Arvustus. Taavi-Peeter Liivi noppevalmis mahetoode pisut nõudlikumale maitsele ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Taavi-Peeter Liiv
Taavi-Peeter Liiv Autor/allikas: IDA Raadio

Uus plaat

Taavi-Peeter Liiv

"Absurd"

8/10


Näiliselt kultuurikidurale ajale on tunnuslik kõrgendatud tähelepanu pea iga loodud muusikateose suhtes - teadmine, et heli ei kustu ega kao ning on praktiliselt purunematu, annab tuntavat turvatunnet ja normaliseerib mõnegi ebakindluse hektilistel hetkedel. Samal ajal, kui kogu vaimuvaldkond ilma naljata võitleb ellujäämise nimel, on kätte jõudnud nutikate kodusalvestajate- ja nupumeeste tähetund, kelle iseseisva hakkamasaamise oskused on kasinusest karastudes juba aastaid karedat lihvi saanud. Tulnukas nimega Taavi-Peeter Liiv ei meelita kuulajaskonda argimaiguliste kodukontsertidega, vaid on oma essentsi pakkinud albumiformaati, nautimiseks vaevavabalt digitaalseid teid pidi.

Paar aastat tagasi debüüt EP-ga välja vupsanud Liiv on varem oma tooni otsinud kunagises electrorock-bändis Galvanic Elephants, jõudes debüüdil märksa isiklikuma soolopildi kujundamiseni. Ingliskeelne šnitt on on nüüdsel esimesel albumil asendunud kodukeelega ja võiks öelda, et väravad on valla märksa enamate südamete suunas. Maitselt magusmõrkjas autorilooming ei püüa liiga palju haarata ja vältides liiast tõsitsemist on sündinud kihiline koogike kodumaist sensuaalpoppi.

Liivi hääl ja meel on hämusemais kammertoones, kiigutades folktroonika mullahõngulist esteetikat peenemalt poleeritud parkettide, sohvaõnaruste ja vaikelulise nautlemise poole. Siin on kaikeid Ouu ja rühma Seltskond Pargis indie-souli nõksatustest, märgataval määral meie unustatud popambitsioonide Laika Virgin ja Animal Drama algse solisti Fredy Schmidti väänlevaist peibutushüüdeist, Marten Kuninga ja Mick Pedaja õhkamistest ja kõige olulisemal määral Vaiko Epliku kõikehõlmavast mõjust. Eplikismid kui sõimusõna kümnenditaguste indikoosseisude aadressill on asendunud tõdemusega, et eeskuju mõju uue sajandi alguse eesti mõtlevale popmuusikale on vältimatu paratamatus, mille head küljed varjutavad korduse ja seisaku.

Ka Liiv armastab akustillist kitarri ja klaverit, teatrimagulist dramaatikat baroksete kulisside ja dekadentlike kirgedega. "Absurdi" lüürika katsetab mitmetähendusllike, kergelt ühiskonnakriitiliste seostesõlmimiste ja abstraktsemate mõttejuppidega ja omal peenel moel ka õnnestub neis; inimene tunneb, mida mõtleb ja mõtleb, mida laulab. Sündinud popdraama ei sea veel endale liigkõrgeid ambitsioone, aga materjali korduvkuulamiseks on siin õhtuteks rohkem kui üheks. Parajalt lühike salmik, millele tuleb kätt surudes soovida lisa.

Erkki Tero/Eesti Pops 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: