Kirke Karja: ühiskond vajab muusikaõpetajaid, et inimesed oleksid terved ja targad

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Kirke Karja Autor/allikas: Kaisa Keizars

Muusikakoolis käivad lapsed suudavad teistest palju paremini süveneda, pingega toime tulla ning oma aega planeerida, kirjutas Kirke Karja Sirbis.

Kolm aastat tagasi esines Tallinna džässi­klubis Philly Joe's Põhja-Ameerikast pärit, ent Berliinis resideeriv maa­ilma­kuulus trummar Jim Black. Kontserdi järel jäime kontrabassisti ja helilooja Raimond Mäega džässiklubisse juttu ajama ning ülejäänud publik valgus tasapisi laiali. Kui olime märkamatult jäänud viimasteks külalisteks, tuli vahepeal hotelli trummitaldrikuid ära viima läinud Jim tagasi – ka temal oli tahtmine kellegagi natuke vestelda ja muljetada. Ühendasime oma plaanid ning sellest kujunes üks mu senise elu inspireerivamaid jutuajamisi. Peamiselt lahkasime džässmuusikuks olemise eri tahke ning muu hulgas arutasime, miks mõned muusikutest lapsevanemad ütlevad oma lastele, et ära muusikuks küll hakka, see on nii raske amet ja palka saab ka vähe. Jimil oli selle peale varnast võtta imeilus vastus: kui laps valib ema või isaga sama elukutse, on see lapsevanemale suurim kompliment. Järelikult oli vanem lapse meelest nii kihvt muusik ja tema tegemised nii huvitavad, et see ongi kõige parem asi, millega elus tegeleda.

Kummalisel kombel käib muusiku elukutsega (paistab, et ka teiste loov­erialadega) kaasas stereotüüp, et selle ametiga jääb nälga, töötuks ja õnnetuks. Muidugi, on ka raskeid hetki (eks kõigi erialade esindajatel ole), kuid ega ma hästi ei mõista, kust see tuleb. Mina näen hoopiski lähedalt, kuidas hakkajatel muusikutel on käed-jalad tööd täis ja ikka ei jõua kõike põnevat ette võtta. Viimased kuud on vaese õnnetu muusiku stereotüüpi võib-olla kinnistanud, kuid see on ideaalne pinnas tõestamaks, kui väga vajab ühiskond muusikuid ja kvaliteetset muusikaharidust.

Muusikaõpingud on nii laiahaardelised ja süsteemsed, et nende toel kasvab harmooniline inimene. Isegi siis, kui muusikakoolis käiv laps valib mõne teise elukutse, täiendab muusikaharidus elus vajalike oskuste pagasit. Püüan välja tuua enda meelest olulisemad muusika­hariduse hüved.

Õpetan erinevaid noori inimesi: väike­linna üldhariduskooli algklassilapsi, mudilastest ja teismelistest pianiste, aga ka Eesti muusika- ja teatriakadeemia džässitudengeid. Näen, kuidas muusikaga tegelevad noored on õnnelikumad kui need, kelle kokkupuude muusikaga on minimaalne. Mida rohkem millestki aru saadakse, seda huvitavam see tundub ja seda rohkem tekitab see elamusi. Elamused võivad tekitada ka kasulikku sõltuvust, indu süveneda ja uurida, mida muusikal (ja muidugi ka teistel hobidel) veel pakkuda on. Maailmapilt laieneb. Kunstialadesse süvenemine rikastab ning kui ollakse seesmiselt rikas, on millestki kinni hoida ja leitakse lohutust ka siis, kui elu mängib vingerpussi.

Minu kogemuse põhjal suudavad muusikakoolis käivad lapsed teistest palju paremini süveneda, pingega toime tulla ning oma aega planeerida. Neid omadusi treenib hästi ühe raske pala, näiteks suurvormi äraõppimine. See protsess võtab aega mitu kuud ning kui vahepeal ei harjutata, lugu ununeb ning tuleb alustada otsast peale, seega tuleb olla järjepidev. Süvenemata ei jää lugu meelde, aega planeerimata ei jää õigeks ajaks pähe ning laval raskete teoste esitamine õpetab ka edaspidi keerulistes olukordades rahulikuks jääma ja ise­ennast usaldama. Muusikakoolis käivad lapsed on kannatlikud ja visad, sest nad on kogenud, et head tulemused nõuavad pikema perioodi vältel järjepidevat tööd. Nad ei heitu ega anna alla, kui miski ei õnnestu pärast lühiajalist pingutust, ja – oleme ausad – see omadus osutub hilisemas elus väga tähtsaks.

Tulemused on elus vajalikud, kuid muusikaga tegelemine õpetab hindama ka protsessis olemist – on olukordi, kus tulemus ei olegi tähtis. Siin on ühisjooni harrastusspordiga: võib käia jooksmas maratoni võitmise eesmärgita, lihtsalt rõõmust. Protsessi nautimine leevendab stressi, üht suurimat tänapäeva inimese kimbutajat.

Muusikakoolis käivatel lastel on erialaõpetajaga väga head ja usalduslikud suhted. Näen seda ka õpetavate sõprade pealt – lapsed suhtuvad meisse nagu vanemasse õesse või venda. Selline lähedane kontakt ja emotsionaalne lisatugi on vajalik mitmel põhjusel: esiteks puutub laps õpetajaga regulaarselt üks ühele kohtudes kokku teistsuguse mõtlemistüübiga ja õpib suhtlema täiskasvanuga, kellega saab rääkida teistsuguseid jutte kui näiteks vanemate või klassijuhatajaga. Teiseks on hea lähedane kontakt vajalik veendumaks, et lapsel on kodus ja koolis kõik korras. Tuleb ette, et minu noor sõber tahab pärast tundi jääda klassi natukene kauemaks ning rääkida murest, millega ta ei oska ise hakkama saada. Isegi siis, kui muret valmistab tüli pinginaabriga ja see laheneks loodetavasti mingil hetkel iseenesest, on väga hea, kui ta saab pöörduda mõne täiskasvanu poole, kes oskab võib-olla aidata.

Muusikakoolis kinnistatakse ka üldhariduskoolis õpitut. Solfedžo on lähedalt seotud matemaatika ja loogilise mõtlemisega ning muusikaajaloo puhul leiab palju ühist kirjanduse, kunsti- ja üldajalooga. Isegi geograafiaga: maakaardilt on vaja järele vaadata, kus täpselt kuulsad heliloojad omal ajal tegutsesid. Heino Eller õppis Peterburis – miks just seal? Eduard Tubin põgenes Rootsi: millal ja miks? Arvo Pärt emigreerus Saksamaale – mispärast? Seoseid luua on aina lihtsam. Tore näide on Olari Eltsi loeng sarjas "Laste ööülikool": ta kõneles Beethovenist, kuid käsitles ka tema kaasajal aset leidnud poliitilisi protsesse, sel ajal levinud ideid ja mõtteviise.

Olen märganud, et tänapäeval on lastel rohkem igav kui sel ajal, mil olin nende­vanune. Igavus võib käivitada huvitavaid ettevõtmisi, aga ka kahjustavaid. Ikka veel ei ole kõikidel lastel võimalik tegeleda hobidega. Mis siis ikka muud teha: võiks ju kamraadidega välja minna ning võtta ette midagi ohtlikku ja rumalat, aga midagi, mis tekitab adrenaliini, nii et vähemasti hakkab põnev. Seega, muusika õpetamist võib käsitleda ka kui proaktiivset meedet, et noor inimene ei harjuks aega surnuks lööma ning hoiaks eemale tervistkahjustavatest eakohatutest tegevustest, sest rumaluste jaoks ei jätku nii palju aega. Tõenäosus, et pühendumist nõudvate hobidega tegelev laps läheb halvale teele, on väiksem.

Muusikaharidusega seonduv on mind murelikuks teinud juba pikka aega, õnneks on see koos haridus- ja kultuurivaldkonna kriitiliste probleemidega nüüd rohkem tähelepanu saanud. Muusikakõrgkoolidest tuleb välja palju diplomeeritud noori inimesi, kuid muusikakoolid on ikka põuas. On talente, kes suurepäraselt sobiksid õpetajaks, kuid neid hirmutab väike palk ja tööks vajalik pühendumine ning nende suurim soov on teha kõrge lennuga karjääri. Ometi on muusikaõpetajaid hädasti vaja – seda vajab tuleviku ühiskond, et inimesed oleksid terved ja targad.

Minu ema on klaveriõpetaja ja vanaema töötas akordioniõpetajana. Olin pikka aega kindel, et mina küll õpetajaks ei hakka, sest see töö nõuab eneseohverdust. Kuhu siis jäävad mu karjäär ja unistused?

Ma ei kannatanud enam välja, et "tunnen muret" ja "võtan teadmiseks", aga ise ei liiguta lillegi. Läksin muusikat õpetama ja see on üks mu paremaid otsuseid. Hea planeerimise korral jõuab mõõduka töökoormuse kõrvalt kenasti ette võtta rahvusvahelisi kontserdi­reisegi ja kõike muud. Peale selle tagab see rahalise stabiilsuse, mis lubab vastu võtta ainult neid projekte, mis tekitavad huvi. Õpetamine on raske, kuid selles ametis saab teisi aidata, anda eeskuju ja tuge, olla sõber. Õpetajana investeeritakse oma aega ja energiat õigesse kohta isegi siis, kui see töö vahepeal kurnab. Neid, kes õpetajat vajavad, on alati. Olen emale ja vanaemale hiiglama tänulik, et nad mulle oma pühendumusega on eeskuju andnud!

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: