Viimane kontsert oli teil Viru Hotelli Valuutabaaris, kuidas oli teie kogemus seal mängida? 

Eliann Tulve: See on väga lahe koht just seepärast, et ta niimoodi üksi seisab seal, keegi väga ei olegi pääsenud sinna ligi, ta ei ole aktiivne. See on väga väike koht.

Villem Sarapuu: See koht meenutab natuke "Kodu keset linna" elutuba, sest seal on parkett maas ja ribikardinad.

Lauri Raus: Jaa, selline odav parkett.

Aga oli hea kontsert, jäite rahule?

Eliann Tulve: Mega, Martin Kikas tegi oma võluväge.

Caspar Salo: Kui tullakse sind kuulama, siis see publik on täpselt õige ja on endal ka laval alati hea, hoolimata helist või millest iganes.

Mida võib oodata Terminali kontserdil (intervjuu on tehtud enne kontserti, toim), kas kava on enamjaolt sama või kuuleb midagi uut?

Lauri Raus: Poolenisti sama.

Villem Sarapuu: Võib-olla pisut laiendatud, teeme neid asju, mida nii tihti ei tee.

Lauri Raus: Paar toorest materjali, mida oleme vist korra varem mänginud ja mis on mõeldud rohkem tuleviku jaoks. Me loodame, et inimesed annavad andeks selle, kui need ei tule nii hästi välja.

Caspar Salo: Enda rõõmuks vanemat kraami ka.

Lauri Raus: Me mängisime kunagi sellise kontserdi nagu "Holy Motors on the beach" Mägede Häälel Peipsi kaldal ja seal ka tegime akustilisi kavereid erinevatelt teistelt artistidelt, mõtlesime võib-olla neid nüüd ka katsetada.

Teie viimane singel oli cover. Kuidas teie versioon Leon Russelli ja Bonnie Bramletti loost "Superstar" prooviruumis üldse tekkis? Minu jaoks on ta väga erinev teistest versioonidest, kuidagi seksika hõnguga ja läheb kokku filmi temaatikaga, mis teid saatnud on.

Villem Sarapuu: Kas ei olnud mingi Halloweeni kontsert siinsamas Terminalis? Me otsisime selleks lihtsalt cover'eid, et õige meeleolu tekiks.

Lauri Raus: See on James Wilsey arranžeeringust inspireeritud cover, millele tulid ka sõnad juurde nagu originaalil, aga see on pool tooni madalamal, aeglasem ja melanhoolsem. Selle me tegime ka Martin Kikasega Ö Stuudios Tartus.

Eliann Tulve: See on kindlasti low key seksikas, aga samas ta on tegelikult südantlõhestavalt kurb. Ma ei laula väga kõrgelt, nii et ma pidin seda kuidagi kompenseerima nii, et laulan seda nii-öelda seksikalt.

Kuna olete suured filmihuvilised ja annate oma muusikaga välja huvitavaid visuaale, kas on mingid põnevad ideed või koostööd juba seoses uue materjaliga?

Eliann Tulve: Hetkel käsil ei ole, pigem ideede tasandil.

Lauri Raus: See muusika, millega oleme nüüd mõnda aega tööd teinud, ei ole nii visuaalne kuivõrd ta on rohkem muusika. Pärast tuuritamist, nii palju kui me seda enne Covidit teha saime, jäi mõnikord lavalt maha tulles selline tunne sisse, et tahaks alati mitte nii letargiline alati olla. Siis me leidsimegi laulukirjutamises rohkem seda muusikalist aspekti mitte niivõrd ainult visuaalset, millega meid varem on võrreldud.

Seda esinemist reklaamiti kui Holy Motorsi viimast kontserti, kas see on bändi lahkuminek või kuidas seda võtta?

Lauri Raus: Täpsem oleks laialiminek, sest me lähme lihtsalt erinevatesse riikidesse laiali.

Eliann Tulve: Aga see pole ka laialiminek, pigem nagu…

Villem Sarapuu: See pole paus ka.

Lauri Raus: Et meie viimane kontsert ei oleks jäänud justkui juhuslikult. Me tahaks seda rohkem kaardistada ja teha mingi toredama õhtu ja näidata, kui palju meie hoolime enda kuulajatest.

Eliann Tulve: Et nagu teadlikult mõneks ajaks viimane kontsert.

Lauri Raus: Kuuldused Holy Motorsi surmast on enneaegsed.

Villem Sarapuu: Ütleme lihtsalt, et järgmist kontserti pole veel plaanis teha.

Lauri Raus: Hetkel ei võta ka pakkumisi vastu.

Kuidas on lood uue materjaliga, kas salvestamisel-avaldamisel on mingi eesmärk või tähtaeg?

Lauri Raus: Tähtajast oleme me tegelikult juba plaadifirma soovide järgi kaheksa kuud üle läinud. Hetkel lihtsalt elulisetel põhjustel kuidagi ei ole see kõige tähtsam asi, muud asjad on vaja enda elu sees ära lahendada, baasvajadused. Tark ei torma.

Meenutades viimast kümmet aastat bändiga, mis on seni teie isiklikust vaatest kõige olulisem saavutus selle ajal jooksul?

Villem Sarapuu: Ma olen ammu tahtnud mängida Holy Motorsis. Mulle väga meeldis Holy Motors juba pikemat aega ja siis Lauri tuli küsis mult. Me hängisime ühe korra ja ma jäin tema köögilaua taha magama ja niimoodi me tutvusime, siis kuu aega hiljem Lauri küsis, kas ma tahan tulla tuurile. Siis tegime proovi selle jaoks, tuur lükkus edasi, aga ma jäin. Nii et mul on väga hea meel mängida siin. See on mu kõige suurem saavutus.

Caspar Salo: Mul on sarnane lugu. Lauri tuli jälle selle jutuga kuskil kohvikus, kutsus välja, istusime laua taha maha ja kutsus tuurile. Need tuurid on väga vinged olnud, need on need kõige suuremad saavutused. Endale see linnuke kirja saada, et see on tehtud, see on suht rock'n'roll tegelikult ikkagi. Life on the road on minu jaoks kõige ägedam.

Eliann Tulve: Me oleme saanud esineda Low'ga, nende liige Mimi Parker alles hiljuti lahkus meie seast, liiga vara kindlasti, aga see, et saime nendega tutvuda ja seda kogeda, on uskumatu.

Lauri Raus: Alan Sparhawk kutsus meid isegi stuudiosse salvestama. Jonestown Massacre muidugi. Barcelonas kohtusin Wisowspeak'iga ja Bobby Gillespiega Primal Screamist. Ma arvan, et muidu seda ei oleks juhtunud, kui ma ise ei teeks ka muusikat. Ja Widowspeak tegelikult teadis Holy Motorsit.

Caspar Salo: Bambara poisid.

Lauri Raus: Väga armsad inimesed, me oleme nüüdseks isegi nende vanematega kohtunud. Kuidagi väga pere tunne on teiste muusikutega tihti, võib-olla see on selline eluvaldkond, kus inimesed, kes teevad sinuga sama asja, ei ole kunagi sinu konkurendid või lihtsalt saatusekaaslased, nad on kuidagi palju lähedasemad by default või by proxy, teatud vendlus või sisterhood on õhus. Kõik on väga toetavad, sellepärast võibolla ei teegi väga halvad inimesed muusikat, või seda tüüpi muusikat vähemalt.

Eliann Tulve: Ma veel tooks välja Ukraina kontserdid, mis oli ka ülieriline aeg, mis oli 2016. aastal. See esimene kord, kui me sinna sattusime, oli nii eriline aura, meid võeti nii lahkelt vastu. Meil ei olnud ühist keelt, aga kõik sai aetud ja justkui parimateks sõpradeks nende paari päevaga. Seal oli mingi teine energia ja outsider muusika vastu tohutu austus.

Kas on midagi, mis te tunnete bändina, et te pole jõudnud veel ära teha? Mis on veel bucketlist'is?

Eliann Tulve: Ameerika tuur, minu jaoks. Me oleme saanud nipet-näpet Ameerikas esineda, aga päris tuur on olnud minu jaoks siiamaani suur unistus.

Lauri Raus: Tahaks oma nahaga tunda kui halvasti seal kõik on, sest Euroopale annab õlale patsutada, mingis mõttes on siin asjad nii hästi ja see on ennekõike just läbi sotsiaalhoolekande ja mingisuguse proportsiooni vasakpoolsete poliitiliste vaadete, sest USA-s on igaüks omaenda õnne sepp. Argument, mis põhineb sellel, et kõik on sündinud võrdselt, kuigi nad ei ole.

Ka suuremad USA bändid, keda me teame, ütlevad, kui raske on seal kohapeal tuuritada. Nad ei saa isegi süüa, õlut, rääkimata hotellist, kuigi nad võivad mängida välja müüdud kontserte ja keegi ei anna niisama mitte midagi.

Mille suhtes te hetkel kirglikud olete? Mis teid hetkel kõige rohkem inspireerib või kõnetab?

Eliann Tulve: Muusika on elu. Kaks albumit, mida ma soovitan kõikidele, on Godcaster "Godcaster" ja Ora Cogan Kandast andis just välja imelise albumi "Formless".

Villem: Ma olen hakanud klassikat kuulama. Soovitan NTS-ist Ashley Walesi saadet "Westward Ho!" kuulata.

Caspar Salo: Rock'n'roll elustiil, et saaks selle attitude'i paika.

Lauri Raus: Ma lugesin mingisugust New York Times'i huumorinovellide antoloogiat ("Fierce Pajamas: An Anthology of Humor Writing from The New Yorker"). Seal on lühikesed jutud ja pimedal ajal võibolla see on ainuke asi, mis võib naeratuse näole ajada.

Eliann Tulve: Sügis on käes ja ma soovitan inimestel sõita Murastesse ja Suurupisse jalutama, seal on väga inspireeriv loodus.

Kas on mõnest loost cover-versioon, mis teie arust trumpab üle originaali või lihtsalt suhestub teiega kuidagi paremini kui originaal?

Eliann Tulve: Tashaki Miyaki on artist, kes on andnud mitu albumitäit cover'eid ja need on mega head.

Caspar Salo: Ma ütleks, et ka Al Yankovic on andnud palju head.

Lauri Raus: Minu üks lemmik kavereid on Caspar Salo esituses "Break It Up", Scooteri laul. See oli vist tookord, kui Eliann ei tulnud proovi ja siis me tegime lihtsalt nalja natuke ja läksime koju. Caspar hakkas laulma "Break It Up" ja me kõik saatsime seda, sest mugaval kombel ei ole selles loos trumme nii või naa. Ma peaks ütlema, et Caspar Salo tämber on väga lähedane H. P. Baxxterile.

Kas on midagi, mis te tahaksite oma fännidele öelda uue muusika ootuses?

Villem Sarapuu: Ärge heitke meelt.

Lauri Raus: Vahepeal võib raamatut ka lugeda.