Kui kuulsamad soome pojad uskusid fifty-sixty võrrandisse, siis Sten-Olle Moldau võrrand albumil "Rapla" on midagi sixty-sixty laadset. Ja seda nii muusika kui sõnade kasuks. Ei pääse kuulaja ühest ega teisest. Publikul võetakse natist kinni ja öeldakse koondsõnumina ühte selget tõtt – tunda on vaja. Pahaaimamatult plaadi käivitanuna on oht ühel hetkel avastada, et puder on põhja kõrvetatud, püksid on pesumasina asemel ahju pistetud, laps trenni unustatud ja autoga Viljandi asemel Valka sõidetud.

Moldau valdab meie eestimaist laulja-laulukirjutaja žanri nagu mõni meist hingamist, kõndimist või toidu neelamist ja tulemuseks on aja seiskumine. Oma senise kolme albumi loomisega on kõvasti tundetrenni tehtud. Moldau on justkui see hull teadlane, kes laulude laboris leiutatud tohterdused esmalt enda nahal ära katsetab ja pakub seda siis meie südame peale võidmiseks. Kraam on testitud ja aus. Ise autor, ise esitaja, ise produtsent ja seadja, ise videotegi looja, haldab ta "Rapla" tervikut ja manab kuulajaile silme ette elavaid stseene, mis niipea ei unune. Jah, Sten-Olle Moldau looming ei pruugi olla just kõigi tassike teed, aga see on nagu Sammalhabeme põdrasamblatee – maitse jääb meelde ja raudselt mõjub.