Üsna üllatav oli kuulda, et Galvanic Elephants oma mitmes mõttes puhtal 80ndate tribuutplaadil tegelikult 80ndatele üldse ei mõelnudki. Ometi on albumi tehniline ja saundiline pool ülitugevalt tolle aja elektroonilistes uusromantikutes kinni, ja kuigi solist Taavi-Peeter Liiv kõlab kohati nagu Thom Yorke, siis teisal meenutab ka tema pigem hilisema perioodi Roland Orzabal.

Tartu viieliikmeline bänd Galvanic Elephants liigub sündipopi ja indipopi vahel. Üheksa palaga natuke üle 40 minuti vältavale albumile on palad paigutatud süsteemis kiirem ja aeglasem vaheldumisi. Mõistan, et Galvanic Elephants ei taha olla järjekordne tantsurockbänd ning päris kindlasti vihjab ka Rubiku kuubik plaadikaanel sellele, et erinevaid muusikakilde saab keerata kokku ja ajada jälle segi, kombinatsioone on miljoneid. «We Are Together» on näiteks gootilikumaks keeratud italo-disco, «Pawns In A Line» on triphopiliku põhjaga melanhoolne rockballaad, «Olympics» läheneb 80ndate Hi-NRG klubipopile, mis polnud veel kuulsaks saada jõudnud. Huvitaval kombel on ikkagi kuidagi nii välja kukkunud, et vaatamata kõigele kõlab Galvanic Elephants kui 80ndatest mõjutatud ja kohati unelevamatesse ning moodsamatesse elektroonikalainetesse mähkuv indi-tantsu-rockbänd, mis pole tegelikult üldse halb viis kõlada suvel 2014.

Kuula albumit.

Vaata videot: