2015. aastast tegutseval Rubundil ilmub lehtede langemise aegu teine kauamängiv "Müha", mis seguneb sügiseste meeleoludega nagu valatult. 12 täisverelist laulu, keskseks karakteriks ja autoriks ikka Liisa Tetsmann. Trummidel Indrek Tetsmann ning kontrabassil ja basskitarril Martin-Eero Kõressaar, käiakse ikka oma isepäist sammu, kuid seadetes lastakse elegantsel lihtsusel kõlada.

Hallatakse perfektselt seda akustilist kõlapilti, mis pealispinnal jätab küll mulje non chalant meeleoludest, kuid mängulise sõnakasutusega sisu on täidlane ja tuumakas. Näpuotsaga klaverit siin, natuke Hammond orelit seal ning veidi poognaga tõmmatud kontrabassi väikeseks aktsendiks, kuid pillide loomulik kokkukõla jääb taustsüsteemiks, millel Liisa Tetsmanni vokaal on alati keskne jutustaja. Vahel mahedaks, vahel tütarlapselikult heledaks, vahel teatraalselt sumedaks timmitud hääl vahetab väljendusregistreid vastavalt fantaasiaküllasele tekstile.

Teatraalsuse diapasoon oli ehk eelmisel albumil "Mõttemets" laiemgi – värve võõbati julgete kihtidega ja nõnda ei olnud Rubundi just kõigi jaoks pärikarva silitav kuulamine. "Mühas" aga usaldatakse tasasema tooni sisendusjõudu ning kuulajal jääb mahti Liisa Tetsamanni sisekosmoses ringi vaadata.

Pole ka väheoluline mainida, et sellelgi albumil on salvestajaks ja toonmeistriks Margus Alviste, kelle käe all on "Müha" tervikkõla kui mahedalt voolav jõgi. Kuid Liisa Tetsmann puistab juba puhtalt oma olemusega pisut pipart sinna sekka. Ei ole vast igaühe tassike teed, kuid kellegi täpselt parajaks timmitud kohv törtsu viskiga küll.