Arvustus. Greta Van Fleet jätkab uuel plaadil Led Zeppelini kopeerimist

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Greta Van Fleet Autor/allikas: Republic

Uus plaat
Greta Van Fleet
"The Battle At The Garden's Gate" (Republic)
4/10

Greta Van Fleet meenutab oma essentsis stseeni 2006. aasta animafilmist "Leiutajateküla Lotte". Spetsiifilisemalt seda stseeni, kus jänes Adalbert ilmutuse saab ning Oskari akna taha luurele läheb (ta ise nimetab seda "suusatamiseks"!), Oskar aga märkab seda ning saadab oma uue leiutise jooniseid tegema hoopis enese puust koopia. Adalbert ei pane midagi tähele, viksib hoolega kõik ringid maha, mis see puust koerake paberile tõmbab, ning on veendunud, et temast saab Leiutajateküla parim leiutaja ning peajänesed annavad talle lõpuks ometi portfelli, masin aga ei tööta. On üsna mõistetav, et selles stseenis on Greta Van Fleet vaene Adalbert ning Oskar sümboliseerib seitsmekümnendate klassikalist rock'i, Led Zeppeliniga eesotsas.

See on Greta Van Fleeti peamine probleem – nad talletasid end esimese albumiga kuulajate teadvusesse kui Led Zeppelini kaasaegne koopia, ent nad ei üritagi seda esmamuljet minevikku maha jätta. Selle asemel kirjutasid nad veel ühe albumitäie lugusid, mis võivad samahästi olla nii originaallood kui ka Led Zeppelini seni avastamata demod 1967. aastast.

Greta Van Fleet mängib ka oma teisel albumil "The Battle At Garden's Gate" seitsmekümnendatest näpatud klassikalist rocki, mis eristab neid küll teistest kaasaaegsetest artistidest, kuid on seejuures aegunud ning möödapääsmatult kiretu. Albumi keskseks probleemiks on puuduv tasakaal inspireeritud viitamise ja otsese kopeerimise vahel. See on imitatsioon, mida võiks näha järeleahvijate võistumängimisel, mis iseenesest pole sugugi solvav, kuid kindlasti leidub paremaid väljundeid, kuidas end muusikaliselt tõestada.

"The Battle At Garden's Gate" on tundevaene armastuskiri kümnendile, mida nad ilmselgelt jumaldavad, kuid sellest lembekirjast puudub igasugune ekstaas ja seksapiil. Muusikaliselt on see korduva tempo, sarnaste kitarrikäikude ja klahvpillisoolode kokkumäng, mis on küll oskuslik, kuid ei näi omavahel eriti hästi toimivat. See on tehniliselt osav, kuid pole seejuures lõbus ega põnev.

On selge, et neil on hetkel raskusi oma tee leidmisega, kuid kui kaua läheb aega enne, kui nad suudavad jõuda sound'ini, mis on neile üdini igiomane? Nad ei saa ometigi igavesti jääda tegema muusikat, mis pea viiekümne aasta eest valmis kirjutati.

Neil on oskused, ideed ja potentsiaal, kuid kas nad jäävadki meelepetete kätte vaevlema ning kaotavad lõpuks täielikult aru? Või võtab ansambel viimaks südame rindu ning püüab teha midagi, mis neid lunastaks ning neile koha rockmuusika ajaloos talletaks? Seda on vara öelda.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: