Andres Tölp: Pärnul on oht Eesti levi- ja alternatiivmuusika kaardilt kaduda

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Andres Tölp Autor/allikas: Müürileht

Pärnu vajab oma subkultuurikoda, mis täidaks kõrg- ja rahvakultuuri vahel haigutava tühimiku ning looks pinnase uue põlvkonna ambitsioonikate ja kultuursete noorte pealekasvuks, kirjutas Kultuuriklubi Tempel ja festivali Augustiunetus programmijuht ning Pärnu Linnaorkestri produtsent Andres Tölp Müürilehes.

Mäletan päeva mullu märtsis, kui loetud tundide jooksul tühistasid järgemööda oma esinemised kõik kevadsuvised esinejad. Kehtestati eriolukord ja kultuurikojad pidid uksed sulgema. Nii ka minu ja Mauri Saksi juhitud Kultuuriklubi Tempel, mis neli aastat Pärnu ainsa subkultuurimajana tegutses. Hirm lõpu ees oli minus juba varem, sest teadaolevalt on alternatiivkultuuril suvepealinnas viie- kuni kümneaastane eluiga. Põhjuseid on üldjuhul kaks: huvi- või rahapuudus.

Tundsin ja tunnen kaasa meelelahutusasutustele, mis pandeemia küüsis ellujäämise nimel võitlesid. Nii mõnedki neist on vapralt vastu pidanud. Pärnus see-eest ei jäänud mullu suve lõppedes lahti mitte ükski subkultuurikoda. Ja mina olen see, kellelt üsna sageli küsitakse, millal siin Pärnus taas live'i saab näha. Mul ei ole kindlat vastust. Rendilepingut ehk uut maja Templil ei ole. Praegu on vaid minu, muusikute ja kogukonna lootus, mida saadab mure: Pärnus ei ole täna bändidele, publikule, luuletajale, tantsijale ega teistele alternatiivse kultuuri poole kalduvatele loovisikutele infrastruktuuri, et eneseväljendusega tegeleda. Kui vaatan Tartu poole, meenub esimesena Genialistide Klubi, mis just sellist funktsiooni täidab. Pärnus aga on alternatiiv tänavale heidetud.

Subkultuur on teises linnas

Pärnul on kirev muusikaajalugu. Lisaks 1980. aastate punkliikumisele, olid siinsed 90ndadki provintsilinna kohta viljakad. Heavy metal'i ja grunge'i skeenes on tänini tubli kontserdipublik. Seda suuresti tänu Waldorf Music Factory ja Rohelise Salongi tööle, mis olid oma ajal tähtsad sihtkohad. Märkimata ei saa jätta minu teismeeas tegutsenud Che noortekeskust, mille kasvandikud on täna Eesti muusikamaailmas ilma tegevad artistid, ning kohalike bändide konkursi Proovikat, mille najal sirgus mitu siiani teada rokkbändi. Noored muusikud õppisid vanemate tegijate ja inspireerivate õpetajate käe all. Veel 10 aasta eest olid nad kodulinnas oodatud ja vajalikud nii publiku kui ka esinejana.

Olgugi et olen kodulinna patrioot, pean tunnistama, et täna on seis Pärnu levi- ja alternatiivmuusika vallas kehv. Suvepealinn ei ole tuntud kui noorte sihtkoht. Trend on vastupidine. Kohalik peab subkultuuri nautimiseks sõitma teise linna ja otsustab ehk üldse mujale kolida. See pole okei. Templi üks ülesandeid oli pakkuda madalhooajalgi kvaliteetset muusikaprogrammi, olles nii-öelda koduks neile, kes soovivad Pärnus elada, kuigi siinne kultuurielu on auklik. Kultuuriklubi eesmärk ei olnud kõigile meeldida, vaid anda siinsetele noortele võimaluse olla, nautida, teha ja tulla.

Tühimik rahva- ja kõrgkultuuri vahel

Kultuuri olemus on luua ja pärandada. Iga Eesti noor võiks tunda oma pärimust, ent esivanemate kultuuri ja juurte tundmise kõrval tuleb osata vaadata ettepoole. Kontserdimajast, raamatukogust ja Endla teatrist jääb väheks. Need kolm on meie igipõlised kultuurikantsid, aga kõrg- ja rahvakultuuri vahel haigutab suur tühimik. Ja selle täitmist nõuab just hakkaja noor.

Noort tõmbab üldjuhul popkultuur ning muud sähvivad tuled ja viled. Iga pop- või alternatiivbändi laul, iga nüüdisaegse kunstniku performance või tantsija ja näitleja sooritus trükivad kultuuriloosse uue rea. Kas peame tõesti taas pea kümme aastat ootama, et meie kohalikel ja Eesti muusikutel oleks Pärnus pea kohal katus ja oma tööks vajalikud vahendid?

Noored on vastuvõtlikumad kui meie, vanemad. Oluline on filtreerida, millega nad võiks ja peaks kokku puutuma. Võib-olla on see ühe subkultuurimaja programmijuhi kõige olulisem ülesanne. Staare oskab tellida igaüks, kuid asjal peab olema ka sisu. Paremal juhul võtab noor eneseväljenduseks kätte pilli või soetab DJ-puldi. Kui anda noortele võimalused ja neid natukene suunata, võivad siit tuule tiibadesse saada järgmised Alisson Kruusmaad ning Joosep Järvesaared. Mine tea: võib-olla kolivad nemadki kodulinna tagasi, nähes, kui vilgas on siinne muusikaelu. On ju ka Templi uues põhikirjas sees, et lisaks tavapärasele kultuuriprogrammile võetakse uueks suunaks haridus. Tähtsaim haridusalane mõttekaaslane on Pärnu Muusikakool, kes vaevleb suurte koosseisude puhul ruumipuuduse käes. Ühtlasi on meiega Erko Niit ja tema prooviruum, kus on võimalik muusikat salvestada.

Kellele Pärnut ehitatakse?

Kõike arvesse võttes on minul ja Templi mõttekaaslastel jõudu ja motivatsiooni veel proovida. Pärnus on publik, ansamblid ja teised loomeinimesed. Muidugi ei täida me unistuse pinnalt aastatega tekkinud auku, ent loodetavasti loob see pinnase, millelt sirgub uus põlvkond ambitsioonikaid ja kultuurseid noori.

Küsimus on, kus ja kuidas subkultuurimaja pidada? Suure saali rentimine kesklinnas käib ausalt makse maksvale kultuuriärile kindlasti üle oma võimete. Parim lahendus tundub olevat töötada linna pinnal, kuna maja funktsioon täidab ka linna huve nii oma loovisikute toetamise kui ka puhtalt maine küsimuses. On raske mõista, et Eesti ühes suuremas linnas ja sihtkohas ei ole näiteks Ewert and the Two Dragonsil võimalik esineda.

Kui sobiva ruumi ka leiame, takerdub idee kõigest olenemata raha taha. Kontserdipaiga ruumivajaduse kõrval mängib rolli tehniline väljaminek. A-kategooria ansambel vajab ka A-kategooria tehnilist võimekust. Ilma igasuguse liialduseta on seesuguse saali täitmine minimaalselt 50 000 euro suurune investeering. Märkimata ei saa jätta remondi- ja palgafondi, sest Pärnu linnas ei ole kõiki vajadusi täitvat paika ega ainult õhust, armastusest ja missioonitundest tegutsevaid kulturnikke.

Teatud valdkondades areneb Pärnu jõudsalt. Kohalik võim on tähelepanu suunanud uue silla ehitamisele. Selle vajadusele ma vastu ei vaidle. Üha rohkem kerkib linna uusi luksuskortereid ja elamurajoone. Loodan, et linna arengukavas mõeldakse sellelegi, kes need korterid täidavad. Kui jätkame suvepealinna rahateenimise mudelit ja suuname kogu energia suvekuudele, pean paratamatult küsima, kellele me seda linna ehitame? Umbes üheksa kuud aastas on linn tühi (loe: tühjem). Neile, kes linnas hooajaväliselt elavad, oleks õiglane pakkuda võimalikult head kultuuriprogrammi. Nad on vaprad. Selge on, et kogukond vajab oma maja: paika, kus koos käia ja omadega kohtuda.

Mõeldes Rail Balticule, uuele lennujaamale ja luksuskorteritele, muretsen, millega me kümne aasta pärast Kesk-Euroopa turisti võõrustame? Rannaga? Kolm kuud aastas? Mitte mingil juhul! Kui me loomeinimestena kodulinnas initsiatiivi ei näita ega oma kultuurielu arenda, ei vaata tulevasel Berliini-Helsingi liinil Pärnu poole mitte keegi. Ei tahaks, et Pärnust saaks kui Statoili bensiinijaam, mis pärast Mäo risti ümberehitust ärist ilma jäi.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Müürileht

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: