaajalise kogemusega nais-DJ-d versus aastaid kogunud mees-DJ-d. Aga sellel ei ole vahet, kui maitse on hea. Ei peaks olema eraldusjoont. Ma ei saa sellest aru.

Mida ma praegu olen tajunud eelmise aasta jooksul ja ka sellel aastal ilmunud uute albumite seas, siis enamus kõige paremaid albumeid on tegelikult teinud naised. Kolm-neli aastat tagasi oli see veel ebatavaline.

Mulle endale tundub, et ma juba tunnen kõiki neid naisi, kes kuulavad muusikat põhjalikumalt. See ongi hästi piiratud ring.

Aga kus see community on? Kus need inimesed on? Kus nad oma mõtteid jagavad? Kuhu ma pean minema, et aru saada, mida inimesed tegelikult oluliseks peavad? Mul ei ole ka aega selles mõttes, et vanasti ma olin selline inimene, kes võis oma lobitööd teha hommikul kella kuueni, aga need ajad on nüüd möödas.

Ma käisin viimati reisil Madridis ja käisin vist kümmekonnas plaadipoes, mis olid kõik jaotunud väikse ala peale – käisin päris palju ringi jala ja sain valida kogu aeg uue plaadipoe, kuhu jalutada. Kas sa kujutaksid ette sellist olukorda Tallinnas?

Protsentuaalselt inimeste arvu kohta on juba Eestis väga palju plaadipoode. Seepärast ei saagi kellelgi minna super hästi. Üks asi on see sõltumatu plaadipood ja teine asi on see, et meil on tekkinud raamatupoodide näol väiksed konkurendid, kes tahavad ka muusikat müüa. See, kui palju võimalusi on plaate osta, on väga suur. Aga lõppkokkuvõttes väga paljude nägu on ikkagi suhteliselt sarnane. Kui nüüd keegi ütleb mulle, et hakkab plaadipoodi tegema, siis ma alati pigem mõtlen selle peale, et mis on see, mis ta arvab, et eristab teda teistest. Kui mina oma asja hakkasin tegema, siis oli ka see, et tegelikult sellisel valikul oli tühi koht, sest keegi ei teinud seda. Ilmselt paari aasta pärast oleks keegi teine veel seda teinud. Aga ma just sattusin siis õigele momendile ja ma niikuinii hoidsin seda klientuuri kogu aeg endaga kaasas, vaatamata sellele, et mul polnud füüsilist poodi, mis tähendas seda, et ma kohtusin nendega kuskil suvalisel tänaval ja andsin neile plaate.

Mõtlen, et nüüd võiks lõpetada mingi kena mõttega – rahu maailmale jne.

Jajah, oh issand, see on praegu läinud sellisele tasemele, et inimesed kirjutavad, et nad tahavad plaate osta, neile tulevad kullerid järgi, aga tegelikult lähevad need plaadid Venemaale ja mina mõtlen oma peas, kas ma tahan seda toetada? Sihuke level on sellega. Kuna neil ei ole võimalust kuskilt midagi saada, siis nad mõtlevad kogu aeg nutikaid lahendusi, kuidas nende asjadeni jõuda ja see on paras probleem. See on ka mulle kui inimesele, kes tunneb väga sügavalt puudutatud end sellest teemast.

See on fucked up, mis seal toimub. Ma lähen iga õhtu siit ka koju niimoodi, et ma vaatan korra seda feed'i, et mis seal toimunud on, ja mõtlen, et kuidas on võimalik, et sellised inimesed üldse olemas on. See on ikka horror, ja nüüd see, mis see nädal Kraviziga toimus [Vene päritolu DJ Nina Kraviz tegi sotsiaalmeedias Putinit toetavaid avaldusi ja on kaotanud seetõttu esinemisi festivalidel jne – toim] – paras, ta oli selle ära teeninud. See olukord on mega keeruline. Mul on ka praegu siin tema plaate. Mina ei ole põhimõtteliselt vene artistide plaate poodi enam tellinud. Konkreetselt. Mitte ühtegi.

See on universaalset selline põhimõte, et ei hakka üksikult neid taustu välja uurima?

Kui ma vähegi tean, et OK, Buttechno on tugevalt võtnud sõna, levitanud informatsiooni – jah, OK. Aga kõikidel hullult järge ajada on suht võimatu. Aga olukord on ikkagi suht pekkis selles suhtes.

Aga ärme selle mõttega lõpeta.

Jajah, hästi positiivne.

*

Kolm plaati, mis Biidis kogu aeg ja hästi müügiks lähevad:

• Velly Joonas "Stopp, seisku aeg!"
• Aphex Twin "Selected Ambient Works 85-92"
• J Dilla "Donuts"