Alustasid luule kirjutamisega päris noorelt. Mida tähendab luuletamine sinu jaoks?

Erinevat. Mõnikord on see mustrite otsimine ja leidmine ning salvestamine. Mõnikord lihtsalt otsimine. Mõnikord just mustrite lõhkumine. Ta võib olla turvaline meedium oma mõtete ja tunnete väljendamiseks. Luules on omavahel põimunud tõde ja ilu.

Miks otsustasid luulekogu avaldada just nüüd?

Hakkasin koostamisega tegelema üle kahe aasta tagasi. Ei pannud mingeid tärmineid, lihtsalt tegelesin, kui mahti sain. Valmis sai nüüd. Mis sobib kenasti, sest musitseerimisest on pisike paus ja sirelid õitsevad.

Pikemast perspektiivist vaadatuna koosneb see tekstidest, mis on viieteist aasta jooksul kogunenud. Tundub, et luulekogu avaldamisega sai nagu mingi tsükkel täis. Hüvasti, noormees! Kuna olen sellele protsessile nii palju aega pühendanud, siis mu üürike praktiline meel soovib, et see aeg poleks nii-öelda raisatud, vaid leiaks mingi füüsilise väljundi. Et sellest oleks "kasu". Vaimselt. Materiaalselt. Enesele. Teistele.

Mil moel erineb sinu jaoks enda loomingu avaldamine luulevormis sellest, kui
avaldada seda muusikana? Mis tunnet sinus tekitab?

Muusikat mängitakse raadios, esinen kontserdil. Suurem hulk inimesi saab vahetult osa. Muusikas on palju elemente. Ta on kleepuvam. Luule on vaiksem. Need on erinevad ruumid. Naudin luule esitamist. See on hea vaheldus laulmisele.

Luulekogus on läbivalt ka vabas vormis teksti. Kuidas erineb see sinu jaoks luulest ja mida sinu jaoks tähendab?

Tõepoolest, "Sabata komas" on omajagu vabas vormis tekste. Osad neist on justkui kaevamised alateadvuses. Nende puhul ma ei ole otsinud tähendusi, ei ole püüdnud midagi öelda ega raamistada. See on puhas impulss, kiirühendus aju ja kirjutava käe vahel. Mingisugune hetkeseisund. Luul, mis erineb luulest ühe E-võrra.

Raamatu on kujundanud Anna Kaarma. Kuidas üksteiseni jõudsite ja miks just temale oma raamatu kujundada usaldasid?

Nii minu vanemad kui ka Anna Kaarma ema Eve Kask elavad Käsmus. Oleme seal
lapsepõlvest saati suvitanud ja aeg-ajalt läbi käinud, poolenisti naabrid. Oleme mõlemad aastaid Käsmu poolsaarel konnanud, see koht on meid niivõrd mõjutanud. Seetõttu oli täiesti loomulik, et just Anna selle raamatu kujundab.

Koostöö sujus minu meelest väga hästi ja sundimatult. Oli perioode, kus lasime protsessil laagerduda, siis olid jälle intensiivsemad sööstud. Olen Annale tänulik mitte pelgalt seepärast, et ta nii hästi kujundas, vaid ka moraalse toe ja peegelduste eest.

Mida avastasid või õppisid luulekogu kokku pannes iseenda kohta? 

Tervikut vaadates joonistub välja teatav isiksuse areng. On huvitav näha eriperioodide meeleolusid ja vorme. Peaaegu läbivalt jookseb aga sürreaalne alatoon. Olen üks inimene, kelle murde- ja noorukiiga kattub ka postsovetliku infoühiskonna murrangutega ning selliste sümptomitega nagu võõrandumine, isolatsioon ja identiteedikriis. Siiski pulbitseb nende kihtide all keelemänguline igatsus enda igavikulise, ürgse pärisosa järele.

Kui palju jäi luulekogust välja materjali, mida tegelikult sooviksid ikkagi avaldada? 

Kõik, mis vaja, läks sisse. Mul on hea meel, et sain ühele perioodile panna väärika koma.

Kas unistad juba ka järgmisest luulekogust?

Unistan muusikast.