Sa oled muusikat kirjutanud ja esitanud lapsepõlvest saati. Kui sa nüüd üritad end kõrvalt vaadata, siis kuidas sa kirjeldaksid seda kasvamist artistiks, kes sa oled praegu?

Pärast teismeea klassikalise muusika rajalt kõrvalekaldumist ja mõnes mõttes filmitööstusesse "kukkumist" tundub mulle, et iseenda leidmine on olnud aeglane protsess ja ma olen alles viimaste aastate jooksul leidnud oma õige koha – minevikus hoidis mind palju tagasi ebakindlus ja ma kannatan endiselt üsna raske petturisündroomi all. Aga muusika tegemine omadel tingimustel ja sinna juurde visuaalide loomine, järgides seejuures väga kindlalt oma sisemist häält, on see, mida tehes tunnen end kõige õnnelikuma ja täisväärtuslikumana.

Su ametiterivi on üsna mitmekesine – laulja, muusik, laulukirjutaja ja produtsent, aga ka visuaalkunstnik, filmitegija, lavastaja ja näitleja [Gloria on üles astunud ka Eesti vaatajale tuttavas "Babülon-Berliinis" – toim]. Kuidas need erinevad rollid üksteist täiendavad ja üksteisega põrkuvad, kui üldse?

See on alati olnud mu jaoks loomulik viis, kuidas töötada, seda lapsepõlvest saati – erinevad ideed, tunded, visioonid nõuavad erinevaid meediume ja ma olen tihti leidnud, et nende eri meediumide ja valdkondadega töötamine on vastastikku kasulik: ma ei usu ütlusesse, et see, kes on iga asja peale mihkel, ei ole milleski päriselt meister – ma usun vastupidisesse! See kõik toimib sünergias.

Sinu viimane album "Oceans of Time", mille sa tegid koos Dean Hurleyga [helilooja ja heliinsener, kes tuntud oma sagedaste koostööde poolest lavastaja David Lynchiga – toim], on väga kinematograafiline, filmilik. Kui sa muusikat teed, siis millises vormis ideed sinuni jõuavad?

Ideed jõuavad minuni paljudes eri vormides – teinekord oma terviklikus vormis unenäos, vahel siis, kui ma improviseerin nootidega mõnel instrumendil, mis on käeulatuses. Sageli käivad sellega kaasas kujutluspildid. Nii Dean kui ka ma ise käisime filmikoolis ja meil on mõlemal suur huvi audivisuaalsete maailmade ja atmosfääride loomise vastu. Meil tekkis side esimest korda siis, kui rääkisime palju ja tegime pidevalt üksteisele viiteid filmidele "Oceans of Time'i" salvestamise ajal. Ja see oli justkui täisring, sest see oli tegelikult David Lynch, kes albumi lugude järjestuse meile tegi! Dean saatis talle üks hetk meie valmis miksid ja Lynch vastas kiiresti pärast seda käsitsi kirjutatud listiga sellest, mis järjekorras lood peaksid albumil olema, et muusika lugu maksimaalse efektiga lahti rulluks.

Muusika narratiivsusest rääkides – kas sa usud, et muusika võib olla terviklik kunstiteos ka ilma, et sel oleks narratiiv?

See oleneb sellest, kuidas defineerida mõistet "narratiiv" – kus on narratiivi algus? Me ei plaaninud esialgu "Oceans of Time'iga" jutustada konkreetset lugu, aga töötasime sellega väga palju n-ö tükkhaaval ja vaatasime, kuhu muusika meid juhatas. Järjekord, mida David Lynch soovitas, oli lõppeks lihtsalt loogiline oma kaunil, juhuslikul moel, sest see võimaldas iga üksiku loo aluseks olevatel tunnetel üksteisele tugineda viisil, mis oli meie jaoks dramaturgiliselt loogiline. Minu jaoks on see osa üks albumiformaadi ilust ja võimalustest võrreldes singlitega. Muusikateosed pannakse üksteise suhtes konteksti, luues potentsiaalselt midagi suuremat kui selle osade summa. Kuid üldiselt ma nõustun sinu väitega, et muusika võib olla terviklik kunstiteos ka ilma, et sel oleks selget narratiivi, täpselt samamoodi nagu maal või mis iganes muu kunstiteos võib olla omal moel meeldejääv ja võimas.

Albumiga "Oceans of Time" liikusid sa plaadifirma Sacred Bones tiiva alla, "Fascination" ilmus väiksema leibli alt. Millisena sa üldse näed plaadifirmade rolli sellel globaliseerunud, väga sotsiaalmeediakesksel ajal?

Karjääri alguses järgisin ma teadlikult tee-ise rada, sest olin oma sõltumatuses üsna kindel ja välise sekkumise suhtes ettevaatlik. Suurepärane õppetund. Praeguse ajal on muusikute jaoks saadaval täiesti super võimalused oma muusika ise avaldamiseks, levitamiseks ja promomiseks ning sellel on palju eeliseid. Aga minu jaoks isiklikult jõudis kätte moment, kus töömaht muutus üle jõu käivaks ja võttis minult aja ning energia tegeleda oma päris projektidega.

Ma saan rääkida ainult oma piiratud isikliku kogemuse pealt plaadifirmadega, aga kõige olulisem aspekt minu jaoks on inimlik side ja usaldus – ma pean olema isiklikul lainepikkusel kõigi inimestega, kellega oma muusika osas koostööd teen. Seni on mul ses osas väga vedanud – nii Reptile'i kui ka Sacred Bones'i eesotsas on kõige armsamad inimesed üldse, kes suhtuvad kirglikult muusikasse, mida nad maailmaga aitavad jagada, ja väga austavad oma artiste.

Sa laulad nii saksa kui ka inglise keeles. Eri keeled on suutelised viima teistsugustesse mõtteruumidesse. Kas see kehtib ka sinu puhul, kui sa kirjutad muusikat, laulad, esined?

Nii tõesti on! Tulevikus tahaks ma selle viia veel kaugemale ja avastada eri keeli ja nende eripäraseid helisid, häälepaigutusi, kadentse, poeetilisust ja loomupärast atmosfääri.

Milliseid teisi keeli sa tahaksid muusikas veel avastada?

Praegusel ajal töötan ma mitmete portugalikeelsete teostega – see on minu emakeel.

Muusikatööstus võib olla üsna karm ja turbulentne paik oma koha leidmiseks. Kuidas oled sa ise rahu teinud sellega, et oled ka ise osa sellest kõigest?

Hea küsimus – see on miski, millest ma olen oma muusikutest sõpradega palju rääkinud. Kuidas jääda selles keskkonnas tundliku inimesena mõistlikuks ja püsida terve? Ma püüan leida jätkusuutlikku teed keset meie praeguse ühiskonna omi väljakutseid, millega indie-muusikud ja muusikatööstus laiemalt silmitsi seisavad, eriti neid, mis puudutavad tuuritamist, voogedastusest saadavaid madalaid autoritasusid, sotsiaalmeediat ja algoritme.

Kõige hiljutisem väljakutse, millega muusikatööstus silmitsi seisab, on tehisintellekt, mis on suuteline juba praegu olemasolevaid artiste nii hästi kopeerima, et võiks neid tulevikus teatud määral isegi asendada. Ja tööstus kaalub selle pealt raha teenimist. Mis tundeid see sinus tekitab? Kas sina näed seda kui ohtu või võimalust inimeste jaoks areneda?

Ma olen paljudel põhjustel tehisintellekti ja selle seotuse suhtes kunsti ning kultuuriga üsna kriitiline ja skeptiline. Ma ei näe, et siin oleks palju võita, ainult kaotada. See ei ole tavapärane video-tappis-raadiotähe stiilis hirm nn tehnilise progressi ees, mis on argument, mida ma näen, et kriitikud kasutavad palju, kui asi puudutab tehisintellekti.

Omaette teema on muidugi need artistid, kes avastavad tehisintellekti enda jaoks intrigeerival kunstilisel moel, ja see on mõistagi täiesti aktsepteeritav, aga ka miski, mis mind ennast liiga palju loomingu praktilise poole puhul ei huvita.

Mida sa silmas pead, kui ütled, et see ei ole see tavapärane hirm? Mis sorti hirm see siis on?

Muretsema panevad muuhulgas need aspektid, mis puudutavad kunstiteoste autori- ja omandiõigust, kunsti inimlikku olemust, autentsust ja meisterlikkust. Lõppkokkuvõttes ei tekita tehisintellekt kultuurivaldkonnas minus ei mingit vaimustust ega uudishimu, ainult väsimust.

Gloria de Oliveira esineb Tallinnas klubis Uus Laine neljapäeval, 17. augustil. Soojendab Eesti oma Holy Motors, bändide eel, vahel ja järel mängib muusikat Kurbade Tüdrukute Klubi (Raadio 2).